Oma märtsikuu arvustuses kirjutasin, kuidas "Future Nostalgia" on täiuslik popp-plaat ja seejuures ehk isegi liiga täiuslik. See on album tehnovärvides tulevikust, kus elu on muutunud neofüüsiliseks kogemuseks ja CRISPR-tehnoloogiast saanud midagi nii tavalist, et meie tänavatel liiguvadki ainult tuunitud DNA-dega disaininimesed. Kas see on homne, millest unistada? Ei tea, aga Dua Lipa teeb sellest paratamatult ligitõmbava idee. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Don't Start Now".

Fiona Apple lasi oma viiendat albumit oodata kaheksa aastat ja selle saabumine oli vaidlematult Sündmus suure algustähega. "Fetch the Bolt Cutters" pole normaalne album. Kuigi justkui popp-album, on seda keeruline võrrelda millegi muuga, mis kunagi tehtud. Apple'il on õnnestunud tuua muusikasse midagi uut ajal, kui tundub, et kõik, mis võimalik muusikas leiutada, on juba leiutatud ja käib nüüd lihtsalt mööda taaskasutusringi. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Heavy Balloon".

Paramore'i eesotsas kolmanda laine emo-muusika skeenes triivinud Hayley Williams on viimase kolme aasta sees avaldatud materjaliga end taasloonud muusikuna, kellel potentsiaali pakkuda huvi laiemale publikule kui neile, kelle klappidesse jõuab veel tänaselgi päeval aeg-ajalt My Chemical Romance, Jimmy Eat World ja Fall Out Boy. "Petals For Armor" kõlab nagu Willams oleks teinud seda, mida vahepealse nii umbes viieteist aasta jooksul mina isegi – kuulanud palju paremat muusikat. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Simmer".

"What's Your Pleasure?" näitab, et muidu viisakalt tagaplaanile hoidnud šikk modernse souli daam Jessie Ware on valmis juuksed silutud patsist lahti kiskuma ja tegema endale läbi massi teed diskosaali keskele, et näidata, kuidas end päriselt vabaks lasta. Üks väheseid albumeid – ka selles nimekirjas – mis kulgeb esimesest loost viimaseni täiusliku tervikuna ning millega saab kaasa tunde nagu oleks käinud ühel väga heal peol. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Spotlight".

Teistmoodi, tiksuvamat peokogemust pakub aga Tallinnas klubis Hollywoodki üles astunud Jessy Lanza, kes on oma kolmandal albumil pannud purki kõik need ärajäänud klubiõhtud, mida siis oma peas üksi kodus kõikvõimalikes stsenaariumides läbi mängida. "All the Time" on sundimatu ja kerge ning aegadele sobival määral optimismi süstiv album, mis annab päevadeks, kui justkui põhjust tegelikult ei ole, tõuke end voodist püsti ajada ja ainult enda jaoks üles lüüa. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Over and Over".

Phoebe Bridgers kasvatas pärast oma võimeid kompivat 2017. aasta debüütalbumit äkitsi ja väga kiiresti n-ö munad ja iseseisvus ning on praegusel ajal lääne indie-muusika suurimaid superstaare, kes jõudnud isegi Playboy veergudele. "Punisheril" on tuntav Bridgersi teadlikkus oma nõrkustest, aga samal ajal ka näiteks teravast laulukirjutusoskusest, millele ta julgelt ja eneses kahtlemata mängib. Lugu, mida mitte vahele jätta: "I Know The End".

Maksahaagi-räppi viljeleva Run the Jewelsi neljas album "RTJ4" maandus ühiskondlikult tulisele pinnale ja seda selge eesmärgiga õli veel enam tulle valada ning kes saakski neid süüdistada. Sotsiaalselt tundlike teemade muusikasse toomise tulemuslikkuse üle võib vaielda, samas ei kujuta väga kedagi teist seda praegusel ajal tegemas autentsemalt ja jõulisemalt kui Run the Jewels. Lugu, mida mitte vahele jätta: "JU$T (ft Pharrell Williams and Zack de la Rocha).

Pärast seda, kui 2010. aastal nägi ilmavalgust Kevin Parkeri ühemeheprojekti Tame Impala debüütteos "Innerspeaker", pole suurematel muusikaväljaannetel veel läinud korda igast järgmisest Tame Impala albumist oma aasta edetabelites mööda vaadata. Kuigi vaimustus on graduaalselt vähenenud, avaldab jätkuvalt muljet Parkeri töö tugev produktsiooniväärtus ning "The Slow Rushiga" kehtestas Tame Impala enda jaoks kahtlemata uue standardi. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Borderline".

Taylor Swift on muusik, keda on tulnud aastaid peaaegu et vägivaldselt oma radarilt eemale hoida, aga kelle puhul tänavu see polnud lihtsalt kuidagi võimalik. Kui läbinähtavalt stereotüüpidest lähtuv turundustaktika kõrvale jätta, on keeruline Swifti kampsuni-indie albumi "folklore" mõjuvat, üleliigsetest modernse popi elementidest vabastatud ning sügise-eelset melanhooliat endast eemale lükata. Albumi produtseerinud Aaron Dessner The Nationalist peab olema parim asi, mis Taylor Swiftiga kunagi juhtunud. Lugu, mida mitte vahele jätta: "exile (ft Bon Iver)".

Waxahatchee märtsi lõpus ilmunud "Saint Cloud" kõlab kui kevad 2020, mida me kunagi ei saanud. See õitseb ja õilmitseb ning on vaba neist murepilvedest, mis saadavad inimesi teel ühiskondlikult ja majanduslikult ebakindla tuleviku suunas. See on heliriba utoopiale, mis võinuks olla aasta 2020, kui koroonapandeemia oleks jäänud olemata ning pakub magusat eskapismi igal kord, kui halvad mõtted tahavad üle võtta. Lugu, mida mitte vahele jätta: "Can't Do Much".