Keelesäuts. Tee, millel tagasipöördekohta ei ole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ken Mürk

Eestlastele meeldib sibilantidest ehk sisihäälikutest enim š. See on selge, sest miks muidu teda muudkui tagasi kutsutakse või sinna lisatakse, kus teda kunagi pole olnudki! Näiteks kui Saaremaal kuldkäevõru leiti, oli mõni aeg hiljem ajakirjanduses lugeda: "Otsus kuldmadu šeifi peita jääb mõneti arusaamatuks."

Sõna seif on hääldusmugand inglise sõnast safe [s e i f], sellegi häälduses kõlab täiesti harilik s. Miks siis sinna š-d kiputakse panema? Vahest teiste sõnade eeskujul, kus see võõrsõnades on, nagu šunt, šaakal, šokolaad? Võib ainult arvata, teadmiseks peaks seda nähtust põhjalikumalt uurima.  

Miks aga sõna snitt, nagu väljendis snitti võtma, ja sarm kipuvad sama teed minema? Neidki tahetakse samamoodi š-tähega kirjutada. Siin on lugu natuke teine – nimelt varem ongi olnud need võõrsõnad š-tähega, aga aja jooksul on nende algustähe "katus" ära kulunud ehk nad on hakanud oma võõrjooni minetama. See on tee, millel tagasipöördumise kohta ei ole. See tähendab, et kui meil juba keeles on muganenud snitt ja sarm, ei hakata seda sõna samas tähenduses märkima võõrtähega. 

Teine asi on, kui keelde laenatakse sama tüvega sõna, aga teises tähenduses, näiteks on nii juhtunud sõnadega kraav, mis on vana laen alamsaksa keelest, ja graveerima, mis on uuem laen prantsuse keelest.

Keelesäutsud" on Vikerraadios eetris esmaspäeviti kell 7.25.    

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: