Arvustus. See ei ole Paavo Piigi tundepäevik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kinoteater
Kinoteater "Kahekesi" Autor/allikas: Siim Vahur

Lavastus
Kinoteater "Kahekesi"
Autor ja lavastaja Paavo Piik
Kunstnik Illimar Vihmar
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Helikujundaja Raido Linkmann
Osades Karolin Jürise, Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Ursula Ratasepp, Sander Rebane ja Liisa Saaremäel.

Arvustus ilmus Müürilehes

Pärast "Kahekesi" esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui "Kahekesi" midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek. Iseasi, kui üldistatav Paavo Piigi ärevavõitu ja isiklik suhetekäsitlus on. Kas teater peakski alati olema üldistav, miks ei võiks teatris olla kohta üldistustaotluseta vaatlusele? Mulle tunduski, et inimene Paavo Piik on palganud dramaturg Paavo Piigi endale terapeudiks ja kutsunud lavastaja Paavo Piigi seda teraapiaseanssi vaatlema.

Igatahes on kadestusväärne, millise võimaluse annab teater autorile ka lihtsalt enese romantiliseks avamiseks potentsiaalsetele partneritele. Ma ei taha mõeldagi, mis juhtuks, kui saaksin enda "romantilisi" siseheitlusi ja suhtepäevikut illustreerima sellise koosseisu Don Juane: Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Sander Rebane… Siis… ma vist puhtalt selle võimaluse pärast mõtleksin kolm veidrat armastaja-mina endasse juurde, et näha neid aelemas laval Ursula Ratassepa, Liisa Saaremäeli ja Karolin Jürisega. Olen isegi kasutanud tutvumisportaalis jultunult enda luuletuste salvestusi peibutisena, lasknud rahvusringhäälingul wingman'i tööd teha. Samas pidin "Kahekesi" pidevalt lavapartnereid vahetavaid paare vaadates tõdema, et vaevalt nad selle "deidi" järel veel üksteisega kokku tahaksid saada. Huvitav oleks ka kuulda, mida mõtlesid näitlejad Paavost pärast seda, kui asi hakkas lugemisproovide käigus esimest korda n-ö kokku tulema. Olgu siia otsa enesele vasturääkivalt, aga lugeja tõetaju huvides nenditud, et "Kahekesi" ei ole tegelikult Paavo tundepäevik, nagu seda on serveeritud või nagu ma seda isegi serveerin. See mõjub küll nii, aga pole ometi. Näidend on ikkagi midagi muud kui päevik. Ja see pole päevik. Ma reageerin miskipärast, nagu oleks. Sedasi see mulle mõjus. Või siis õigemini, see siin polegi arvustus, vaid mu enda suhtezajoobide projektsioon Paavo teosele. Nii vist oleks õiglasem.

Piik ei lähe enese avamisel ja oma suhtemustrite kujutamisel sugugi kindla peale. Vastupidi, need tegelased seal on nagu Tootsid Teelesid õrnale jääle uisutama utsitamas. See koht "Kevades" on minus ikka ärevust tekitanud. Ma ei saa aru, miks Toots seda teeb? Teele meeldib talle, selge see, ega ta "Tali pruuti" niisama tantsima kutsu, Toots on selle klassi alfa nagu Teelegi, see on selline jõhker koduvägivaldne versioon pulmavalsist, Teele ja Tootsi tants. Tootsi alfaisase profiilis on sadismi, isegi koolitulistamise episoodini jõutakse Tamasseri raudade katsetamise käigus. "Kahekesi" tegelaste sadism on märksa rafineeritum, Sander Rebase avastseenis mängitud tegelane kutsub Karolin Jürise kehastatu õrnale jääle tsitaatidega Richard Linklateri suheteteemaliste filmide triloogiast. Avastseeni dialoog on nii kuradi kohmetu ja kistud, piinlikuks kirjutatud. Kui enne etendust teksti lugesin, siis ma ei kujutanud ette, et seda saab üldse kuidagi elusalt lavastada, nii et ei olekski lihtsalt kõnetult piinlik seda vaadatagi. Nüüd kujutan. Olen üldse Paavo puhul täheldanud, millist imekspandavalt toorest tõmmet ta nohiklikkus vastassoos tekitab.

Henrik Kalmeti tegelane, kes Liisa Saaremäeli ära räägib, on vast kõige suurem munn oma maneeridelt, tema tahab lihtsalt punni eest ära saada, aga tema mängurlust on ka selle võrra lihtsam lahti häkkida. See ongi Tinderi-poisi arsenal, millega Kalmet paugutab. Sarkastiline kõvaksajamine, irooniline enese erutamine. Üleüldse on teadlikkus oma romantilise taotluse naeruväärsusest neis suhetes kohal. Ehk ainult Tõnis Niinemetsa mängitud mehed võtavad suhtevärki tõsisemalt, samastuvalt. Rebane ja Kalmet põrgatavad oma repliike mõõdetult vastu toaseina justkui partnerihakatisega seinatennist mängides: üks kasutab reketina eruditsiooni, teine toorest erektsiooni.

Illimar Vihmari lavakujunduses on ilmset osutavust: kolm peeglit lava paremal poolel ja kolm riidekappi lava vasakus nurgas, viide sellele, et kuigi näitlejaid on enamasti laval kaks, siis kordagi ei olda laval kahekesi, alati on seal kapis või peegelpildis keegi nähtamatu kolmas veel. Samas on suudetud tekitada habras ja huvitav tasakaal argise ja tingliku vahel: hakkab silma rekvisiitide puudumine, et suure halli taustatekstiiliga on lavaruum aetud veidike kreeni ning et elutoadiivani ees on vaipa markeeriv pleksiklaas (nüüd saan ise ka aru, kust see "Kevade" uisutamise assotsiatsioon tuli). Samasugune abstraktsuse ja konkreetsuse veiklevus paistab kätte ka neis labürintides lahtiharutatavatest suhtelõimedest. Üksteisele seatakse justkui lõkse ja siis süüdistatakse partnerit sinna lõksu langemises või pettutakse iseenda jahimeheharjumuste tüütavas korduvuses. Armastus erutab neid abstraktse kavatsusena, ideena labürindist, millest jõutakse tüdineda enne labürindi värava läbimise hetke.

Näeme kuues eri variatsioonis, kuidas inimesed sundkäituvad, sundarmuvad, sundanduvad, sundsööstavad, nii nagu labürindi seinad juhatavad. Need armuhetked pole spontaansed, ka oma vallutuskihust ja värskusihalusest ollakse ette informeeritud. Tegelased on kolmekümnendate keskpaigas. Mõnda on petetud, mõni on ise petnud. Mõni üritab vastleitud partneriga tõeliselt kontakti saada, teine otsib partneris iseennast, kolmas loodab armuseikluse käigus end hetkekski unustada või partneriga seksides frustratsiooni ravida. See on eluperiood, mil üldiselt lähisuhetes pettutakse, küsimus on selles, mis järeldusi sellisest pettumusest tehakse. Sander Rebane, kelle ta kolm pruuti lõpustseenis riidest lahti võtavad, jääb diivanile lebama kui ristilöödu, selline ristilöödu, kes tõigi end nagu kord ja kohus inimkonna pattude eest ohvriks, aga noh… diivanil.

Ma ei tea, miks siin jälle "Kevade" meelde tuleb (ilmselt on vaja lihtsalt tähemärkide arv kuidagi täis saada, ma ei suuda hetkel eriti keskenduda ega arvustamiseks vajalikul määral erutudagi, üldine ärevusfoon seoses eriolukorraga võtab matti), aga ikkagi meenus ka see hetk, kus haigusest taastuv Arno küsib Raja Teelelt, et kas too oleks kurb, kui Arno ära sureks. Kas me seda otsimegi suhetest? Kindlust, et keegi oleks kurb, kui ma ära sureks? Kas sellest kurbusest piisabki või on üldse armastuse järele küsimine kurbusesõltuvuse ilming? Mis ajas ikkagi Tootsi Teelet uputama (sest ta pidi ju ometi aimama, et midagi seal õhukesel läbipaistvamal jääpaigal ühel hetkel murdub, millest muidu see nüke üldse)? Surma- ja armutungi läbipõimitus näib olevat ka ülejäänud lavastusest oma abstraktsuse-kujundlikkusega irduva lõpustseeni üks osutusist. Karolin Jürise korpuse ümber põimub päris viimases, Christin Tauli seatud tantsulises pildis ussipulm. Kümnest väänlevast käest ümbritsetuna kaovad Jürise piirjooned, kuni näen tekkinud puntras Medusa pead. "Kahekesi" ainult süvendas mu skepsist ja ärevust romantilise armuelu suhtes. Nii et võtan sõnad tagasi: selline isiklik-pihtimuslik, ehk isegi autoteraapilise taotlusega romantiline künism võib osutuda vägagi üldistusjõuliseks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: