Pärn pälvis tiitli Tiina rolli eest lavastuses "Linnade põletamine", Ottilie rolli eest lavastuses "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl" (mõlemad Eesti Draamateater) ning osatäitmiste eest lavastuses "Gesamtkunstwerk" (Kinoteater).

Pärn tunnistas, et tema nägu võib olla paljudele tundmatu, aga seda seepärast, et ta on töötanud teatris väga vähe aega. "Mul saab varsti täis kaks aastat." Kokku on tal olnud seitse rolli ja põhiliselt töötab ta Draamateatris, kus on ka enamik tema rolle. "Aga ma teen kaasa ka ühes Linnateatri lavastuses ja ühes Kinoteatri lavastuses."

Kuna ta on teatris nii vähe aega töötanud, ei oska ta end ka näitlejana kuhugi paigutada. "Ma isegi ei mõtle žanripõhiselt, et mis töö mind eest ootab – kas see on naljakas või tõsine. Ma lähenen hoopis teistmoodi." Teles ja filmis ei ole ta praktiliselt midagi teinud, tõdes ta.

See on osalt nii teadlik valik kui ka juhus. "See on niimoodi kujunenud. Ma olen lihtsalt õppinud teatrinäitlejaks. Mind huvitab see lavapiirang."

Pärn usub, et kui auhind tuleb inimesele, kes on nii algaja, siis tuleb eriti tähelepanu pöörata õpetajatele ja perekonnale ning kogu keskkonnale. "Ma olen nendest ju veel nii mõjutatud." Tema kursuse juhendajad olid Anne Türnpu ja Mart Koldits, kellele ta on väga tänulik. "Aga neid õpetajaid on väga palju."

Rääkides sellest, mis teda kisub teatrisse, märkis ta, et vastus peitub selles, et ta suudab anda end millegi täiesti teise teenistusse. "Väga lihtne näide – ümberkehastumine. See roll on keegi teine ja ma suudan ennast tegelikult täiesti ära unustada ja tegeleda millegi muuga kui ma ise."

Samas nõuab enda nn äraandmine väga tugevat selgroogu ja teadmist, kes sa ise oled. "See on konfliktne olukord. Aga mulle tundub, et enda asja ajamisest ja enda ära andmisest sünnib uus kvaliteet või väärtus. See on ka elus nii," sõnas Pärn.