Meelis Oidsalu. Kantsler ja tunded ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu. Autor/allikas: Ken Mürk / Müürileht

Viimasel aastal on nii seoses valitsuse va­hetusega kui ka mitme vaidlusega mõne suure ettevõtmise või rohket kajastust saanud menetluse ümber (riigireformi algatus, Rail Baltic, tselluloositehase rajamine, metsakaitse, sünnijärgse Ees­ti kodakondsuse tunnistamata jätmine, tuulepargid, listeeriapuhang, Illar Lemetti vabastamine) räägitud tippametnike väi­detavalt üle pea kasvanud rollist ühiskon­naelu kujundamisel, ütleb Meelis Oidsalu Vikerkaares 1-2/2020.

Püüan oma 20-aastase ametnikukoge­muse pealt, kohati ka maaeluministee­riumi kantsleri Illar Lemetti vabastamise kaasusest innustatuna kirjeldada, milliste emotsionaalsete väljakutsetega peab Eesti tippametnik hakkama saama. Võib-olla aitab selline enesevaatlus mõnd tulevast kriisi mõtestada.

Tippametnike võitluslikkust (mille tõu­su nt president Donald Trumpi valimise eel ja vahetult ametisse astumise järel võis täheldada Ameerika Ühendriikideski, kus tippametnikud tavaliselt vahetuvadki koos valitsusega) on kerge serveerida kui ametnikkonna võitlust poliitikutega oma strateegilise võimupositsiooni pärast. Sel­line strateegiline võimutasakaal igas riigis tahes-tahtmata eksisteerib, bürokraadid mitte ainult ei dokumenteeri võimutegu­sid, vaid ka omavad kõrvu poliitikutega märkimisväärset avalikku võimu. Eestis väljendub see ametniku võim täiesti ava­likult ja igapäevaselt kas riigisekretäri või kantsleri kohustuslikus kaaskirjades Vabariigi Valitsuse või ministri antud õi­gusaktidele ja korraldustele. Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on kantsleril kohustus keelduda kaasallkirja andmisest, kui määrus ei ole kooskõlas põhiseaduse või seadusega. Sellise võimu teostamise järelevalve- ja hagemismehhanismid on Eestis kaunis üksikasjalikult välja kujun­datud. Eesti tabeliseisud riigiametnike valitsemise läbipaistvust, ametnike kor­ruptsiooni jms puudutavatel teemadel pole ka laita.

"Süvariigi" vaade tippametnikust pole sugugi ilmutuslik. Seda, et ametnikud omavad võimu ja võivad seda kasutada mingite poliitiliste algatuste moonutami­seks, on karikeeritud näiteks Sir Humph­rey Appleby kujus "Jah, härra minister!"-lugudes. Sir Humphrey Appleby on ühelt poolt võimuahne ametnik, teisalt aga omal veidral moel ka ühtlasi kuningriigi kontinuiteedi hoidja. Võimuahnuse tõttu pole ta mõistagi miski mudelametnik. Eesti avalik teenistus on seni olnud sil­matorkavalt meritokraatlik (st et oskusi ja kompetentsi väärtustatakse rohkem kui poliitilist lojaalsust) ja võrreldes "Jah, härra minister!"- lugudega märksa talu­poeglikum keskkond poliitikule toimeta­miseks. Eestis ei ole poliitikul soovi korral võimu konsolideerimisega ministeeriumi valitsemisala sees erilist probleemi ol­nud, mäletame üht endist siseministritki, kes iga tööpäeva hommikut alustas oma asutuste peadirektorite kantseldamisega. Praeguse koalitsiooni algatatud pensio­nireformi kiire kulg näitab, et ka suured suunamuutused menetletakse ludinal.

Ametnikult üldiselt eeldataksegi inst­rumentaalsust, ta on korralduste täit­ja, poliitilist tahet teenivas ja toetavas funktsioonis, aga ta saab seda teha ainult seadusi järgides ja nende täitmist nõudes. Nagu kantsler Illar Lemetti vallandamise kaasus näitas, võidakse ametniku õiguspä­rast agentsust pidada kriisi vallandavaks rikkeks täitevvõimuharus. "Haldusriigi", "ametnikeriigi" või "süvariigi" kritisee­rijad portreteerivad teinekord ametnik­ke kui väliste negatiivsete motivaatorite najal – olgu neiks siis töötasu, maine või ametikoha kaotamise hirm – tegutsevat tehisintellekti, kes on poliitikute poolse kontrolli senise vähesuse tõttu omanda­nud ohtliku, lubamatu eneseteadvuse ning keda seob tugev liigisisene lojaalsus.

Eesti tippametnikud – kantslerid, ase­kantslerid, riigiasutuste juhid – on kir­jeldatud eelarvamusi osatades "ülekäte läinud robotid", s.o üsna tugevad karak­terid, oma isikupärase juhtimisstiiliga, mentaliteedilt sageli pigem strateegilis­te muudatuste algatajad kui tehnilised täideviijad. Sellist mentaliteeti on Eesti ametnikkonda süstinud nii NATO kui Euroopa Liiduga liitumise ettevalmista­mise pikk periood, hiljuti tõstis ametnike strateegilist tähtsust ka Euroopa Liidu eesistumise kohustus. Neil "ülekäte läinud roboteil", on lisaks eneseteadlikkusele ka tunded, mille ühte kehha mahutamisega tekib teinekord suuri probleeme.

Tippametnikul nagu poliitikul või kunstnikulgi on lisaks privaatsele ka avalik tundekeha. Loen "tundekehasse" kuuluvaks nii tema isikult ta ametiposit­siooni tõttu nõutavaid kompetentse kui ka isikuomadusi, ootusi ametniku tempe­ramendile, moraalsusele, väljenduslaadile ja väärtustele. Ametniku avaliku tunde­keha anatoomia on kirjeldatud ametni­ku vandes, avaliku teenistuse seaduses ja eetikakoodeksis. Seal on kirjeldatud need tundekeha omadused ja käitumise tunnu­sed, mida saab avalikult hageda ametni­kueetika nõukogus. Tippametniku tege­vuse kajastamise käigus selgelt isikustatud, aga siiski avaliku tundekeha olemasolust saamegi aimu sageli siis, kui nenditakse, et tippametnikul ei kõlba nii või teisiti käituda, näiteks poest kihlveokaotuse lunastamiseks veini varastada või juba tehtud poliitikaotsuseid või peaministri koalitsioonieelistusi avalikult kritiseerida. Iga tippametniku positsioonile asuv inime­ne peab arvestama, et heidab Prokrustese sängi, mille peatsis toimetab rahvas ehk poliitikud ning jalutsis bürokraatidest ja professionaalidest kolleegid-bürokraadid.

Tippametniku tundekehast kõnel­des tuleks arvestada, et ootused avaliku teenistuse tippjuhile (või ka avaliku tee­nistuse kultuurilised tabud) pole sugugi konfliktivabad. Näiteks Lemetti kaasuses nõuti ametnikult ühtaegu nii lojaalsust õiguskorrale ja riigile kui ka personaalset lojaalsust seadust rikkuvale erakonnapo­liitikule. Alati ei ole tippametnikul või­malik oma valiku tegemisest taanduda, samuti ei ole ametnikul voli seaduses te­male määratud funktsiooni delegeerida poliitilise surve tagajärjel otsustamiseks poliitikutele. Seega pole mitte iga tipp­ametniku konfliktivalmiduse avaldus tipp­ametniku allumatuse, vaid tema tunde­kehas mässava sisekonflikti märk. Sellele avalikule tundekehale esitatud nõudmiste mõningaste vastuoludega hakkamasaami­ne on on tippametnikul n-ö palga sees, ametioskuste eeldatav osa. Kantsler on Eestis ainuke ametikoht, mida täitva isi­ku saab sisuliselt näo mittemeeldimise korral õiguspäraselt vallandada. Kantsler ühe käega aitab ministril ellu viia tema ja valitsuse poliitilist tahet, st aitab ministril tema portfelli vedada, ja teise käega hoiab ülal õiguskorda. Tal ei ole võimalust vali­da üht kahest kohustusest, mõlemat kätt peab ta korraga töös hoidma või tekivad probleemid.

Samas peab tippametnik arvestama, et tema avaliku tundekeha sisekonfliktid pole kunagi tema privaatne teema. Need sisekonfliktid on sageli sellised, mille la­hendamisel tal endal viimast sõnaõigust ei pruugi olla ja sellest lähtudes ei saa ka tippametniku isiklikku kritiseerimist poliitikute või huvigruppide poolt pidada juba eos ametkonna ründamise, ameti­koha politiseerimise või avaliku halduse korruptiivse mõjutamise märgiks.

Üks õigustus meritokraatlikule ava­liku teenistuse süsteemile on ametnik­konna suurem asjatundlikkus. Tippjuhi ametikohale jõudes tuleb ametnikul ka siin teinekord elutervelt ootustele vastu astuda, vabaneda otsusekindlust sageli mõjutavast kompetentsusekrambist. Kom­petentsusekramp avaldub enamasti selles, et tippjuhile söödetakse igapäevaselt ette mingeid otsustusolukordi ning üldiselt survestatakse Eesti organisatsioonides juhti võimalikult kiiresti ja otsustavalt seisukohale jõudma ja seda kiiresti tehtud otsust seejärel mitte muutma. Selline "ot­sustavus" võib viia vigaste otsusteni, mille kaitsmisel hakkab tundekeha halvama mainekahju vältimise toksiin. Avalikus teenistuses lahendatavad probleemid on komplekssed ja isegi väga hea ekspert või kogenud poliitik võib tippjuhile nõu või juhiseid andes eksida mõne olulise aluseelduse tasemel. Tippametniku roll on küsida nii ekspertidelt kui poliitikutelt nende ettepanekute kohta suuri ja vajadu­se korral rumalaid küsimusi, veendumaks, et poliitikaalgatust ei delegitimeeriks selle läbimõtlematus ning algne otsusekindlus ei osutuks alusetuks optimismiks.

Tippametniku isolatsiooni suurendab ka asjaolu, et talt eeldatakse distantsi loo­mist enda avaliku tundekeha ja privaatse isiksusetüübi vahel, eeldatakse, et tipp­ametnik "jätab end tööle tulles koju". See distants ei saa kunagi olema absoluutne, juba üksi seetõttu, et tippjuhil on vaja siiski legitiimsuse säilitamiseks luua oma isikupärane juhtimisstiil. Tippametniku juhtimisstiil on tema legitiimsuse osa, käib juhikarisma juurde ning isiksusetüübi ja juhtimisstiili seos avaldub näiteks selles, kas tippametnik pigem väldib ja kardab konflikte või vastupidi, on "professionaal­ne tülitseja", kes konflikte ei väldi, vaid et suurendada valdkonna loovaks arenguks vajalikku ennustamatust, osaleb neis ühe uudishimuliku osapoolena ja näeb ava­likku tüli soovitud muudatuse tekitamise legitiimse faasina. Seda tüüpi tippjuht on avalikku teenistusse oodatud vaid teatud siirdeolukordades, kus avalikus teenuses on vaja teha ulatuslikke muudatusi. Muu­datusi läbi viies riskib ta kaotada suure osa oma toetusest, misjärel on paras aeg ta järgmist organisatsiooni "remontima" saata. Sellised juhid on olnud näiteks meie Maksu- ja Tolliametil.

