Lavastaja Guy Ritchie karjäärikõver on olnud pehmelt öeldes veider. 1990. aastate lõpus alustas ta veatute krimikomöödiatega "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" ja "Snatch", tänu millele võinuks teda vabalt nimetada Briti vasteks Tarantinole. Ritchie lugude aluseks olid pisipättide toimetused, kuid ta valas selle üle läbitunnetatud groteskiga ja süstis dialoogi nii palju mahla, et sellele oli raske vastu panna. Võib ju ka vabalt öelda, et just Ritchie sünnitas moodsa aja action-filmide käilakujuks kerkinud Jason Stathami!

Siis keerasid asjad aga kiiresti metsa poole, sest režissööri kooselu Madonnaga sünnitas sellise katastroofilise õuduse nagu "Swept Away". Ja olgem ausad: pärast esimest kaht tippteost pole ta kordagi sama taset saavutanud. "Revolver" mängis samade teemadega, aga oli kohati liigagi ambitsioonikas, "RocknRolla" mõjus aga vastupidi naiivsena. Pärast koostööd Disney'ga ("Aladdin") ja katsetust suurproduktsiooniga ("King Arthur: Legend of the Sword") on ta aga tagasi oma liistude juures. Õnneks pole ebaõnnestumised röövinud talt grammigi varasemast teravusest.

"Džentelmenid" segab kokku "Lock, Stocki" ning "Snatchi" parimad omadused, mõjumata seejuures haleda koopiana. Siingi kasvatavad pätid kanepit ja ootamatult sekkub sündmustesse Colin Farrelli kehastatud mustlasest poksitreener – need motiivid on tuttavad ja loovad hea silla kunagiste filmidega, ent uus linateos on ikkagi juurtega sügaval tänapäevas. Ajatute pättuste kõrval tajub Guy Ritchie väga hästi seda, milline on Ühendkuningriigi status quo ning millised murekohad vajavad näpuga näitamist.

See on ka filmi üks põhimotiive – kohtuvad n-ö vana ja uus maailm, kus eakamad kriminaalid üritavad sammu pidada noorte ja krapsakamatega. Niiviisi mustvalgena ja ilma laiema kontekstita kõlab see idee ilmselt moraliseerivalt, aga reaalsus on pigem vastupidine: Guy Ritchie põimib mõnuga filmi sisse ühiskondlikke tõmbluseid, kuid "Džentelmenid" on 100% meelelahutus ilma igasuguse valehäbita. Teda ei paina intellektuaalne pinge, pigem käitub Ritchie kui meisterlik krimikirjanik, kes teab väga hästi oma staatust ning kasutab nendes mõttelistes raamides kõiki võimalikke väljendusvahendeid.

Kuigi "Džentelmenide" lugu oma lõputute pööretega (Guy Ritchie on kindlasti moodsa kino ägedamaid twist'i-meistreid) on köitev ja pakub pidevalt võimalust muhelemiseks, siis filmile annab tõelise sära ikkagi uskumatu näitlejaansambel. Filmi keskset narkoärikat kehastav Matthew McConaughey on parimas mõttes tuus, kes jääb isegi täielikus madalseisus tüünelt väljapeetuks. Sama kehtib tema ustava parema käe kohta, keda mängib Charlie Hunnam – nende tandem on oma kurikavalates skeemides nii kindel, et isegi Hugh Granti kehastatud naeruväärne kõmuajakirjanik ei suuda nende cool'i välisilmet murda.

Korrumpeerunud kõmuajakirjandus – mille šaakallikku verejanulikkust kehastavad hästi nii Grant kui ka tema bossi mängiv Briti kinolegend Eddie Marsan – on aga vaid üks aktuaalne tahk, mis "Džentelmenidest" silma jääb. Kõige tabavam on kahtlemata kamp noori poksijaid, kes lähevad jultunult röövima üht McConaughey kanepikasvantust. Kohale jõudes selgub aga, et lisaks poksimisele on tegemist ka noorte influencer-räpparitega, kes teevad kanepikasvatajate tümitamisest muusikavideo. Sest miks mitte?

See on otsene torge Briti drill-muusika vastu, mida on korduvalt süüdistatud vägivalla ja kriminaalse elustiili ülistamises. Ajastu vaimu tabab see aga väga hästi – vanad džentelmenid käivad mantlite-pintsakutega ja järgivad eetikareegleid, uued džentelmenid virutavad rusikaga näkku ja hakkavad räppima. Võta üks ja viska teist.

Kui näiteks Prantsuse kino puhul on lihtne end kommertsturule maha müüa – pane armastajapaar ainult Eiffeli torni ees musitama ja lase neil mõnes nunnus tänavakohvikus croissant'i süüa, keskmise vaataja jaoks sellest juba nn Prantsuse-nälja kustutamiseks piisab. Film nagu "Džentelmenid" võiks vabalt samasse auku kukkuda, aga õnneks on Guy Ritchie piisavalt hea režissöör, et kõik klišeed enda kasuks pöörata. Ja oi, klišeedest pole filmis puudust. Keegi läheb keset päeva baari õlut jooma, how british! Rikkad ja ilusad elavad ikka vanades mõisates, ja nii edasi, ja nii edasi.

Ritchie on aga piisavalt eneseirooniline, et panna need britilikud pusletükid kokku muinasjutuliseks tervikuks, mis hakkabki parematel hetkedel tööle kui unenägu. Ei, seal pole mingit ulmet ega happetrippi, kõik on läbi ja lõhki realistlik, aga nii karikatuurseid tegelasi on raske päriselus ette kujutada. "Džentelmenid" on parimas mõttes suurem kui elu – kunst ei pea mitte tingimata mõjuma kui meie maailma peegel, vaid pigem kõverpeegel, kus saab üht-teist väänata just endale sobival moel.

Seda väänamist on tunda ka Guy Ritchie loojutustuse puhul. Esmapilgul liigub film üsna selgelt: Hugh Grant räägib Charlie Hunnamile oma pilgu läbi pättide skeemidest, minnes lineaarselt sündmusest sündmuseni. Ühel hetkel on aga näha, et režissööril viskas selline normaalne sündmustik siibrisse ja ta keeras rooli ootamatult täiesti teises suunas. Kõik senine heidetakse üle parda, varasemad eeldused tuleb ära unustada ning lugu hakkab (küll samas taustsüsteemis) täiesti teise loogikaga tööle. Selline lähenemine ei lõhu aga mitte "Džentelmenide" tervikut, vaid näitab Ritchie tugevat lavastajakätt ja selget sihti, kuhu ta lõpuks välja tahab jõuda.

Ei juhtu just tihti, et ma istungi kaks tundi järjest kinos, lollakas naeratus näol, ja kardan seda hetke, kui film lõpuks läbi saab. "Džentelmenid" on just üks näide sellest, kuidas kiirelt vaataja tähelepanu võita ja siis ta oma köitvasse võlumaailma meelitada, samuti on see hea kinnitus ka sellest, miks ma filme armastan. Täielik meelelahutuse meistriklass.