Paolo Sorrentino telesari "Uus paavst" (hetkel veel ka ETV2-st järelvaadatav) algab sealt, kus lõppes "Noor paavst" (jõudis ETV2 eetrisse 2017. aastal) – Pius XIII (Jude Law) lamab koomas ja maailm ootab Vatikani kardinalidelt uut kirikupead. Vatikani võimukaima niiditõmbaja ja nn halli kardinali Angelo Voiello (Silvio Orlando) ning kardinal Hernandeze võimuvõitlus jääb viiki ja lõpeb leebe kardinal Viglietti valimisega paavstiks.

Uus paavst pole aga sugugi ohutu tankist, keda kardinalid oleks auväärsel pjedestaalil näha soovinud. Franciscus II nime all valitsema hakanud kardinal on vaimustunud Püha Franciscuse üllastest ideedest, ta kavatseb avada Vatikani pagulastele ja vabaneda Püha Tooli rikkustest. Muidugi mõista on selline tegevus kardinalidele vastuvõetamatu ning uus paavst hukkub traagiliselt.

Nüüd on punastes mütsikestes vanamehed taas sama probleemi ees nagu enne – kirik vajab juhti ja nemad oma staatust, samas puudub selge, karismaatiline liider, kes suudaks kirikut taas muuta sama populaarseks nagu seda tegi Pius XIII, kelle toetajaskond peab Veneetsias paavsti haigla ees istumisstreiki. Nii jõuavadki kardinalid Inglismaal Doveris elava mõõduka aristokraadi Sir John Brannoxini (John Malkovich), kes on suutnud katoliiklusse tuua juba hulga anglikaane.

Möllulise noorusega aristokraadist saabki uus paavst - Johannes Paulus III. Selline on lühike kokkuvõte "Uue paavsti" sarja esimesest osast, mis paneb kaasakiskuvalt paika teemad ning tegevusliinid, muutes saaga huvipakkuvaks ka neile vaatajatele, kes "Noort paavsti" pole näinud. 

Sorrentino piilub Vatikani hiilgavate kulisside taha, tuues vaatajani fantaasia võimumängudest, mis ajaloohuvilisi köitnud sajandeid. Fantaasia saabki lubada endale seda, mis on reaalsuses varjatut, mis on olemas, aga mida pelga vaatlusega ei taba. Tõlgendusvõimalused on seda enam avatud, mida suletumaks midagi püütakse muuta. Sorrentino ei tegelegi sisulise poolega, sellega, mida kirik teeb – "Uus paavst" keskendub sellele, kuidas see kõik välja näeb.

Katoliku kiriku imagoloogilise poole uurimine on ühelt poolt ajastu märk, teisalt osutab Sorrentino sellele kaunile elevandiluust tornile, millesse kirik on sajandite pikku sulgunud. Kõrgete vaimulike uhked kostüümid, taevani kõrguvad lossi saalid täis kunstiväärtusi, kulda ja karda, mida on kirikule võimaldanud ühiskondlik positsioon ja fiskaalne puutumatus. Kui Franciscus II püüab taaskehtestada algkristlikku kasinust, siis Johannes Paulus III luksus ei häiri, tema jaoks on Vatikan sobiv vaheldus kodumõisale ja sealsele sumbunud õhustikule.

Sorrentino ehitab karismaatilistele karakteritele üles nüansirikka loo võimumängudest, ambitsioonidest, uhkusest ja missioonist. Sealjuures osutab Sorrentino katoliku kirikut vaevavatele probleemidele suletusest ja konservatiivsusest vaimulike salastatud kuritegudeni, lastes sarja jooksul vahetuvatel paavstidel olla igaühel omamoodi reformaatori rollis. Kui Pius XIII on võitlev ja nooruslik, Franciscus II avatud ja kasin, siis Johannes Paulus III on salliv, andestav ja inimlik.

Paavstide esinemised Püha Peetruse väljakul kujunevad Sorrentino telesarjas kristliku kreedo manifestatsioonideks - "Kirik - see oleme meie!", kuulutab John Malkovichi kehastatud Johannes Paulus III Püha Peetruse basiilika rõdult rahvahulgale, kelle seast nopib kaamera punkareid, narkareid, homoseksuaale, võõramaalasi, preestreid, munki ja nunne. Sorrentino annab läbi kirikupea erinevate isiksuste katoliku kirikule vihjeid, kuidas muutuda, kuidas saada taas institutsiooniks, mida usaldada, millele loota ja mis ühendaks rasketel aegadel. Sorrentino näitab läbi lõbusa elujaatava elegantsi, kust kala mädaneb, välistamata sealjuures imelist tervenemist.