"Professionaalse tülitseja" tüüpi tipp­ametniku kõrval hinnatakse enamasti siis­ki turvalisemat, "konsolideerija" tüüpi juhti, kes suudab tülisid vältida või luua olukorra, kus valitsusel on võimalik po­liitikavalikust kaotavate sihtrühmade (ja kaotajaid on alati) rahulolematust legi­tiimselt, st liigse konfliktita eirata. Samas annavad tippametnike osalusel kulgevad avalikud tülid poliitikule võimaluse mitte osaleda, või siis osaleda, aga mitte tüli osapoole, vaid vahendajana. Sageli ei otsi ka väga hea tülitaluvusega tippametnik konflikte ise, neid valivad reeglina ikkagi poliitikat kritiseerivad huvigrupid, seega tülitaluvus ja üleüldse arusaam tülist kui legitiimsest poliitikakujundamise olukor­rast kuulub loomuldasa tippametniku tun­dekehha. Ametniku konfliktialtisusel on mõistagi omad piirid, mille seab mõiste "avalik teenistus", igasugune tippametni­ku osalusel toimuv tülitsemine peab olema avalik, st läbipaistev ja argumenteeritud ning ühtlasi tingimatult isetu. Väikegi viide isekuse või isiklikkuse avaldumisele võtab tippamet­nikust riiumeistrilt viimasegi legitiimsuse. Enda kogemusest võin nentida, et ka legi­tiimse tüli korral on tippametniku jaoks kõik võidud avalikus kempluses Pyrrhose võidud. Illar Lemetti kindlasti ei olnud tuntud "professionaalse tülitsejana".

    Hammasrataste valju kriginat pole ka kõige sulnimal tippjuhil võimalik lõpuni vältida seetõttu, et strateegilise taseme tippjuhi ülesanne ongi seda kriginat ka ise süsteemis tekitada, elada mitu aastat või isegi aastakümmet eespool, muretseda mitte ainult selle pärast, kuidas tänane avalik teenistus toimib, vaid eelkõige selle üle, milliseks kujuneb valdkonna tulevik. Avaliku teenistuse tippjuht peab suutma mõelda tulevikust nii, et tema organisat­siooni ega ametikohta selles tulevikus ei eksisteerigi, kui teenitav avalik hüve sellest midagi ei võida. Distantsi ei pea tippametnik looma mitte enda emotsio­naalse seisundi ja menetlusotsuse, vaid ka tema juhitava organisatsiooni osutatava avaliku teenuse ja organisatsiooni vahel. Iga avaliku teenuse osutamist puudutav otsus peab olema üle elanud küsimuse selle kohta, mis siis juhtub, kui see üldse ära kaotada. Nii et lisaks üksildustundele peab avaliku sektori tippjuht olema val­mis end ka eitama, kui selline eneseeitus avalikku hüvet suurendab. Selline enese­eituse nõue kõlaks absurdina nii erakonna kui ettevõtte juhile. Avalikus sektoris aga peab tippjuht endale aru andma, et tema institutsioonil ei ole õigustatud ootust lõ­putuks kestmiseks, niisamuti nagu ühelgi avalikul teenistujal pole õigustatud ootust oma ametikoha täitmisele. Avalik teenistus on võimalus muuta ühiselu paremaks, mitte õigus osutada avalikku teenust.

Eelkõige eeldatakse tippametnikult sõl­tumatust, huvide konflikti puudumist otsu­se langetamisel, otsuse rippumatust amet­niku isiklikest arvamustest ja maailma-vaatelistest eelistustest, sümpaatiatest ja antipaatiatest. Sõltumatus ei ole kaasa­sündinud iseloomuomadus ega eluhoiak, see on teadlik ja kaalutletud ja pidevalt uuendatav otsus, mille langetamine eeldab tippametnikult vägagi suurt isiksuslikku iseseisvust, autonoomsust, agentsust, või­met taluda konflikte ja osaleda neis eelkõi­ge tähelepaneliku vaatlejana. Tippametni­ku konfliktitaluvus teeb ta immuunsemaks kõrvalisele, väljastpoolt seadusega ette nähtud menetlust tulevale survele ning on tema sõltumatusega vägagi seotud.

Tippametniku sõltumatus ei tähenda ainult mõjutamatust välise (ebaseadusli­ku) suhtes, vaid ka seda, et tema avalik tundekeha oleks sisemistest kognitiivsetest moonutustest kui mitte vaba, siis vähemas­ti nende mõjust teadvel. Üks kangemaid moonutavaid toksiine tippametniku tun­dekehas on süükartlikkus, millega seos­tub pelg mainekahju pärast. Sõltumatuse tagamiseks peab tippametnik pihustama endas mure iseenda isikliku maine pärast. Et olla tõeliselt efektiivne, peab ta mingil tasandil üldse mitte muretsema mainekah­ju või avalikkuse vastuseisu pärast. Otsuste läbimõeldus, läbipaistvus ja õiguspärasus on olulisem kui maine ja populaarsus. Samamoodi ei saa tippametnik jätta min­geid arvamusi välja ütlemata, kartes, et see võib talle kaasa tuua ametikoha kaotuse, kusjuures tippametniku arvamusvabadus ei piirdu ainult tema enda tegevusvald­konnaga, ta osaleb riigielu kujundamises laiemalt Maine on institutsionaalse legi­tiimsuse mõjutajana pikemas perspektiivis oluline, aga erinevalt poliitikutest ei saa tippametnik sellest lähtudes oma valikuid langetada. Seetõttu võib tippametniku isetus paradoksaalsel moel nii mõnigi kord avalduda hoopis kestva ebapopu­laarsusena. Sõltumatus tähendab sedagi, et tippjuht ei hakka seda ebapopulaarsust "ravima" eeldatavalt populaarsust kasva­tavate või taastavate tegevustega. Nii nagu tippametnikul pole õigustatud ootust oma ametikoha säilimisele või selle ametikoha täitmisele, ei ole tal ka õigustatud ootust rahva armastusele.

Ainult vabana liigsest mainetundlikku­sest saab tippametnik isetult teenida ava­likku huvi, mis on vaba isikliku süütunde või mainekahju vältimise taotlusest ja mis lähtub seadusest. Selline isetus võib amet­nikult nõuda ka näiteks seda, et ta ei teeks otsuseid sümpaatiate alusel, mis ei tähen­da ometi, et tema avalikus tundekehas ei oleks kohta empaatiale. Sümpaatia eeldab suhtluspartneri hoiakute omaksvõttu, em­paatia aga nende hoiakute ärakuulamist ja huvi neid hoiakuid põhjustavate asjaolude vastu. Üheltki ametnikult ei tohigi nõuda sümpaatiat ühegi poliitiku ega poliitikust ülemuse vastu, küll aga empaatiat, mis on eelkõige analüütiline produkt, mitte tundlemise saadus. Tippametnikul on lau­sa kohustus rakendada empaatiat kõikide õiguspäraste poliitikaalgatuste ja riigielu muudatuste puhul.

Eelpool kirjeldatud rolli- ja lojaalsus­konflikti käes vaevleva kantsleri ameti­koha teeb ebaihaldusväärseks veel üks varjatud asjaolu, mis pole otseselt avaliku teenistuse spetsiifiline, aga millega sageli rohkelt meediatähelepanu pälviv avaliku teenistuse tippjuht tahes-tahtmata harjuma peab. See on ehmatav üksildustunne, mis strateegilise taseme juhti emotsionaalselt kurnab, aga millega ta peab õppima hak­kama saama ka õige tormistes oludes. Ti­pus ollakse üksi ja avalikus teenistuses on see üksildus sageli avalik. Täitevvõim jättis kantsler Lemetti tema murega ühel hetkel väga üksi, mitte ehk nii üksi, kui kindral Dwight Eisenhower oli enne Normandia dessanti, aga Lemetti lahkumise kaasuses oli üksilduseteema selgelt äratuntav. Sellise isolatsiooni talumiseks peab iga tippamet­nik moraalselt ja emotsionaalselt valmis olema ja sellisesse isolatsiooni sattumine võib olla teinekord ka täiesti teenimatu.

