Arvustus. "Koerad ei kanna pükse" julgeb irvitada ka raskete teemade üle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja")
Režissöör: J.-P. Valkeapää
Osades: Pekka Strang, Krista Kosonen, Oona Airola, Ester Geislerová, Ilona Huhta jpt.
9/10

Soome möödunud aasta ühest kõmulisemast linateosest "Koerad ei kanna pükse" on Eesti meedias üllatavalt palju räägitud – samas on see tagaside teinud filmile karuteene. Kui keegi üritaks mulle J.-P. Valkeapää uut linalugu müüa maha sadomaso-filmina, võrreldes seda isegi "Viiekümne halli varjundiga" (?!?!), läheksin ma sellest suure kaarega mööda. Selline käsitlus on lihtsustav ja küüniline, sest domina-alluva suhe on filmis rohkem tagajärg sügavatele hingehaavadele, mitte eesmärk omaette. "Koerad ei kanna pükse" võlu ja emotsionaalne võti peitub siiski hoopis mujal.

Südamekirurg Juha (Pekka Strang) elab pealtnäha tavalist üksikvanema elu, kuid tegelikult on ta peitunud justkui kapslisse – aastaid tagasi uppus tema naine õnnetuse tagajärjel ning lein painab teda senimaani. Ta on suutnud need tunded alla suruda, kuid juhuslik kokkupuude dominaga Mona (Krista Kosonen) rebib kõik haavad uuesti lahti ja lein – või isegi masohhistlik leinamine, kui midagi sellist on olemas – halvab täielikult tema reaalsuse. Nimelt mõistab mees, et kägistamise tagajärjel mõneks hetkeks teadvuse kaotades on tal võimalik uuesti oma naisega kohtuda, mistõttu pöördubki ta üha uuesti Mona poole.

"Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja") Autor/allikas: outnow.ch

Oleme harjunud Soome filmi klassikaliste joontega – karikatuursed tegelased, tülpinud linnaelu ja tugev eneseiroonia –, kuid "Koerad ei kanna pükse" mängib vähemalt visuaalselt need tuttavad elemendid tugevalt ümber. Me ei näe halle Helsingi tänavaid, vaid hoopis värvikirevat tumekosmost, pulbitsevat ööelu, milleni isegi enamike soomlaste pilk ei ulatu. Kohati sarnaneb "Koerad ei kanna pükse" Yann Gonzaleze Pariisi pornotööstusest rääkiva õuduslooga "Nuga südamesse" ("Knife + Heart") – kui aga Gonzaleze värvikirev maailm mõjus lihtsalt rekvisiidina, n-ö teatraalse elemendina, siis Valkeapää atmosfäär on sisuliselt põhjendatud ning vastavuses Juha sisemiste karidega. 

Kui ühelt poolt annab selline lähenemine filmile irreaalse, ehk isegi ulmelise mõõtme, siis samal ajal aitab see tõsta loo keskmes olevad probleemid rohkem fookusesse. Raskustega silmitsi seistes unustame pahatihti nn pärismaailma ja võtame ette rännaku mingisse paralleelreaalsuesse, Juha puhul tähendab see sadomado-urkaid. Slummid ja getoelu ei muuda aga "Koerad ei kanna pükse" kuidagi raskepäraseks, vaid film suudab ka piinava leina üle salakavalalt irvitada. Eluterve huumor ja vastujõuna töötavad piinavvalusad õudused (filmis on viieminutiline stseen tangidega hamba väljatõmbamisest!) loovad tasakaalu, kus samastume kerge vaevaga peategelaste murede ja rõõmudega.

On lihtne lasta end petta sadomaso-temaatikast ja pidadagi seda "Koerad ei kanna pükse" kõige olulisemaks elemendiks, kuid tegelikult räägib film ikkagi ennekõike üksildusest. Sellest küljest ei erinegi Valkeapää linalugu ehk niivõrd klassikalistest Soome filmi – või ka laiemalt kogu põhjamaise arthouse'i – motiividest, kus inimesed tunnevad end keset kõige aktiivsemat linnaruumi kisa ja kära justkui lõksus ja nurka surutuna. Võib ju isegi öelda, et Mona ja Juha vahel kerib lahti armastuslugu, mis läheb kaugemale domina-alluva suhtest – probleemiks on lihtsalt see, et kumbki neist pole võimeline seda tunnistama, vaid mängitakse ikka edasi kassi ja hiire mängu. Üks jookseb eest ära, teine jookseb järgi, või siis vastupidi.

"Koerad ei kanna pükse" ("Koirat eivät käytä housuja") Autor/allikas: outnow.ch

Samalaadse tragikoomilise üksilduse mängis veenvalt välja Oscarile nomineeritud Prantsuse animatsioon "I Lost My Body", kus pitsakulleril tekib ühe kliendiga südamlik vestlus läbi korteri fonoluku, kuid välisuks on kinni kiilunud ning neil pole võimalik reaalselt kohtuda. Võib ju irvitades öelda, et see on saatus, kuid kas meil kõigil pole elus sarnaseid olukordi olnud? Kõige ootamatumal hetkel ei suuda me teha ratsionaalseid otsuseid, vaid käitume risti vastupidi sellele, kuidas oleks normaalne ja loogiline. Elu on lihtsalt selline, mis teha.

"Koerad ei kanna pükse" võtab pealtnäha täiesti võõrapärase teema ja mängib nendes raamides välja usutava üldinimliku loo, mis oma vastupandamatu lihtsuse ja tragikoomikaga ei jäta külmaks. Ehk võiks olla see ka õpetuseks Eesti filmitegijatele ​–​ küsimus pole siinsete filmide puhul mitte väiksed eelarved, vaid just see, et meil pole säravaid stsenaariume ja julgeid lavastajaid, kes mõtleksid kastist välja ja suudaksid panna särama ka lood, mis esmapilgul tunduvad kuuluvat kuskile imepisikesse nišši.

Samas pean andma ka väikese hoiatuse – filmi reklaamitakse küll draamana, kuid tegelikult on "Koerad ei kanna pükse" oma julgusega kohati mitu sammu ees ka kõige pöörasematest õudusfilmidest. Võinuks arvata, et film on tulvil alasti inimestest, kuid tegelikult intiimkehaosi ekraanil praktiliselt ei näegi. Palja ihu asemel on šokeeriv hoopis piinamine, mis pole õudusfilmilikult ilustatud ja kergemeelne, vaid räme, talumatu ja ka vaatajale omaette katsumus. Nõrgemate närvidega vaatajad jäägu seega heaga koju – või kui ikkagi tahate väga kinno minna, siis olge valmis kohati minutite viisi silmi kinni hoidma!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: