Priit Kuuse järelehüüe Ivalo Randalule ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Muusikasaadete juht ja ajakirjanik Ivalo Randalu.
Muusikasaadete juht ja ajakirjanik Ivalo Randalu.

Ivalo Randalu lahkus meie hulgast 19. detsembril, saanud veebruaris 83-aastaseks. Populaarne ja nõutud autor, suurepärane kirjamees ning oodatud vestleja, jõudis ta muusikaajakirjanikuna ära teha mitme mehe töö, kuigi muusikakooli ja konservatooriumi diplomi sai ta heliloojana, kirjutab muusikaajakirjanik Priit Kuusk oma järelehüüdes.

Toimetaja-autor-helilooja-uurija-korraldaja-kriitik-pedagoog, isegi filminäitleja diplomiga, ja mis veel ... Näitlejaameti ja ehk ajapuudusel ka heliloojategevuse tõrjusid välja muud tegemised, kus Randalu oli vaieldamatult parimate hulgas. Kõlab peaaegu muinasjutuna, et Ivalo Randalu, meie vanema põlve tuntuma muusikaajakirjaniku ja muusikategelase Eesti päritolu on niivõrd põnev ja kirju. Tema ema oli Läti Valka baltisakslasest pastori Harald Lange tütar, isa oli lätlane (liivlane) perenimega Veveris.

"Ema oli gümnaasiumiharidusega, keeltele andekas. Ta oskas läti, liivi, vene, eesti ja soome keelt, rääkimata saksa keelest. Kui ema mind kandis, sattus ta reisima Lapimaale, kus on Ivalo-nimeline jõgi, järv ja küla — nii sain mina oma nime," on Ivalo rääkinud. "Ei, mina olen e e s t l a n e, kuigi see on isemoodi eestlus. Jah, ma olen sündinud teisel pool Väina jõge, Kuramaa kaldal. Kas mu päritolu on miski rikkus, mine tea, aga eripära ehk küll. Minu pärisisa nimi oli Veveris. Tema oli lätlane, pärit Kuramaalt, talust. Ise loodan salamisi, et ehk on Kuramaalt sattunud minusse ka natuke liivi verd," ütles ta tollal vastuseks küsimusele, kas ta on lätlane või baltisakslane.

Pere olukord muutus selliseks, et Riias 1936. aasta 7. veebruaril sündinud poisslaps Ivalo toodi ajalehekuulutuse peale 2-aastaselt Tallinna, kus kooliõpetajast Tiina ja poliitik Adam Randalud ta lapsendasid. Ta lõpetas Tallinna 2. keskkooli 1955. aastal, Tallinna muusikakooli 1958. aastal ning Tallinna konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooni klassis 1964. aastal. Muusikakooli tuli just teooriaõpetajaks Moskva konservatooriumi lõpetanud energiline Veljo Tormis, kes algatas koolis loominguringi, mille tegevust ise juhendas. Arvo Pärt ja Randalu olid muusikakoolis kursusekaaslased ning õppisid heliloomingut Harri Otsa käe all, seejärel ka professor Elleri juures konservatooriumis. Uue muusika kaitsjana tegi Randalu Arvo Pärdiga põnevaid intervjuusid raadios, televisioonis ja ka filmidele. Vähetuntud on fakt, et 1960–1963 käis Randalu konservatooriumi kõrval õppimas Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudios ja lõpetas selle esimese ning ainsaks jäänud kursuse 16 õppuri hulgas. Filmistuudiosse pürginud noormeestel pidi ka olema välimust, Ivalo Randalul seda kindlasti oli, ja ta jäi pärast hoopis filmidele muusikat kirjutama. Konservatooriumis olid kompositsiooni ja muusikateaduses erialal ette nähtud ka orelitunnid ja Randalu sai professor Hugo Lepnurme üliõpilaseks. Suur huvi orelite ja orelimuusika vastu püsis kuni tema elu lõpuni.

Juba üliõpilasena kutsuti Randalu tööle Eesti Raadio toimetusse (1962–1970), kus tema ajal töötasid kolleegidena ka Rolf Uusväli, Vilma Paalma jt. Arvo Pärt oli sel ajal ametis juba raadio helirežissöörina. Kümnel hooajal kuni 1984. aastani oli ta lepingulisel tööl saadete autorina Eesti Televisioonis, tulid toimetaja-aastad Estonia teatris, vanemteaduri-aeg ka teatri- ja muusikamuuseumis 1981–1999, kus Eesti muusika pärandit uurides nihkus paika ka tema huvi. Temalt on pärit esimene raamat Peeter Südast (1984). 1991–2004 pidas ta ka muusikaajaloo õpetaja ametit Westholmi gümnaasiumis. Tööd raadio- ja telesaadete huvitava autorina jätkus kõigi nende ametite kõrvale. Ta tegi oma saateid ja kirjutas ka artikleid ajakirjandusele põhimõtteliselt tsüklitena, et teemasse põhjalikumalt süveneda. Raadiointervjuude sarja "Tere, Eri! Avatud oopus" toimetasime kaante vahele esimeseks elulooraamatuks Eri Klasist (juubeliks 1999), mis hiljem ilmus ka soome ja vene keeles.

Aina süvenev huvi orelimuusika vastu sõlmus raadios ja kontsertidel arvustajana, Eesti orelite plaadistamise juures, Hugo Lepnurme kõrval Rolf Uusväljaga, kuni 1980. aastate algul ilmus orbiidile noore organistina Andres Uibo. Uibo mäletab, missuguse rangusega jälgis Randalu tema esimesi soolokontserte, kuni nad 1987. aastal alguse saanud Tallinna orelifestivalidel ning hiljem alates 1998. aastast toimunud Suure-Jaani muusikafestivalidel jooksul lausa kokku kasvasid. 

Eesti muusika infokeskuse kodulehelt võib leida väljavõtte Ivalo Randalu kirjutiste teemadest Sirbis, ajakirjades Teater. Muusika. Kino ja Muusika ning ka mõne päevalehe veergudel. Randalu tähelepanu all, ja nii aastakümneid, on peaaegu erandita olnud Eesti muusika, heliloojad, interpreedid, muusikaelu, ka selle probleemid. Ivalo Randalust sai Eesti muusika oluliste asjade märkaja ja nende eest võitleja. Ta pühendas palju aega ka Eesti muusikaklassikale ja Peterburi konservatooriumis õppinud Eesti muusikutele (kuni 1920. aastani).

Kuusalu vald otsustas tänavu oma Hugo Lepnurme nimelise stipendiumi anda just Ivalo Randalule. 1998. aastal määras oma aasta-auhinna talle kultuurkapital.

Õnneks jõudis kaante vahele ka Ivalo Randalu viimane raamat, koguteos "Detašeest kantileenini. Muusikamaastikke tahavaatepeeglis" ilmus tänavu kevadel kirjatusest Ilmamaa. Sealt võib leida mõndagi, mida me varem pole ehk teadnud. Randalu rääkis meie muusika headest asjadest alati, kui sai selleks võimaluse, ka surutise ja piirangute kümnenditel. Ivalo Randalu on jätnud meile võimaluse hetkiks tema tööd meenutada, rajaotsi, kust kindlalt edasi minna. Ja neid on palju.

Arvo Pärdi keskus avaldas järelhüüde südamlike meenutussõnadega Arvo Pärdilt endalt. Ivalo Randalu ärasaatmine toimub 28. detsembril kell 13 Tallinna Jaani kirikus.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: