Pärast seda, kui minust sai regulaarne spordiklubi külastaja, aga eriti pärast seda, kui ma hakkasin käima jõusaalis, avanes mulle muusika kogemises uus maailm. Power Hit Radio ja My Hits, mis seal püsivalt mängivad, näitasid, kuidas muusika võib olla midagi ainult funktsionaalsusesse puutuvat, mis aitab üle elada ponnistused jõusaalis, aga ei tekita kunagi piisavalt huvi, et mõni lugu endaga sealt koju kaasa võtta.

Dua Lipa uue albumi esimene singel "Don't Start Now" oli pikalt üks neist lugudest. Ma sain sellest iga kord mõneks soorituseks vajalikku tahtejõudu, aga sellega meie suhe ka tipnes. Ma ei teadnud, kes seda laulab ja see teadmatus oli vahelduseks päris õnnis. Nii võinuks see ka jääda, kui see teadmine poleks detsembris teed minuni juhuslikult leidnud: "meeldib dua lipa viimane singel", "nii hästi produtseeritud", "bassikäik on killer", kirjutati mulle Messengeris.

Pärast seda olen ma Dua Lipa peale aina enam mõelnud. Võiks öelda, et nüüd, eriolukorra ajal olen lausa läinud süvitsi ja saanud aru, et see Kosovo päritolu tšikk on täiuseni viidud tootearenduse tulem. Tema tagant ei ole vaja seda päris inimest otsida. Kui tema Instagrami sirvida, siis seda ei leiagi. Lipa mõjub rohkem nagu Rachaeli-nimeline replikant Ridley Scotti 1982. aasta kultusfilmist kui et inimene päris oma mõtete, mälestuste ja tunnetega. See teeb temast täiusliku poppstaari, ehkki seda veidi vanamoeliste kriteeriumide järgi ajal, kus meigivaba palet ja tselluliiti näitavad kuulsused ise, mitte kõmufotograafid.

Täidlase produktsiooniga ja agressiivses diskotümpsus sammuv "Future Nostalgia" on täiuslik popp-plaat. Isegi liiga täiuslik. See on album tehnovärvides tulevikust, kus elu on muutunud neofüüsiliseks kogemuseks ja CRISPR-tehnoloogia on nii kaugele arenenud, et meie tänavatel liiguvad tuunitud DNA-dega disaininimesed: veatult välja joonistunud lõuajooned, üksteisest täpselt õigel kaugusel asetsevad silmad ja metabolism, mis elab üle ka kõige pikemad jõudeajad kodus diivanil.

Albumi ümber joonistuvas retrofuturistlikus maailmas tulevad omavahel kokku barbie'ilik utoopia ja bladerunnerlik esteetika, mis on köitev ka ilma muusikata, vastupidi ehk mitte. Viimase tõttu mängibki "Future Nostalgia" end oma idees suuremaks kui see tegelikult on. Samas puudutab see karantiiniuimas kaotsi läinud rütmitunde taaskäivitumiseks täpselt õigeid nuppe ja hoiab lootust, et kord saab "Physicali" saatel tantsida ka mõnes avalikus kohas ja tuleb aeg, kus külg- ja pikivahe hoidmine Rimi toidupoes on ainult osa vahešketsist Eesti Laulu finaalsaates.