Arne Merilai. Rahva laulik Hando Runnel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hando Runnel
Hando Runnel Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Maailma muutmine on võimalik! Hakkame iseendist peale ja küll see siis levib. Kes sosistab Handole ette tema targad mõtted ja nõukad sõnad? Küllap tal on tark mees taskus nagu Kalevipojal siil: Üks väga vana rahvas, / kel muldne tarkus suus.

Ole meheks, Hando!

Meie kuldaväärt rahvalaulik, armastatud Hando Runnel on nõnda ümisenud:
Üks mees läks kõnet pidama / Üks mees läks kõnet pidama / Siis saab siis saab / Üks mees läks kõnet pidama // Sest kõnest kasvas koos-o-lek / Sest kõnest kasvas koos-o-lek / Siis saab siis saab / Sest kõnest kasvas koos-o-lek

Hando Runnel hakkas meile kõnet pidama 1963. aastal, kui ta debüteeris luuletustega "Loomingus" ja kaks aastat hiljem avaldas esikkogu "Maa lapsed". Ja siin me nüüd oleme, rahvusülikooli suure tähtpäeva aktusel poeeti kui rahvusmõtte isakuju austamas. Sest Hando kõnest kasvas peagi ühteliitev koosolek, siis lausa rahvuslik konverents, sest see kõne kõlbas kõigile ja paisus ühendavaks koorilauluks, mis ei lakka kunagi meie suus, kõrvus ja südames.

Auväärsed! Tartu Ülikooli rektor. Rektorid ja akadeemikud. Audoktorid ja värsked doktorid. Õppejõud ja üliõpilased. Riiginaised ja -mehed. Väliseesti külalisprofessori stipendiaat. Külalised. Tere!

Paljudel meist hakkas juba väegade imelik, et Hando Runnel ei olegi veel rahvusmõtte preemia laureaat. Sest tema on ju selle auhinna kõige ürgsem arhetüüp ehk paradigmaatiline juhtum. Kas kõnekäänu klassika, et rätsepal ei ole rõivaid, kingsepal kingi, kudujal kindaid? Kosmose kord oli rikutud, hirm ja kaastunne süvenesid — kuhu jääb katarsis? Auhinna idee algatajana, parima esindajana ning komisjoni kauaaegse liikmena õnnestus Handol ise selle tähelepanu eest aina kõrvale põigelda, muudkui aga teisi sisse lükates nagu lastemängus "Kes aias". Viimaks ometi saime tal nööbist kinni, et selle nööbi külge kena kuub õmmelda ja see vöökirjaga kokku tõmmata. Nüüd saab kingsepp omale terve kapitäie iseenese tehtud kingi.

Muidugi ei vaja Hando Runnel meile tutvustamist. Ristioksa, mõndagi meist on tarvis temale tutvustada. Kuid olgu siiski paari joonega visandatud portree, et kinnistada meie teadmist ja seletada seda külalistele.

Hando Runnel sündis kaheksakümmend üks aastat ja kuus päeva tagasi 1938. aastal Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas talupojana. Pärast kooli Jalgsemal, Amblas, Järva-Jaanis, Tartus ja Paides õppis ta põllumajandusakadeemias agronoomiat. Luuletajaks hakkamine tõi aga pöörde, suurkool jäigi lõpetamata ja noor talent kutsuti 1966. aastal "Loomingu" publitsistikatoimetajaks. 1970. aastatest alates on ta kutseline kirjanik, 1980-ndate lõpust juba toonane teeneline. Eesti taasiseseisvudes sööstis alati agar Runnel ühiskondlikku võitlusse: ta hakkas vastu fosforiidisõjas, oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Kestva mõjukusega tegu oli kirjastuse "Ilmamaa" ja Eesti mõtteloo sarja asutamine ja peatoimetamine. Runnel oli esimene Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, nii usuteaduskonna kui ka ajakirja "Akadeemia" taastaja. Arusaadav, et ta on saanud mitmeid tähtsaid kirjanduspreemiaid, Riigivapi IV klassi ja Valgetähe II klassi teenetemärgi. Ta on Tartu linna aukodanik, Tartu Suurtähe kavaler. Ta on valitud teaduste akadeemikuks, selleks doktorikraadi ja ülikoolidiplomit vajamatagi — nii kõrge on tema autoriteet. Kuid kõige tähtsamad aurahad on kinkinud talle abikaasa Katre Ligi, samuti luuletaja: nende korter on täidetud kuue lapsega.

Hando Runnel on avaldanud üle kolmekümne algupärase raamatu, mil­lest karuosa luulet suurtele, kuid karupoja jagu ka lastele, kapaga või õieti toobriga esseesid ja artikleid rüäjüväserbätüseks kõrvale ning maiustuseks veel pisut dramaatikat: ta on loonud stsenaariume, avaldanud kahasse näidendi. Raamatute koostaja ning toimetajana on ta sillutanud endale otsetee kirjandusmuuseumi ja "Ilmamaa" kirjastuse vahele Vanemuise tänaval. Ei ole teist innukamat veskimeest, kes aina puistab kolust püha leivavilja püüli. Raamatukogu e-kataloogis ESTER seisab Runneli kui koostaja ja toimetaja nime taga arv — 179! Uku Masing, Hendrik Adamson ja poolsada teist kultuuriheerost, kirja- ja muude kunstide rahvast, mõtlejaid ning poliitikuid… Siis ees- ja järelsõnad — 40. Ja erilise kaaluga: Hando Runnel kui laulusõnade autor — 632! Eks seal ole muidugi ka kordusi sees, sest luule ja muusika põhinevad kordustel ja vastandustel.
Runneli kindlad veended ja üllad aated, mõjukad sõnavõtud ja teod on teinud temast rahvuse isakuju, kes meile paleuseks. Rahva südamesse on ta aga sõna otseses mõttes lauldud. Ta on rahvalaulik, kes on ise rahvaluuleks muutunud. Need, kes on läbi tulnud mornist ja ohtlikust nõukogude ajast, ei unusta, kuidas Runneli sõnal oli tegelik ellujäämisväärtus. Meenutan seda kätt südamele pannes: "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks", Mõru ning mööduja, tsensuuri poolt põlu alla pandud "Punaste õhtute purpur", käsitsi kopeeritud avaldamata tekstid — ja nõnda. See oli résistance, eesti keele koguduse vastuhakk kõigele, mis võõrastav, vaenulik ja valelik, mille vastu võidelda. See hoidis meid, liialdamata väites, elus ja teotahtelised — et kord saabub õiglane tulevik.

Kas see kaunis aeg on juba kätte jõudnud? Eks ikka on, kuigi palju on veel teha. Me oleme tibatilluke rahvas, millimallikas. Kas meie siin ilmas ka midagi maksame? Kas Tartu vaim loeb midagi? Nüüd, kus me enam ei soovi, et maapõhja vajuks meie ülikool, nagu Hando kunagi õigusega kirus. Ehkki Eesti teaduse rahastamise skeem praegu võiks vähemasti rahvusmõtte seisukohast küll põrgupõhja kaduda ning pisarat me ei poetaks. Kolleegid ajaloolased volitasid mind täna siit pühast kantslist selliseks otsekoheseks Hando enda stiilis manitsemiseks või pealekäramiseks, sest enamuse mõõt on täis. Ning silmad on juba treenitud — kuivad. Raske on talupojast vanapaganal õndsaks saada me maal, kuid populistiks ehk vurleks elik hobusevargaks ka saada ei taha. Kahjulik, et meie keele ja kultuuri ainulaadsust meie endi loodud süsteem tõrgub mõistmast. Loomulikke liike, mis maailma elu rikastavad, tuleb kaitsta, mitte ohustada, saati iseendi poolt. Just see on peamine, mida on meil maailmale algupärast pakkuda — bioloogilist ja kultuurilist geenipanka. Konnad peaksid omale pealikuks valitud kured vallandama, selmet iseendid koondada. Toiduahel tuleb ümber pöörata. Pikaajaline kosmeetika ei maskeeri enam probleemi, vaid on ise juba tõsine probleem.

Siiski: kui teiste või kõikide nimel kõnelejat võib kahtlustada demagoogias, nagu õpetab Ülo Vooglaid, toon näite omaenda erialalt. Sellel korral jäeti kogu eesti kirjanduse uurimine üle vabariigi pikaajalistest uurimisgrantidest täiesti kuivale: kirjandusmuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, ülikoolid — pikergused nullid. Kindlasti mõjutab ka asjaolu, et ei ole senini veel olemas eesti kirjandust kui Euroopa komisjoni aktsepteeritud CERCS-i teadusvaldkonda, kuigi üles loetakse friisi, baski, isegi balti ja uurali-altai, aga ka aafrika, kreooli, austraalia, melaneesia, paapua keeled ja kirjandus, suurkeeltest kõnelemata. Kui oleks nomenklatuurses nimekirjas, tekiks suurem vajadus ka väetada. Aga ei ole seal tähtsas listis, millest lähtuvad teaduspoliitilised mõõdikud, ka soome keelt ja kirjandust, ajalugu. Et paneks õige hõimuvelledega seljad kokku? Kui eesti keel on Brüsselis poliitiline keel, siis on protsess alles pooleli — ta peab saama ka ametlikuks teaduskeeleks, nii objekti kui ka subjektina. Friisi ja Paapua teadusagentuurid toetavad rahvusvaheliselt omasid, kohalik kureparv aga lendab kus Egiptimaa. Meie ümisegu ja külmetagu sauna taga! Hando, eesti kirjanduse ja rahva südametunnistus, meie ülimina ja alateadvus, mis me teeme? Kas kükitame edasi nagu kärbsed mingi hunniku otsas, nii nagu defineerisid seda olukorda Oru Pearu ja Sauna-Madis Vargamäel?

Mis loeb üks konnakulles tiigis, tema tibatillukese kurna kaunis koraal maailma miljardite aina ühehäälsemas kooris ja glamuuris? Mõni loodab, et siiski loeb — ikkagi miljon. Loeme luuletajalt:
Muuda ennast, muutub maailm, / mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu; / kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks, / nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu! / Jää sa iseendaks, jälle muutub miski: / muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, — / tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski / kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Rahvusülikooli 100. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2019 Hando Runnelile
Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna üleandmisel peetud kõne.

Kõne ilmus algselt Loomingus nr 1/ 2020.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: