Karis usub, et Raadil, kuhu muuseum kolm aastat tagasi kolis, on suur potentsiaal. Muuhulgas võiks sinna tuua Tartu Kunstimuuseumi. Ja võib-olla ei olegi vaja Tartu linnavalitsuse suurprojekti Südalinna Kultuurikeskust. Samas peab pidevalt arenema ka ERM ise. Seni on külastajanumbrid ainult langust näidanud ja keegi ei tea, millal või kus need lõpuks pidama jäävad.

Tänavu suvel toimub ERM-is soome-ugri rahvaste maailmakongress. Kui juhtub väike ime ja kongressile tuleb Venemaa president Vladimir Putin, siis loodetavasti ta külastab püsinäitust "Uurali kaja". Aga võib-olla jääb Putinil veel pisut aega, et vaadata ka eestlaste lugu rääkivat püsinäitust "Kohtumised". Alar Karis, missuguse eksponaadi juurde te Vladimir Putini viiksite?

Sellistel puhkudel me viime külalised alati Eesti lippu vaatama. See on ju unikaalne lipp. See on päris see lipp, kus Eesti lipu lugu alguse sai. Lõpuks on presidentidel, olgu nad imed või mitte, omad soovid. Võib-olla soovib Putin hoopis endist Nõukogude lennuvälja näha ja vaadata, kas rajad on ikka alles. Aga nagu te ise ütlesite, eks ta üks ime on, kui ta siia tuleb.

Mis te arvate, kas eesti rahva loo nägemine muudaks kuidagi Putini arusaama Eestist ja meie sidemest Venemaaga?

Ma arvan, et iga lugu teeb inimest targemaks ja ta suudab võib-olla üldistada asju, mida ta varem ei ole teinud. Ilmselt sama lugu on ka soome-ugri näitusega. Eks Putinil on ka soome-ugri taust. Võib-olla ta saab mingit teadmist siin juurde.

"Kohtumised" on ERMi suurem püsinäitus. Külaline saab käia mööda eesti inimeste ajarada, tutvuda regilaulu, taluelu aga ka meie magamistubadega. Ma kuulsin, et te sooviksite seda näitust inimestele tasuta pakkuda.

Selline mõte on mul erinevatel põhjustel. Läbi selle on võimalik maja kahte osa, A ja B osa, paremini ühendada. Aga teiseks, üle kolme aasta on muuseum lahti olnud, üksjagu inimesi on ära käinud. Kui see on tasuta, siis võib-olla külastajate arv natuke suureneb. Kuigi on ka teooriaid, mis väidavad vastupidist, et see pileti hind tegelikult ei ole määrava põhjusega.

Sellel on muidugi hinnalipik küljes. Oma 250 000 – 300 000 eurot võiks see saamata jäänud tulu olla. Samal ajal me teeme ka ühte ajutist muinasjutunäitust. Selle piletihinna sees on juba ka püsinäitus, sest muinasjutunäitus väljub püsinäitusesse. Ehk muinasjutumaailmast sellesse maailma, mis meid siin ümbritseb.

Kas te olete oma mõttega ka kultuuriministeeriumis pinda kombanud?

Mina olen kantsleriga rääkinud ja kantsler ütles, et see on väga hea idee. Muidugi ideed kukuvad kolinal kokku, kui hakatakse raha küsima. Aga see ei tähenda, et idee peaks maha maetama. Ma arvan, et inimestele võiks eesti kultuurilugu olla tasuta kättesaadav.

2017. aastal külastas Eesti Rahva Muuseumi üle 250 000 inimese. Järgmisel aastal 195 000 inimest. Kui palju külalisi ERMi-l läinud aastal oli?

170 000 on see number, millega meie opereerime. Aga see on ettearvatav, et kui muuseum avatakse, läheb number üles ja siis ta hakkab langema. Langeb kolmandiku, mõnikord ka pool.

Ja mis alati päästab ära, on see, et tulevad uued näitused peale. Need kutsuvad inimesi tagasi muuseumisse ja see on ka meie eesmärk. Ka Eesti püsinäitus on üles ehitatud nii, et seal võiks need osad või tükid rohkem vahetuda. Lisaks on meil veel saal, kuhu tavainimene saab ise koos meie abiga oma näituse üles panna. Taga on meil galerii, kus praegu on osa Viinistu kunstist.

Millal saabub stabiilsus, ehk kui palju külastajaid on ERMi jaoks optimaalne?

Minul seda numbrit ei ole. Kui ERM-i üle omal ajal arutati, et kas see kõik tasub ära, siis räägiti umbes sajast tuhandest inimesest aastas.

Ega seda näituste külastatavust ei maksa ka üle tähtsustada. Muidugi, kui külastajaid üldse ei ole, on see probleem. Aga kui seada mingi eesmärk, et ilmtingimata see arv kätte saada, siis võib juhtuda, et me hakkame tegema näitusi, mida meie põhikirjaline tegevus ette ei näe. Ainult rahvast tuua nii, et dingel-dangel ja Disneyland läheb lahti, see ei tule ERM-i puhul kindlasti kõne alla.

ERM-is loodetakse, et ehk õnnestub muusemi uut ajutist näitust "Elas kord..." välismaale müüa. Kumb juhtub enne, kas meie läheme suure näitusega välismaale, või tuuakse mõni suur välismaa näitus ERMi?

Eks mõlemad võimalused on meil olnud arutlusel. Nende väljast toodud näitustega pole asi nii lihtne. Esiteks see nõuab pikka tööd. Teiseks peab olema ka näitus, mis pakub meie inimestele huvi ja ta peab kuidagigi haakuma sellega, millega ERM tegeleb.

Siin käis Hiina kultuuriminister ja ma ka mainisin talle, et Terrakotasõdalaste näitus, mis käib mööda maailma, võiks ka meile huvi pakkuda. Ta lubas sellega tegeleda, et me ei saaks seda mitte aastal 2035 vaid näiteks 2025 või 2024, kui Tartu on kultuuripealinn. Eks näis.

Selle muinasjutunäitusega, kui kuhugi minna, tuleks leida kohalik folklooritundja, et see kohaliku riigi element tuleks näitusesse sisse. Aga algselt on niimoodi mõeldud, et ta võiks minna rändama.

Kui suure osa ERM-i omatulust annavad näitusekülastajad, kui suure osa sündmusekorraldus?

Viimased kaks aastat näitavad meile, mida on mõttekas teha ja mida ei ole mõttekas teha. Eelmine aasta oli meil üle 600 erineva ürituse - kontserdid, seminarid, konverentsid, festivalid. Praktiliselt on ERMi puhul tegemist kultuurikeskusega.

Siin pigem tuleks hakata valikuid tegema, sest mida rohkem üritusi me teeme, seda suuremad on ka meie kulud. Ei maksa nüüd väga arvata, et kui hommikust õhtuni on üks pidu ja trall, siis see ajab taskud täis. Pigem on oht hoopis vastupidine. Et inimesed teevad meeletult üritusi ja lõpuks nad lihtsalt väsivad ära.

Siin te ilmselt ei mõtle ERM-i ruumide väljarentimist, mis peaks küll puhas tulu olema, vaid ikkagi oma produktsiooni.

Oma produktsiooni, aga teinekord me võtame sisse ka üritusi, kus meil on ka oma risk olemas. Üritused kestavad teinekord keskööni ja kauem. Ja järgmine päev tulevad jälle muuseumikülastajad. Siin tuleb see tasakaalupunkt leida, et ei oleks kogu aeg üks laudade koristamine ja kus muuseumikülastaja tunneb ennast hüljatuna, et temal piisavalt tähelepanu ei ole.

Suurem osa ERM-i eelarvest pärineb ikkagi riigieelarvest. Kui tänane kultuuriminister Tõnis Lukas veel muuseumi juhtis, kurtis ta, et Raadile kolimisega tuli ERM-ile küll terve hulk lisatööd aga töökohti lisati eelarvesse kõigest viis. Kas tänaseks on olukord parem ja tööjõunappus enam ei kimbuta?

Toona ma istusin ühe teise laua taga ja mäletan hästi, kuidas muuseum taotles ikka mitukümmend kohta juurde. Lõpuks saadi viis kohta. Toona jälgiti väga hoolega, et nii-öelda ametnike arv Eesti riigis ei kasvaks.

Täna see võib-olla ei ole enam nii terav probleem. Kindlasti ka mina kavatsen taotleda ressursse, et saaks rohkem inimesi juurde võtta. Osad, kes täna võiksid saada palka riigi rahast, saavad seda muuseumi oma tuludest. Kasvõi see ümbertõstmine on meie jaoks oluline.

Rahandusminister tutvustas detsembris valitsusele riigieelarve revisjoni ettepanekuid. Memorandumi järgi pole muuseumide rahastamine piisavalt läbipaistev, jätkusuutlik ega tulemuspõhine. Kas ja kuidas peaks muuseumide rahastamise põhimõtteid muutma?

Alles eile ma sain kirja, kus mul palutatakse selle sama tõhustamisprogrammi ekspertrühmas osaleda. Eks siis saab ka selgeks, kus need probleemid on. Kindlasti saab kõike teha läbipaistvamaks. Ikka käivad muuseumijuhid ministeeriumis taotlemas toetusi erinevatele projektidele. See on mõnes mõttes juhuslik.

Ja üks asi veel. Kui kuskil on vastu võetud otsus, et teeme ühe muuseumi korda või ehitame talle uue hoone, siis peab väga selgelt mõtlema jätkusuutlikusele, et ta hakkab uuesti raha nõudma. Ei saa olla niimoodi, et meie tegime teile maja valmis, nüüd vaadake, kuidas ise hakkama saate. Seda enam, et ühel hetkel pole uus maja enam uus ja ta hakkab nõudma remonti.

Võib-olla on Eestis liiga palju muuseume?

Alati võib öelda, et kultuuri ei ole kunagi liiga palju. Aga ka kõige väiksemad muuseumid loodavad ühel hetkel riigi toele. Ma hakkan täna midagi koguma, teen eramuuseumi ja ühel hetkel olen ministeeriumi ukse taga ning ütlen, et mul on väga oluline muuseum, toetage meid ka. Selles võtmes kindlasti on neid liiga palju.

Aga et kuskilt saabub mingi raha, kui me neid kokku paneme, siis sellesse ma ka väga ei usu. Välja arvatud võib-olla need muuseumid, mis tegelevad teadusega. Me teame, et Kirjandusmuuseumiga on täna probleem, et riigi rahastamine on täpselt selline, nagu ta on. Nüüd tekibki küsimus, kuidas konsolideerida. Näiteks Eesti Rahva Muuseum tegeleb esemetega, Eesti Kirjandusmuuseum tegeleb folklooriga. Kuidas tekiks see sünergia, et need kaks saaks kokku ja siis võiks küsida ressurssi?

See rahastamismudel tõenäoliselt tuleb üle vaadata, sest ega eesti keele ja kultuuriga väljaspool Eestit väga ei tegeleta. Ja kui leitaksegi võimalus küsida ressurssi väljast, siis on oht, et see on rahastaja nägu ja võib-olla eesti kultuuri jaoks oluline jääb teisejärguliseks.

Juba ERM-i endised juhid Krista Aru ja Tõnis Lukas mängisid mõttega, et ERM võiks olla tänasest iseseisvam avalik-õiguslik institutsioon. Nii nagu rahvusringhääling, Estonia või ülikoolid. Teiegi olete selle mõtte toetaja.

Kõik avalik-õiguslikud institutsioonid on väga erinevad ja erinevatel põhjustel tekkinud. Ega kõik ei oleks väga rõõmsad, et üks muuseum saab oma seaduse ja hakkab siis oma elu elama. Aga me oleme seda paar korda arutanud ka ministeeriumis. Aasta lõpus võiks olla nii kaugel, et mingi eelnõu moodi asi on olemas. Mis ei tähenda, et see realiseerub.

Päris Eesti Rahva Muuseumi seaduse eelnõu?

Just! Nii nagu on rahvusringhäälingul ja rahvusraamatukogul. Ilma seaduseta ei ole võimalik. Eesti Rahva Muuseumi jaoks on oluline, et siis me käsutaks ka oma varasid, mida me täna näiteks ei tee. See võimaldab ka neid 30 hektarit maja ümber paremini majandada.

Mida nende kolmekümne hektariga pihta võiks hakata?

Alustame kasvõi sellest, et täna on meil üks mõisahoone, mis vajab funktsiooni. Kas me leiame sinna mingi avaliku funktsiooni või võiks selle mitmekümneks aastaks erasektorile kasutada anda? Nad tulevad siis ja ehitavad sinna midagi üles. Meie jaoks on tähtis, et sinna tuleks tagasi elu, nii nagu ta oli kunagi ammu.

Kas teie mõte, et mõisasse võiks kolida Tartu Kunstimuuseum, on senimaani jõus?

Senikaua, kuni pole midagi teist teostatud, ei ole mina sellest loobunud. See pole küll minu asi seista teise muuseumi tuleviku eest. Aga ma olen käinud välja ühe võimaluse, arvestades ka seda, et kunstimuuseumi vara on täna meie hoidlates.

Ja väga hea mõte tuli Tartu Kunstimuuseumil mõisa juurde skulptuuripark teha. Eskiis on juba olemas ja 16 skulptuuri on välja valitud. Ja ma loodan, et suvel läheb see töösse.

Kui kunstimuuseumi Raadile kolimisest midagi välja ei tule, siis on ka teisi lahendusi. Ministeeriumiametnikud on öelnud, et seal võiks olla avatud hoidla, mis tähendaks, et inimesed saavad näha erinevate muuseumide varasid. Aga arusaadavalt nõuab avatud hoidla viis korda rohkem ruumi, kui lihtsalt üks hoidla. Ja see jälle nõuab raha.

Nii et mina olen valmis vastu võtma kõik ideed, mis toetavad, et inimesed tuleks rohkem üle jõe siiapoole. Mina isegi unistan sellest, et trammiliin võiks tulla haridusministeeriumi juurest Roosi tänavat mööda üles.

Tartu linnavalitsus plaanib südalinna suurt kultuurikeskust. Sinna peaks tulema galeriipinnad kunstimuuseumile aga ka konverentsiruume, kontserdikoht ja teatritegemiseks vajalik blackbox. Kas südalinna kultuurikeskust on Tartule tarvis?

Mina olen Tartu linnavalitsusele tutvustanud ka ERM-i kui kultuurikeskust. Olen näidanud, millised võimalused seal on, mis ka pole ju veel kõik kasutatud. Ja kui me räägime konverentsidest, siis saab valmis Delta maja, kus on ka need võimalused olemas. Meil on olemas blackbox ja galerii.

Räägitakse, et tooks välismaalt ühe vägeva näituse siia sisse, ja selleks on vaja teha uus galeriipind. See on olemas. Täna on Eestis kaks galeriipinda, kus saab sellist asja teha – on KUMU ja Eesti Rahva Muuseum. Ma olen öelnud ka seda, et hästi, tooge see näitus, me anname galeriipinna teile tasuta kasutada. Aga näidake, et võimekus, tuua üks välismaa näitus siia kohale, on teil olemas. Siis võime edasi rääkida, et kas on veel teist sellist juurde vaja.

Blackbox´idega on sama asi. Ma saan aru, et teatrikunstnike tuleb nii Tallinnast kui Viljandist ja kõik tahavad ju teatrit teha. Aga me näeme väga hästi, kui väikesed võimalused neil on. Nende etendused on väga dekoratsioonidevaesed, sest niimoodi on odavam seda kõike teha. Asjale tuleb otsa vaadata ja olla natuke aus.

Linn on tellinud lausa kahelt organisatsioonilt tasuvusanalüüsid, mis puudutavad kultuurikeskust. Aga maailm on täis selliseid valgeid elevante. Mingist ambitsioonist tulenevalt on midagi valmis ehitatud ja siis avastatakse, et tulevad ülalpidamiskulud ja ka tegevusi pole sinna nii palju sisse panna. Eks ka Vanemuine pole võimalikust kultuurikeskusest väga kaugel ja paljud etendused on tühjade saalidega. Kui ooperi kolmas etendus on tühi, siis tuleb jälle muusikali teha.

Mida siis selle kultuurikeskuse mõttega ette võtta?

Alati, kui sellised otsused teha, tuleb kaaluda kõik alternatiivid läbi. Mitte nii, et käia mööda Euroopat ja maailma, tulla tagasi ja öelda, et näete, seal on.

Kui te ütlete mulle suvalise asja, ma leian selle Euroopast üles. Sa lähed juba kallutatult sinna ja kui sa konteksti ei tunne, siis võib juhtuda, et tehaksegi midagi, mis ei ole võib-olla kõige mõistlikum.