Netflixi algupärasel draamasarjal "Ozark" valmis äsja kolmas hooaeg. Sari on saanud hulga nominatsioone telesarjade hulgas ja eelmine aasta tõi ka kaks Emmyt sarja autorile Jason Batemanile režissööritöö ja Julia Garnerile väljapaistva kõrvalosa eest. Ilmselt ei jää need viimasteks auhindadeks, sest sari küpseb iga hooajaga. Seda enam, et tegemist pole mitte niivõrd mõnele loomingulisele saavutusele või talendile üles ehitatud sarjaga, vaid pigem on see vaadeldav kui tugev koostöö- või ansambliprojekt.

Kusjuures keskmes on keskklassi perekond ja selle hakkamasaamine eriolukorras. See eriolukord on tingitud mitte valitsuse määrustest või ohtlikust viirusest, vaid inimeste endi valikutest, mille aluseks on hirm ja püüd näiliselt halbu valikuid ära kasutada.

Sarja autor, komödianditaustaga Jason Bateman on perekeskse krimidraamaga teinud U-pöörde oma karjääris ja muutunud sõbralikust meelelahutajast halastamatuks psühholoogiks, kes läbi musta narkokaubanduse prisma vaatleb ühe nurkasurutud perekonna toimimist. "Ozarki" võibki võtta kui uurimust Ameerika tuumikperest ja majandusliku ebavõrdsuse läbi lõhestatud ühiskonnast.

Ühtaegu käsitleb "Ozark" tänapäeva nn Ameerika unelmat, mis justkui peaks lubama võrdseid võimalusi kõigile ühiskonna liikmetele. Narkoäri võrku langenud tegelaste saatus näitab, et kaunikõlaliste loosungite all elavad Ameerika ühiskonnas edasi julmad metsiku lääne "hundiseadused", kus ellu jääb tugevam või kavalam. Jõukuse ja üldise heaolu tagavad hämarad tehingud, milles "eesmärk pühendab abinõu". 

Sisuliselt võib "Ozarki" võtta järjena Vince Gilligani menusarjale "Kurjale teele" ("Breaking Bad", AMC, 2008-2013), mis oli samuti ehitatud antikangelasest tegelaskuju ümber, seades küsimuse alla tavalise inimese eetilised valikud. Kui Gilligan pani toimuva eest vastutama vähidiagnoosiga keemiaõpetaja Walter White'i, siis Bateman haarab kuritegevuse keerisesse kogu perekonna. Pereema Wendy (Laura Linney) pole mingi ingel oma abikaasa, investeerimistalendi Marty (Jason Bateman) kõrval. N-ö kurjale teele pöörduvad asjaolude sunnil ka nende lapsed, teismeliseeas Charlotte ja Jonah. Nende ettearvamatus on sisse kirjutatud juba nende üleminekuikka, kusjuures ka neilt on võetud vabadus käituda oma eakaaslastega võrdsetel alustel.

"Ozarki" põnevus on üles ehitatud üpris piiritletud tegelasteringile ja nende vastastikuste huvide ristumisele. Väga selgelt joonistuvad välja kõrvaltegelased, eelkõige Ruth Langmore (Julia Garner), kohalikust asotsiaalsest perekonnast pärit noor naine, kellest saab peaaegu Byrde'ide pereliige, vaatamata kõrgele hinnale.

Ruthi karakter on nii mõneski mõttes võtmeline kogu sarja vaates. Ta on oma olemuselt õrn ja habras, kuid elu odaval alkoholil ja seaduserikkumistel funktsioneerivas keskkonnas on talle ehitanud ümber kõva koore. Üha sügavamale emotsionaalses krahhi kuristikku vajuvatele Byrde'idele on Ruthi selge ja sirgjooneline ratsionaalsus ning söakus hädavajalikuks täiendiks. Kui Marty ja Wendy püüavad oma unelmat päästa, siis Ruth asub seda Marty alluvuse kaudu üles ehitama, kuid sealjuures ei tea keegi, mis hinnaga ja mida üldse on võimalik saavutada.

Ruth ja Byrde'id liiguvad vastassuundades. Ruth soovib end ja vendi välja saada seaduserikkumiste tsüklist korraliku elu ja hariduse poole, jõukasse keskklassi kuuluvad Byrde'id on aga olnud sunnitud sellise elu hülgama. Hea ja halb on Byrde'ide jaoks kohad vahetanud, pääsemiseks mängivad nad mängu kaasa, mässides end samas üha rohkem sisse sellesse, mida nad jälestavad. Selline on "Ozarki" sisemine dünaamika.

Põhjus, miks Byrde'ide ja käredaloomulise Ruthi saatus sedasi korda läheb, et sarja kasvõi järjest kõik kolm hooaega läbi vaadata, on mitte ainult väga heades näitlejatüpaažides, värvikates karakterites ja köitvates süžeekäikudes, vaid ka tavatu olukorra argisuses. Marty ja Wendy draama on n-ö igaühe draama, kus tavalised inimesed peavad tegema eksistentsiaalseid valikuid tavatus olukorras. Nad on kangelased, kes soovivad päästa perekonda, kuid muutuvad sealjuures antikangelasteks. Nende valikuid võib seada kahtluse alla ja kummaline oleks, kui me seda ei teeks, kuid sellele vaatamata ei saa neist lahti öelda, veel mitte. 

USA legendaarne filmikriitik Pauline Kael kirjutas 1967. aastal Arthur Penni "Bonnie ja Clyde'i" vägivalda lahkavas arvustuses: "Me näeme, et tapjad pole mingi eriline tõug, vaid me ise sisevaatluse, mõistmise või enesekontrollita, mida kunstiteosed tugevdavad". 

"Ozark" võimaldab äratundmist ja mentaalset aadrilaskmist ajastul, kus miski pole enam kindel.