Valle-Sten Maiste kapitalistliku realismi selgrootuse ja tooruse avaldumisest uues autoriteatris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Paratamatus elada ühel ajal. Von Krahli Teater
Paratamatus elada ühel ajal. Von Krahli Teater

Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi naine.
Kapitalistliku realismi selgrootuse ja tooruse avaldumine uuemas postdramaatilises autoriteatris.

I
The Guardian ilmutas läinud aasta lõpul briti ühiskonna lähiminevikule pühendunud ajaloolase Andy Becketti möödunud kümnendit iseloomustava ajastudiagnostilise essee.1 Beckett toob välja ka psühholoog Steven Pinkeri, ajaloolase Johan Norbergi, meilgi tuntud teaduse populariseerija Matt Ridley jt nn uute optimistide nägemuse, et inimkonnal pole olnud varem võimalust nautida nii jõukat, mugavat, tervislikku ja rahumeelset perioodi kui 20. sajandi algus.2 Ometi on Becketti enda hinnang sünge: 2010. aastaid iseloomustab alaline kriis, tegu oli ajastuga, mis lõhkus kõike ega lappinud midagi.

Osundatakse ühiskondlik-poliitilistele muredele, nagu lihtsa mehe sissetuleku kasvu peatumine (see polevat nii madal olnud ühelgi kümnendil Napoleoni ajast saadik), populismipaise lisandumine neoliberalismi lahendamata vastuoludele, valimisaktiivsuse allakäik jne. Peatunud olevat ka keskmise eluea tõus. Eraelulise õnne, hygge ja heaolu jms olulisust rõhutava väljaande autorile teeb muret ka perspektiivituse ja küünilisuse võidukäik, uue põlvkonna elustiilis, toitumis-, pidutsemis- ja riietumistavades ilmnevad elupõletamise ja päev korraga hängimise märgid.

Seejuures ei valitse dänditsev elulust. Hetkes elama sunnib noori püsilepingute asemel ajutisi otsi pakkuv tööturg. Töösuhete ebakindlus, eluasemete omastamine beebibuumlaste poolt ja üle jõu käivad kinnisvarahinnad käsikäes traditsioonilise pere- ja reproduktiivkäitumise eeldamisega3 on 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel ja hiljemgi asendanud populaarse raju ja vastanduva nooruspõlve lakkamatu, ent poolikut rahuldust pakkuva rähklemisega. Digifetišism, Facebooki, Instagrami jm jälplate ja suhteportaalide diktaat paneb omakorda siplema pidevalt värskendamist vajava väljanägemise ja digikuvandi nimel.

Meie aja probleemid ei ole iseenesest enneolematud ega erakordselt hirmsad. Väljapääsutuks muudab need asjaolu, et muredega ollakse silmitsi nn ülimodernses, sihitus, püsitus ja tulevikunägemusteta õhustikus. Ülimodernses maailmas ollakse kodus kõikjal ja eikusagil. Meie mentaalsust tuunib põgusalt kogetud, kindla identiteedi, suhete ja ajaloota mittekohtade (lennujaamad, ostukeskused) tähendusetu sagin, inimloomust ei hoia enam koos isiksuslike pürgimuste terviklikkust rõhutav "bassikäik".4

Fredric Jamesoni arvates hägustasid sedasorti arengud juba postmodernismi päevil tegelikkusetaju ja kriitilist mõtlemisvõimet.5 Postmodernsust ja selle eelkäijaid iseloomustas siiski veel furoorikas, optimismist ja entusiasmist kantud heitlustahe (modernistliku) objektiivsuse, absoluutsete tõdede ja väärtuste, püsivate identiteetide, moraalsete, sotsiaalsete ja seksuaalsete normide, progressiusu ja muu sellisega. Baudelaire'i flanöör rõõmustas "mittekohtade", st kaubatänavate voolus kohatavate põgusate rõõmude üle.6 Tarbekaupade triumfi ja oma kaasaegse linnaühiskonnaga kaasneva kaose, tähenduste kao, desorientatsiooni ja allakäigutunde üle kurtmise kõrval on ka Walter Benjamini nüansierksates mõttepadrikutes optimistlikke noote.7

Ülimodernsuse aegu on vanad fundamentalistlikud vaenlased aga taandunud. Nagu Terry Eagleton märgib, võib usku püsikindlusesse kohata veel ehk terve osariigiga Viimsepäeva Pühakute kirikusse kuuluvate utahlaste seas, ent Yale'is ja Wall Streetil, paigus, kus mõte ja raha liiguvad, seda järel pole. Kriitiline teooria heitleb aga jätkuvalt igaveste tõdedega, otsekui "teoloog, kes kõikjale ulatuvas bordellis vastuvaidlematute argumentidega liiderdama kehutab". Just niisugusena näeb Eagleton Richard Rortyt, Stanley Fishi või Jean-François Lyotard'i (kelle meelest ei tule kapitalismiga sõdida mitte selle ebahumaansuse ja -ratsionaalsuse tõttu, vaid sellepärast, et see püüab näida modernselt reaalse ja sisukana).8

Raugematu autoriteedipilastamine õhustikus, kus ammuilma kõik ja enamgi veel pole mitte ainult lubatud, vaid mille tahes turundamise janus kapitali poolt ka lunitud, on toitnud hoopis apaatsust ja jõuetust, kui asi puudutab meie eksistentsiaalse ja poliitilise olukorra mõtestamist. Ülimodernsusele on omane omamoodi libiido nõrgenemine ja impotentsus, iseäranis põhjapanevamate ühiskondlike vastandumiste, aga ka üldse käesolevast hetkest kaugemale ulatuva osas. Tajutakse küll, et asjad siin maailmas pole kohati õiged, kuid tugevat huvi püsivamatele muutustele pühenduda ei ole.

Läänes on aastakümneid elatud Berliini müüri langemise järgses ajaloo lõpu uimas, on olnud justkui enesestmõistetav, et kapitalismile pole alternatiivi. Just nagu stagnatsiooniajal ei osatud loota Nõukogude Liidu lõppu ja Venemaal on sirgunud mitu põlvkonda, kes ei ole näinud elu Putinita. Usutakse, paljuski õigustatult, et kui ka kõik ei ole ideaalne, on kapitalism meid vähemasti vabastanud terrorist ja totalitarismist. Paraku on selline muutustele mõtlemisest ja tulevikust loobumine kujundanud Lääne loiuks, jätnud meid ilma eesootava, ja seeläbi ka mineviku fokuseeritud mõtestamise vajadusest ja kirest ümbritseva suhtes.

Ülimodernsuse üks aredamaid iseloomustajaid, kellele ka eespool viidatud Becketti kümnenditagasivaates korduvalt osutatakse, oli legendaarne briti blogija, läbinägelik ajastukriitik Mark Fisher9, kelle meelest Jamesoni diagnoositud orientatsioonivõime kadu on kola müügi asemel iha ja õhku turundava postfordismi edenedes vaid süvenenud. Elu on lagundunud lokaalse ja ajutise tähtsusega atomiseeritud sfäärideks, mis ammutavad eneseõigustust eeskätt seosest kõige põhjenduseks kõlbava rahaga. See on õõvastav, sümboolse korra ja hõlmavamate sisuliste ideede poolt korrastamata, püsitu perspektiivitu reaalsus. Kapital seedib ja allutab mis tahes ilmingud, muutes kõik põgusaks, selgrootuks suvalisuseks.

Meie ajastu vaim ja argitoimingud järgivad mäluhäirete ja unenäo loogikat, mis ei pelga sihitust, suvalisust, küünilisust ega vastuolusid. Ülimodernsusele iseloomulik tegelane on keskastme juht, kes räägib täna innukalt ettevõtte tähtsusest ja perspektiividest, homme aga veelgi veendunumalt sellest, kui oluline on tajuda ettevõtte likvideerimise ja koondamise vajadust! Olen nagu Fishergi tajunud sellist õhkkonda üliõpilaste arvukuse kasvatamisele pühendunud kõrghariduses, ent rohkemgi kliki- ja sensatsioonijanuses meedias töötades. Identiteedi ja seisukohtade mitteomamisest on tänapäeval saanud hea juhtimise eeldus!

See pole omane pelgalt Venemaale, kus rahvavaenlasi konstrueerivat ajupesu suunab ideoloogilise selgroota suvalisus10, ega Fisheri kirjeldatud, identiteediga vusserdavatele või seda üldse mitte omavatele briti poliitikutele (Gordon Brown, Tony Blair). Et toimunud on Nietzsche unustamise tähtsust rõhutava essee radikaal-perversne täideviidus, oleme siinmail pareminigi kogenud Ansipi-nimelise kommunistist kollaborandi tähelendu jälgides. Selle nähtuse kõikjalolu sümboliseerib hästi Leslie Da Bassi pala "Naine", mida on ühtviisi fancy'lt rakendatud nii kaubamaja reklaamina, feminismiürituse teenistuses kui ka taasturundatud meesšovinistliku lorana.11

Vastuoluderohke silmakirjalikkus on ajastu tuumana nii kõikjalolev ja tõrjumatu, et ei ole võimalik eristada puhast, moraalsete küsitavusteta kapitalismivastasust. Asi pole pelgalt U2 Bono maailmaparandamiseaktsioonides, mille teises otsas kisendab probleemne maksukäitumine jms. Variserlik interpassiivsus — mõne kriitilise teose etendamise või nautimise abil eneseõigustust leides edasi tarbimine — on meie maksude optimeerijast kultuurirahva seas sama vohav kui töölisklassi mõiste hägustamine töötajaid "ettevõtlusvormide" või pensioni "investeeringute" kaudu kapitalistideks maskeerides.

Nii ei suudeta võtta tõhusaid kriitilisi positsioone, ehkki uutmoodi autoritaarne ja totaalne, inimlikkuseta bürokraatia ning tööprotsesside kaevanduste ja vabrikutootmise algusaegadega paralleele tõmbama kutsuv intensiivistumine käsikäes sotsiaalsete garantiide ja solidaarsuse kadumisega (mida peegeldab hästi Ken Loachi "Kahjuks ei olnud teid kohal") on üsna armutud. Raske on toimivat vastustada, kui oled kapitalismile ka ise pisukeste eetiliste küsitavuste saatel sõrme andnud ning nii süsteemi sees kui ka väljaspool puudub moraalselt ja sisuliselt veenvuselt tõsiselt võetav vastanduv jõud.

Samamoodi on ka eraelu ja -sfääriga. Näeme pidevate pingete, muutlikkuse ja interneti pakutavate aseainete tõttu laastavat vahetu suhtlemise allakäiku, inimlike sidemete ja peresuhete lõdvenemist õhustikus, kus pere ja kaaslaste tuge tegelikult väga vaja on. Samuti vaimse toimetuleku käsitlemist eraasja, isikliku terviseprobleemina, ehkki psühholoogilised probleemid ja depressiivkäitumine on ülimalt esil ja kasvamas.12 Võimatu on mitte märgata uue, keha- ja ilukultusele allutatud superego võidukäiku koos selle rõhuvate kaasnähtudega.

Samas on treening ju tore, moodsad seksi- ja suhtetrendid erutavad ning õrnas eas pole sind jälplateta olemas. Miks mitte olla cool väikeste nartsissistlike lõbude nautija, tähendusetute fabritseeritud jälplavälgatuste staar? Nagu paljude teistegi turuühiskonna fetišite, simulaakrumite ja naudingute puhul — me teame küll, et tegu on jamaga, aga tahame neid ikkagi! Nii lõkendavadki hetkele keskendumine, sügavama ja püsivama perspektiivi nihilistlik minnalaskmine ja see, mida Fisher nimetab "isaautoriteedi asemele tulnud kõikelubavaks emalikuks nautimiskohustuseks". Selline on ülimodernsuse ajastu kapitalistlik realism.

II
Meie ühe mitmekülgsema ja andekama teatraali Ivar Põllu autoriteatri kontseptsioon on oma sünnist peale veidi viltune olnud. Autoreid on meie autoriteatris ju enamasti ikka pigem rohkem kui üks ja autorikinost tuntud režissööri diktaadi asemel on nooremate teatritegijate seas moesõnaks saanud hoopis kollektiivsusele, solidaarsusele ja partnerlusele osundav "mõtete põrgatamine". Mobiilsus, töö käigus ideede formeerimine ning osalejate täielik ja lõpuni säiliv kontroll idee üle on aga tõepoolest Põllu rõhutatud omadused, mis on võimaldanud autoriteatril kapitalistliku realismi avaldumisvormidega tegelda.
Postdramaatilise autoriteatri vooruseks on traditsioonilise repertuaari ja lähenemislaadi voolujoonte maharaputamisega saavutatud paindlikkus, kaasaliikumisvõime vahetute ühiskondlike ja kultuuriliste muutustega. Klassikaline loo jutustamine ja terviklikule psühholoogilisele rollidünaamikale tuginemine ei pruugi olla parim lavavaste ülimodernse aja ühiskonna ja inimeste peegeldamiseks. Tõestatult sobib selleks ent erinevatele lavalistele väljendusvahenditele tuginev misanstseenide kaleidoskoop-fragmentaarium.
"Traditsioonilises mõttes tegelaskujusid siin polegi, pigem on tegemist mingi kollektiivse teadvuse vooluga, mida näitlejad põrgatavad"13 — nii iseloomustas Janar Ala tabavalt Lauri Lagle kümne aasta eest Draamateatris Siim Nurkliku tekstile tehtud lavastust "Kas ma olen nüüd elus". Draamateatri seinte vahel selline lähenemisviis ei kodunenud, ent iseloomustab hästi paljude erksamate indie-, off- ja väiketeatrite praegust käekirja. Ka Lagle esimene töö Von Krahli teatri koosseisus, Eero Epneri dramaturgilisel kaasabil tehtud "Paratamatus elada ühel ajal" järgib paljuski Ala sõnastatud printsiipi.

Meelis Oidsalu toob õigustatult välja, et tegu on veniva ja kurnava vaatemänguga, mille vastuvõtmist raskendab asjaolu, et lavastus mõjub viimistlematu ja toorena.14 Kunsti kaudu avatud elust võiksid igavamad, arenguteta hetked olla välja lõigatud. Moodsas "mittekohas", nagu lennukisalong, vallanduvat halvaendelisuse taju, paranoiasid, süvenevat võõrandumist ja neuroose ei saagi aga ehk serveerida kui kiirrestorani mannakreemi ja maasikavahtu. Esitletakse ju situatsiooni, kus moodsa aja hingetu, pidetu, nõrgalt seotud ja mõtestatud miraaž laguneb ja kaldutakse korrastamata toore reaalsuse poole.

Lagle lavastustele on olnud omane maise mõjuv asetamine mingi ajatu, metafüüsilise perspektiivi konteksti. See dimensioon on "Paratamatuseski" kõnekalt esil. Varem midagi justkui ülal hoidnud niidid ei püsi enam näiliseltki, kuna meie ajutistele hetkedele keskenduvat rabistamist ei ühenda millegi toekama ja kandvamaga eriti miski. Ka varasematel ajastutel, näiteks keskajal olid hirmud, kardeti teistest äralõigatust, kurja, ohte, surma, haigusi. Ent vaimne toimetulek ei olnud siis individuaalse tervise küsimus. Vaimse pidetuse ja raputuste vastu valmistuti süstemaatiliselt, kogukonnana.

Ülimodernsuses möödub su üks ja ainus elu "mittekohtades", hingetute ja püsitute kontaktide ja suhete virvarris. Ohuatmosfääri sattudes ei ole meil ligimestega muud kokkupuutepinda kui see, mida päevast päeva kujundanud oleme. Tänapäeval esineb ent üksjagu tehnilis-bürokraatlikku laadi suhteid. Kapitalistlikus reaalsuses peetakse normaalseks ligimeste ärakasutamist vahendina, hetkenaudigute objekti ehk tarbeesemena. Nii ei osata ka piirsituatsiooni väljapääsmatuses muud soovida kui kiiret ahelkeppi aerobussi peldikus. See meie heidetuse armutu ajutisuse trööstitus mängitakse "Paratamatuses" suurepäraselt välja. Lavastuses on nii kunstinaudingut hõlbustavat teatraalset groteski kui ka illusioonideküllasele ajale omast helendust ja värvi rohkem kui selle ainevalla klassikas keskeltläbi, võrrelgem kas või Lynchi "Eraserheadiga".

Samasuguseid tooreid, hingetuid suhteid näeme teiseski Eero Epneri toel tehtud lavastuses "You Will See So Many Pretty Things". Emer Värk on toonud oma töö juhtmotiivina välja koduvägivalla naturalistliku ilmestamise nende tarvis, kellel ei ole sellest elavat ettekujutust. Lavastuse suurim tugevus on visuaaltehnilise vormistuse ning osatäitjate (Jarmo Reha, Rene Köster) ja rollijooniste huvitavuse kõrval siiski pigem südametu, kaaslast vahendina käsitleva suhte brutaalsuse ilustamata esile toomine.

Näeme elu, mis on nagu Võsu nagamannide grupil 5miinust Kalmer Tennosaare kuulsaks lauldud suusabaasi tantsupeol: käsi on küll igavesti külm, ent kohe püksis ja kehad paaristõukes.15 Kui kaaslaste hindamise alusväärtuseks on kepiaukude tihkus, on rõlgusi saatva kalkuse tõttu verest tühjaks jooksmise oht pikapeale tõsine, isegi kui imemine ja panemine on vahel väga koorene ja moosine. Samas, kui samalaadsed instrumentaalsed, kaubastatud ja tehislikud suhted on lehvimas kõikjal — tööl, teleris, kaubamajas —, kas siis oskadki teisiti?
Hingestamata simulaakrumitele suurt tähtsust omistava aja lohutu iseloom avaldub hästi ka puhta autoriteatri, st ühe stsenaristi ja lavastaja nägemusele alluva lähenemise näidetes, Karl Koppelmaa lavastuses "Sest meid on õpetatud madusid kartma" ja Piret Jaaksi "Ilusates inimestes". Mõlemad illustreerivad töö ja eraeluliste suhete ülesehitamise ja hoidmise raskust hõreda seosega fragmentidest koosnevas, tervikuks mitte formeeruvas reaalsuses, kangelasteks inimesed, kes on pühendunud teleseriaalidele, et kogeda mingitki püsivust, ja eraldatusele, et pehmendada väärtuste- ja moraalivabas keskkonnas vältimatut (enese)usalduseriivet.

Tehislikule sotsiaalmeediataidlusele rõhku asetama sundiv ajastu superego on toetavate ja püsivate inimsuhete leidmise ja hoidmise üsna keeruliseks teinud, ehkki üha närvilisem, kiskjalikum ja küüniliselt valelikum ning intesiivistuv kapitalistlik tööelu nõuab tasakaalustamiseks hädasti kodust pelgupaika. Samas, nagu on märkinud terane moodsate painete ja jälplakriitik Jia Tolentino, mida raskem ja hullem on, seda rohkem tuleb naeratada. Selleks, et üldse kellegi tähelepanu võita või kellegi silmis mingeid aktsiaid omada, tuleb lakkamatult rahmeldada kaugele kiirgava seksika väljanägemise, instagramitähelepanu jm jälplakuulsuse nimel.

Nii rähklemegi kõik justkui võltshelmestele toetuva enesekuvandi PR-büroo või libauudiste toimetus, tegelikult aga ennasthävitav trollivabrik. Panustame palju, võib olla, et enim sellesse, et olla hetkes illusoorselt pilkupüüdev. Taustaks üha suurem võõrandumine millestki, mida võib ehk siiski veel pärisreaalsuseks nimetada, depressiivkäitumine, üksindus, elupõletamine, elule jalgu jäämine, eraldumine ja allakäik — nähtused, mis eespool tsiteeritud The Guardiani kümnendipildistuste kohaselt on tublil tõusuteel. Digikultuur on toonud ühenduses olemise, mis on viinud lagundava üksinduseni.

Jaaksi lavastuse finaal piltlikustab kapitalistliku realismi totalitaarsust sarkastilise julmusega. Isegi kapitalismi "helgemalt" poolelt, töö ja erasuhete võidujooksust maha pudenenud, klientide ja partnerite petmise jätnud prükkarid ei mõista teha paremat kui imetleda sitakuhilast välja kougitud Barbiet, hüperrealistlikku "mittekohtade" vaimsuse totalitaarsust kõige markantsemalt sümboliseerivat idiootset, oma võltskauniduses tegelikult veetluseta jõledat nukku. Me ei suuda kapitalismile otsustavalt selga pöörata, selle ahvatlustest ära öelda, isegi kui meil ei ole väga hea olla või oleme koguni kõrvuni pasas.

Mark Fisheri arvates on kapitalistliku realismi parimaks kultuuriliseks vasteks hip-hop, milles toores, pehmendamata reaalsus avaldubki puhtal kujul. Eelkirjeldatud nelja lavastust võib sisuliselt mõnes mõttes pidadagi vastalise räppimise teatriekvivalentideks, ehkki vormiline esteetika on kõigil lavastustel siiski omalaadne, postdramaatilise teatri alfabeedile tuginev ("Paratamatus") või päris traditsioonilises laadis etüüdidele rajanev ("Ilusad inimesed"). Lauli Otsari "Madude" lavastuse hiilgerollis väljenduvad koguni hemingwaylikud elemendid, romaani "Ja päike tõuseb" kangelannale Brett Ashleyle iseloomulikud jooned.
Mehis Pihla kirjutatud ja Birgit Landbergi lavastatud "Evolutsiooni revolutsioon" teatris "Must kast" sisaldab ka otseseid hip-hopi elemente, ent vormi poolest meenutab lavastus rohkem seda, kuidas Fisher kirjeldab oma arhivaenlast Franz Ferdinandi. Selle šoti tantsuroki bändiga olevat asjad hullemini kui Platoni meelest kunstiga keskeltläbi, nimelt iseloomustavat teda kolmekordne omastamine — omastamise omastamine. Franz Ferdinand olevat kui tulnukast glämmi koopia, millel on särastiili kõik välised, formaalsed, pinnapealsed omadused suurepäraselt esindatud.16

"Evolutsiooni revolutsioon" on kompleksivabalt kitši, camp'i ja millega iganes flirtiv, stiile segav päramuusikal. Ent kindlasti pole tegu postmodernismi kui hiliskapitalismi tarbimisloogika ideaalse soundtrack'iga samasuguses mõttes, nagu Fisheri jaoks on seda Franz Ferdinand. Landbergi lavastus on siiski silmanähtavalt kriipiv, vastukõrva ja -karva käiv spektaakel temas leiduvale moosile, vahule ja seksikusele vaatamata. Õõv ja nauding tuuakse publikuni käsikäes, jultunult, häbitult ja kelmikalt, ühtaegu toorelt ja glamuurselt stiliseeritult.
Lavastuse aines oleks otsekui ülimodernsuse juhtkriitikute Fisheri, Tolentino jt suust kukkunud: "Meile on kõik võimalik — saame õppida, mida iganes me soovime; elada ja reisida ükskõik kus ja kuhu; armastada ja olla armastatud enda valitud kellegi või millegi poolt; kanda nii kleite kui pükse; uskuda, mida soovime; kuulutada tõdesid, mida ainult meie usume. Valikuid kui palju! Kas see ongi täius? Aina rohkem inimesi käib psühholoogi juures või krõbistab antidepressante. Kas see on tingitud teadlikkuse kasvust nende probleemide suhtes või ei saa me selle keerulise, kõike võimaldava uue maailmaga lihtsalt hakkama? Seame endale eesmärgid ja standardid, mida me täita ei suuda, ning sipleme iseenda loodud ideaalide rägastikus, kus me ei ole kunagi piisavalt head, piisavalt lahedad, piisavalt ägedad voodis ja nii edasi. Oleme hoopis tühjaks lastud õnnetusehunnikud, kes oma piltidel Instagramis elavad unistuste elu, aga sisimas tahavad üle kõige koju minna, ukse lukku keerata, lakkamatult nutta ning enam mitte kunagi väljuda."17

Kindlasti ei saa "Evolutsiooni revolutsiooni" kohta öelda nagu Fisher Franz Ferdinandi puhul, et sel glamuuril puudub tuum. See ei ole longu vajunud, viljatult siidiselt ja süldiselt mineviku ümber töötlev, siit ja sealt laenava, iseseisva sündmusjõuta meelelahutuskultuur, mis Fisheri ja Simon Reynoldsi arvates tänapäeval nõnda vohab. Laval etendatakse kohati pornopäraselt varjamatut, ent siiski erutavat, leidliku stiliseerituse tõttu omamoodi salapärast kuristikuservaorgiat, milles valitseb kõigega flirtiv, ettepuutuvat ühtaegu tõsiselt võttev ja ka küüniliselt hülgav dekadents. Justkui mängiks pööraselt nautlev Titanicu orkester. Tegu on üllatavalt värske lähenemise, ehk koguni uue tundetooni ja stiiliga meie teatrikeeles, millel on harjumuspäraseid mõtte- ja tundemustreid ümber struktureeriva sündmuse maiku, vormiliselt kindlasti.
Kas pealekasvav põlvkond noorte teatraalidega eesotsas ka kapitalistliku realismi toorust ja brutaalsust kuidagi leevendada suudab, on muidugi vara öelda…

1 Andy Beckett 2019. The age of perpetual crisis: how the 2010s disrupted everything but resolved nothing. The Guardian, 17. XII.
2 Oliver Burkeman 2017. Is the world really better than ever? The Guardian, 28. VII.
3 Vt Briohny Doyle 2017. Adult Fantasy: searching for true maturity in an age of mortgages, marriages, and other adult milestones. Scribe.
4 Marc Auge 2012. Kohad ja mittekohad. TLÜ kirjastus, lk 77 ja 104.
5 Fredric Jameson 2007. Postmodernism ja tarbimisühiskond. Vikerkaar, nr 1–2.
6 Charles Baudelaire 2010. Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Ilmamaa.
7 Walter Benjamin 2007. Ühesuunaline tänav. Loomingu Raamatukogu, nr 25–26.
8 Terry Eagleton 2003. After Theory. NY Basic books, lk 17 ja 54.
9 Mark Fisher 2019. Kapitalistlik realism. EKA.
10 Andres Kõnno 2020. Isolatsioon või "suveräänne" internet. Sirp 10. I.
11 Leslie Da Bass / Genka / Elastiknaine — Naine. — https://www.youtube.com/watch?v=WJ3lwEPes9Q
12 Andrew Bacevich 2010. Freedom without constraints: how the US squandered its cold war victory. The Guardian, 7. I.
13 Janar Ala 2010. Hüperkaasaja südamevalud. Postimees, 22. IV.
14 Meelis Oidsalu 2019. Lauri Lagle lavastuse mitu probleemi. Postimees, 4. XII.
15 5miinust x Villemdrillem — paaristõuked. — https://www.youtube.com/watch?v=K2erFwBKJq4
16 Mark Fisher 2018. k-punk: The Collected and Unpublished Writings of Mark Fisher (2004–2016) (toim Darren Ambrose, eessõna Simon Reynolds). London: Repeater Books, lk 230.
17 Lavastuse koduleht. — http://www.teatermustkast.ee/lavastused/evolutsiooni-revolutsioon

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: