"Eriti suur aktusel käija ma ei ole, aga eks telekast ole ikka hea vaadata, eriti mulle meeldis ERRi laupäevaõhtu, kus tantsiti ja Anne Veski laulis Rakveres," rääkis Lauri Mälksoo enda Tartu rahu tähistamisest.

"Kui seda võrdlusena vaadelda, siis Ameerika iseseisvussõda lõppes Pariisi rahulepinguga 1783. Kui me kujutame ette, et mingil põhjusel Ameerika Ühendriigid kadusid vahepeal ära, siis nad taastati, ja nende jaoks Pariisi lepingu tähtsus oleks ikka endine. See on ka Tartu rahulepingu tähendus," seletas Mälksoo.

Tartu rahulepingu eri käsitluste põhjuseks tõi Mälksoo selle, et järelikult läheb rahuleping inimestele korda; "See ei näita lepingu nõrkust ja mõttetust, vaid seda, et ta on jätkuvalt oluline." Tema sõnul juba leping ise on erimeelsuste redutseerimine lepinguks.

Mälksoo rõhutas ka, et rahuleping ei kohusta Eestit neutraliteediks, seega jutud sellest, justkui oleks Eesti ise lepingut rikkunud Euroopa Liitu ja NATOsse astumisega, ei päde.

Venelik ülekavaldamine

"Kõige tähtsam on artikkel 2, mis annab Eestile garantii igaveseks ajaks, et Venemaa meie riiklust tunnustab," ütles Mälksoo.

Saatejuht Joonas Hellerma viitas Juri Lotmanile, kes on öelnud, et Vene kultuur ei ole lepingupõhine, vaid lepingud kuuluvad maisesse valda, tõelised, igavikulised suhted käivad teisel tasandil.

"Meie, juristid, ei ole nii laia mõttemaailmaga kui kultuuriteoreetikud," vastas Mälksoo, kes on kirjutanud raamatu "Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest". "Meie tahame alati mingit tõestust näha. Lotman toob ka sellise näite keskajast, mil Venemaal võõraga, ehk lääne inimesega, lepingut rikkuda oli vaat et auasi, kuna võõras ei uskunud õigesti jumalat, siis polnud tema ülekavaldamine patt."

Mälksoo hinnangul vastandub sellele baltisaksa kultuur, kus raiutakse "leping kehtib" ka siis, kui teine pool seda eitab.

"Venemaa aga istub võõraga laua taha, et küsida: kas sa armastad mind. Võibolla on Eesti-Vene suhete tuum selles, et kui Eesti iseseisvus, siis meie ühinesime Läänega ja Venemaa jaoks see oli armastuse puudumise märk," arutles Lauri Mälksoo. "See mõte tekib Markovi avaldusest edasi mõeldes."

Mälksoo sõnul ei ole õiguskultuur alati taotlenudki universaalsust. "Veel 20. sajandi alguseni oli õiguskultuur Euroopa ja Lääne keskne, lihtsalt Venemaad peeti siis Euroopa perifeeriaks, aga Aasiale juba õigusnormid ei laienenud," rääkis Mälksoo.

Praegust Venemaad kannustab Mälksoo sõnul hirm mõju edasise lagunemise ja mõju kahanemise ees, lähtudes impeeriumi huku kahest astmest: 1918 ja 1991.

"Ma selles suhtes olen natuke pessimistlik," kommenteeris Mälksoo Eesti-Vene suhteid, "et Eesti on Venemaa jaoks näide halvast: eralduda ja olla veel ka edukas."

Ärbelda ei tasu

Mida Eesti saab teha? "Ega me mõttetult ärplema ei pea. Ku me midagi ütleme, siis ikka asja eest," sõnas Mälksoo, kelle hinnangul peaks Eesti välispoiitika panema end mõttes Venemaa olukorda, keda erinevalt Eestist mõjutab kõik maailmas toimuv.

USAs, Jaapanis ja Saksamaal elanud Lauri Mälksoo nentis, et vanuse ja elukogemusega muutuvad inimesed realistlikumateks ja pragmaatilisemateks ning paljud muudab see küünikuteks ka globaalset situatsiooni hinnates. Tema on enda sõnul poolel teel ning säilitanud ka veel tuntava koguse idealismi, vaadeldes arenguid maailmas.

"Maailma elanikkonna enamuse jaoks sümboliseerib näiteks ÜRO Lääne-keskset maailmakorda. Kui vaadata maailma demograafilisi protsesse, riike, mis tõusevad, siis need jõuvahekorrad on muutumas," lausus Mälksoo, viidates ka Hiina osakaalu tõusule maailmas.

Kultuurisoovitus: Loomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Krossi värssromaan "Tiit Pagu" näitab meile Krossi taas uuest küljest.