Ameerika Ühendriikide maaväe jaoks kindraleid ette valmistavas U.S. Army War College'is õppides läbisin eraldi kursuse, mis oligi mõeldud selleks, et tulevased strateegilise taseme teenistujad saaksid hakkama oma rollikonfliktidest tulenevate pingetega ning hüppeliselt kasvava isolat­sioonitundega. Üks avaliku sektori tipp­juhtidele antud soovitustest oli leida oma privaatsele tundekehale põhitööst märksa erinev hobi, mida aktiivselt viljeleda, et võimaldada privaatsel tundekehal sellest tippametniku sisekonfliktidest lammuta­tud avaliku tundekeha terviklikkust mingil muul moel taastada. Kindral Einsenhower hoidis oma privaatset tundekeha vormis maalimisega, mees oli silmatorkavalt hea õlimaalija.

Avalikku teenistust painavate emot­sionaalsete nuriseisundite loetelust võib leida ka näiteks "analüüsiparalüüsi" ehk kalduvuse poliitikaanalüüse pidurdada lõputu analüüsimisega. Selles osas on Eesti ametnikkond üsnagi pragmaatiline ja pi­gem tegudele suunatud. Ollakse riskialtid, katsetushimulised ja tõenduspõhised. Küll aga kummitab Eesti avalikku teenistust teatud määral planeerimisoptimism, sh kalduvus alahinnata avalike projektide (aja)kulukust ja ülehinnata teostatavust. Avalikus sektoris kütavad seda optimismi valimislubadused, ametnikkonna infor­meeritud skepsis on selles plaanis vajalik süsteemne tasakaalustaja, aga see skepsis peab olema tõepoolest informeeritud ja argumenteeritud. Planeerimis- ja otsustus-psühholoogiliste tüüpvigade ennetamine või märkamine on väga oluline kognitiiv­ne pingutus, mida iga tippametnik peab suutma teha. Kaalukamad vead sünnivad teinekord aabitsatõdede eiramisest.

Poliitikute-ametnikkonna strateegiline võimutasakaal võib ühes riigis ajaloo jook­sul oluliselt muutuda, samuti varieerub see oluliselt riigiti. On täiesti legitiimne taotleda selle strateegilise võimutasakaalu muutmist, sama legitiimne aga on ka eel­dus, et selle tasakaalu muutmisel ei lõhu­taks õiguskorda ennast ning et seejuures teadvustataks kehtiva rollijaotuse põhjusi ja eesmärke. EKRE algatatud kampaaniat "süvariigi" vastu tippametnike vallanda­mis- ja väljavahetamiskatsete teel ei saa pidada legitiimseks, sest seadusi muutmata püütakse tippametnikke surve läbi allu­tada erakondlikule "käitumiskontrollile" eesmärgiga neid seadusega ette nähtud rollist välja raputada. Seda olukorras, kus "käitumiskontrolli" propageeriv minister ise võtab kohtumisel ettevõtjatega teise ministeeriumi ministri ja ametniku peale valetada neile sõnu suhu pannes, jättes ettevõtjale riigist tõepoolest väga veidra ja ettevõtjavaenuliku mulje. Samuti ei saa avaliku teenistuse reformikatseks pidada seda, kui minister eeldab "käitumiskont­rolli" osana kantslerilt, et viimane tema võimalike õigusrikkumiste osas lihtsalt vaikib. Üks tabu, mille rikkumist verbaalse avaliku "käitumiskontrolli" käigus Illar Lemettile ette heideti, oli poliitiliselt sanktsioneerimata suhtlus ajakirjanikega – et ta avaldas ajakirjandusele ministee­riumisisese kirjavahetuse. Avaliku teabe seadus keelab juhtimisvigade ja õigusrik­kumiste varjamise. Lisaks sellele tuleb igal tippametnikul arvestada, et tema avalik tundekeha kuulub sama palju ka ajakir­jandusele kui poliitikuile. Ajakirjandus on demokraatlikus riigis sõltumatu avalik järelevalveorgan, seda ka ametnikkonna suhtes. Tippametniku volitamata otse­suhtlus ajakirjanikega on seda arvestades demokraatlikus ühiskonnas igati kohane rutiin, see on avaliku võimu avalikuna püsimise üks olulisi meetmeid, et avaliku võimu teostamise kohta ei saadaks infot ainult erakonnapoliitiliste filtrite kaudu.

EKRE "süvariigi"-narratiivi probleem on, et see tõlgendab igasugust ametniku­poolset konfliktivalmidust allumatuse ja võimupiiride ületamise tunnusena. Eel­nevalt sai kirjeldatud, kuidas ametniku konfliktsus võib tähendada hoopiski tõendust selle kohta, et avalik teenistus toimib. Avalik hüve võib väljenduda ka süsteemse piiranguna, nii pole riigihangete seaduse puhul tegemist üksnes ametialase korruptsiooni ärahoidmise, vaid võrdse konkurentsi ja vabaturu toimimise, st ettevõtlusvabaduse tagamise meetmega.

Et ametnikud omavad märkimisväärset võimu ja kulutavad avalike hüvede loo­miseks ühiskonna ressursse, on tervislik ja pidev surve ametnikkonnale ainult kasulik. Selles plaanis on kahju, et riigi­reformi sihtasutuse ettepanekud suurema tähelepanuta kalevi alla lükati.

Ametnikkonna aktiivsuse valimatut sensitiviseerimist tuleb aga mõista kui tema tasalülitamise üritust, katset muuta strateegilise võimu teostamise seadusega ette nähtud rolle erakondlikust huvist lähtuvate survemeetmetega. Selleks et sellised seadusevälised survemeetmed vilja ei kannaks, ongi tippametniku ning ministri ja tema erakonna vahelise sidur­dava kehandina neid otsuseid tegema määratud Vabariigi Valitsus. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ebaseadusliku vallandamise katsele reageeris peaminister pärast mõningast pausi üsna üheselt. Illar Lemetti vallandamise kaasuses see põhjus, miks just Vabariigi Valitsus ja mitte konk­reetne minister kantsleri vallandamise üle otsustab, nii selgelt ei väljendunud. Läbikukkunud ministriga pandi EKRE maine säilitamise huvides hauapanusena kaasa tippametnik.

Kui "süvariigi" termini kasutaja peab silmas, et mingid ametkondade tasemel tehtud otsused ei ole olnud piisavalt läbipaistvad või et ametkonnad varjavad infot, mis peaks olema seaduse järgi avalik või avalikkuse huvides varjamatu, siis tulebki süvariiki paljastada ja peksta. Eesti haldusaparaat on piisavalt suur, et ka siin võiks selliseid tendentse avalduda. Ka bürokraadid teevad vigu, aga selleks ongi mõeldud kohus ja kaebemenetlused. Hoopis teine olukord on see, kui mõiste kasutaja väidab, et riigiasutus olemuslikult või riik kui selline on kahtlane üksus, mida ei tohiks üldse usaldada, või et kaebeõigused on pelgalt formaalsed ja kohtuid ei tohiks usaldada. Usaldussuhete süsteemne lõhkumine ja paranoia külvamine ei ole sama mis riigi toimimises läbipaistvuse nõudmine. Need on kaks vastandliku suunitlusega tegevust.

On iseasi, kui pillavat poliitilist matusekombestikku Eesti-sugune riik endale lubada saab. Märksa tõsisem probleem EKRE praeguse süsteemse tegevuse­ga ametnikkonna suunal on see, et siin rikutakse demokraatliku õigusriigi üht olulisemat – võimude lahususe – alus­printsiipi. Täitevvõim ei saa iseseisvalt, seadusandliku võimu nõusolekuta muuta oma võimu piire ja kehtivat seadusega ette nähtud võimurollide jaotust. Kui valitsus­koalitsioon või -erakond soovib avalikku teenistust mingites seaduses sätestatud küsimustes reformida, tuleb see taotlus artikuleerida ja küsida selleks seadusand­likult võimult luba. Illar Lemetti kaasus oli midagi palju enamat ühe tippametniku ebaõiglase vallandamise loost. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: