Tegu peaks olema kohustusliku lugemismaterjaliga uues seksuaalkasvatuse tunnis. Kui Eesti kunagi sinnamaani jõuab, on see äärmiselt vajalik teos ignorantsuse hajutamiseks ning inimeste harimiseks. Ma panen selle olulise mõtte kohe arvustuse algusse juhuks, kui inimesed kaugemale lugeda ei viitsi. Alec Butleri "Rämeparadiis" on lugu süsteemi punutud vägivallast, mida inimesed üksteisele põhjustavad ning mida julgustavad võimustruktuurid. Mõlemasooline peategelane elab maailmas, mida priviligeeritud "normaalsed inimesed" näha ei taha. Mul oli seda valus lugeda.

Butleri "Rämeparadiisi" peaksid lugema kõik noored, et vähendada tarbetuid kannatusi ning surmi, mida diskrimineerimine ja hirm põhjustada võivad. Tegu on õpetliku teosega, mille peaosalise rolli võib asetada end igaüks, kelle kallal ühiskond vägivalda kasutab ning seda takka ässitab. Kes iganes on kogenud tagakiusamist oma "ebatavalisuse" tõttu, võiks seda lugeda. Ja anda "Rämeparadiis" lugeda ka oma vanematele või oma suguvõsa "onu Heinole" (või miks mitte Kullerkupu-mutile, kel Pärnu volikogu tööst jääb aega üle veel käia noori taga kiusamas). Hariv teema kõigile.

Põhiline kriitika raamatus sihitakse ühiskonna võimurite pihta: inimsusevastaseid tegusid viivad korda nii usutegelased kui arstid. Marginaliseeritud tegelasel pole abi loota ka politseilt. Põhimõtteliselt jäävad puudulikuks ka mõlemast soost lapse vanemad, mis illustreerib ühiskonna vaikivate vägivallamehhanismide põhirelva: ära hakka vastu või me teeme sulle mida sina teistele. Lapse kaitseks ei astu välja eriti keegi, sest patriarhaalses ühiskonnakorralduses on "jäme ots" meeste käes:just meesarst kasutab oma ametit peategelase vägistamiseks ning oma perverssuste väljaelamiseks. Nunnad on vanad pätid, kes ei erine oma olekult või ideoloogialt eriti Iraani mulladest. Vähemuse hulka kuuluv tegelane peab taluma mõnitusi, mille ohvriks ei taha laskuda "ükski normaalne inimene". Normaalsus kui valitseva patriarhaadi relv on mall, mille järgi ühiskond endale ohvreid otsib. Et inimene ei kahtleks tema üle valitsevates institutsioonides, ässitatakse meid üksteise kallale.

Selles süsteemis pole keegi rahul ning isegi põhja käinud valge prügi üritab oma treileripargis leida kedagi endast kaitsetumat, ning end peategelase peal välja elada. Lugeja ees on pärilik vägivallatsükkel, mida julgustavad nii Kirik kui Riik.

Romaanike on üpris õhuke ja ilma fillerita, nii et selle jõuab läbi võtta tunniga või vähemagagi. Autori katsumused on kokku võetud ilma valehäbita ning vahetult: jäädvustatud on nii seksuaalsus kui vägivald. Ühiskond üritab seksuaalsust alati vägivalla abil kontrollida ja sedasi on see ka lugu inimese vabanemisest. Me elud on tihti vanglad, mis koosnevad kompromissidest, ning alkohol või mõni muu sõltuvus on meie viis seda surutist unustada. Tabavalt on välja toodud "traditsioonilise perekonna" kattevarjus toimuv intsest, korruptsioon ning meeste naistevastane vägivald. See ei ole ilus raamat, tegu on realistliku raamatuga. Me vajame seda ja ma olen ;paranoia kirjastusele koos selle abilistega (Helene Vetik, Terje Toomistu, raamatu tõlkija Joanna Ellmann jne) ülitänulik.

See võib olla just see raamat, mida tänapäeva noor otsib. See teos võib päästa elusid. Seetõttu soovitan seda keskkooli kohustusliku kirjanduse sekka. Jah, seal on elavad kirjeldused noorte seksuaalvahekorrast, aga mis siis? Teos peletab hirme ja tabusid, mis on ebaloomulikud ja ehk aitab "Rämeparadiis" kiirendada nõukaaegsete foobiate sulamist. Peategelane on shamaan, sest kahesoolised kui ka sugusid ristavad inimesed on võluolendid ning meie maailm ei salli maagiat, see on kontrastiks kapitalistlikule reaalsusele. Peategelane ja temasarnased annavad lootust parema elu jaoks. Asi pole rahas, asi on vabaduses. Seda suudavad teha ainult ravitsejad, kes on olnud katki kuid teinud ennast ise tervikuks.

Eesti vajab seda teost.