Viimased paar nädalat lugesime "Hõbedasi kuljuseid". Selles raamatus on Visnapuu üks olulisem ja elukandvam luulesari "Kõnelused Issandaga", millele tähtsa ääremärkuse tegi ta vast hiljem kvaasireligioosse poeemiga "Jehoova surm" (1927), kus ta suures plaanis avab selleilmaperemehe, Saatana rolli me Lunastaja isana, ja... Aga see on ikkagi teine lugu, lisaks ma ei taha reeta tolle luulelise seebiooperi paljastusi, see on veidravõitu, aga kaunis poeem, mis kuulub obskuuriana me luulelukku. 

Praegu, sada aastat hiljem tagasi vaadates (1920. aastal ilmus Visnapuul kolm luulekogu ja lisaks tohutu hulk värsse igal pool almanahhides, millest sai hiljem veel pea terve kogu), saab tollal, ilmalikustuvas ja vabanevas Eestis täiesti aru, miks poeet kirjutab nii:

"Ja ma tahan sulle öelda, et see on targasti teht,

et sa oled jättan mind oma pääd.

See on sust ilus, kui sa selgesti nägid,

et sino õpetus ei too mulle hääd,"

Visnapuu lähtub olulisest argumendist, mis on tegelikult tähtis nii usklikele kui ka ateistidele – mingis mõttes on jumal meid omapäi jätnud, oma vastutusele, me ise peame vaatama, kuidas oma jäsemeid ja meeli kasutada, et selles ilmas hakkama saada, kõik on inimesed tema (jumala) ees (või temata):

"Tead, sina Issand, kuhu hiilivad

libu ja mõrtsuka, varga

kaks paljast ja teotet jalga arga,

üksteist mis käärina viilivad!

Tead, sina Issand, kuhu astuvad

jalad sõdurite, sõjamasina lükid,

üksikud inimtükid"

See, kuidas Visnapuu kirjeldab meie silmi (mil jumal on silmitu, väidab ta), me vaadet maailmale seega, kriipab nagu kriit tahvlil, see on poeedi ja seestunud õpetlase hääl:

"klaasistet, niisked, kiimalised, verised, väiksed,

kaetet, kuuhõbeläiksed, õitsevad, öised, virmalised,

kutsujad, käskjad, kindlad, kitsad,

sööbujad, sööjad,

piitsana, roosana lööjad,

hõbeda vitsad,

magusad, sügävad, mesitsejad, uhked ja haprad,

taplusen kangelasvaprad, sirguna südämesse pesitsejad"

Praegu tagasi vaadates hakkab kriipama-kipitama. Tõtt-öelda tuleb meelde üks mu lemmikkirjanik, Ervin Õunapuu, kelle raamatud "Surmaminejad lasevad tervitada" ja "Väike palvaraamat" ja kogu eesti gootika novellisari mind kunagi väga puudutasid. Ta oli selle juures võitlev ateist (endine teoloogiaõpilane), mil mina suurema jao oma elust olen olnud kristlane või vähemasti agnostik.

Aga oli üks suhteliselt jäle dokfilm, mille Õunapuu tegi, kus ta ühelt Tõravere observatooriumi töötajalt (kellelt täpselt, ei mäleta enam, aga sääl on ainult kõige targemad mehed ja naised tööl) küsis: kas sa oled siis teleskoobi kaudu taevasse vaadates jumalat näinud? Vastaja katsus ümber hiilida – suurem jagu teadlastest on ju usklikud – aga Õnnepalu sai enda jao kätte: habemega vanameest pilve pääl pole.

Sellegipoolest on meil see arusaam. "Meie isa, kes sa oled taevas..." Angloameerika kultuuriruumi mõtlejaist-intellektuaalidest-kunstnikest naised, aga ka mõned mehed on hakanud jumala kohta inglise keeles kasutama sõna "she". Aga Visnapuu, tollal paha poisina, nagunii ühiskonna moraali ja kombe norme rikkudes, kirjutab nii:

"Issand, ma ei tee sulle mitte komplimenti,

vaid kõnelen so'ga kui mehega mees.

Ja ei ole kedagi, kes oleks mõteln, et oled sina,

Issand, naise olemi seen."

NB! ja lisaks, sama teksti lõpu poole!

"sügävalle mõistmiselle viib üksi tõde,

mis on koget oma ahastuse seen.

Mul on sust häämeel, Issand, et sina

ei ole naine, vaid oled mees."

See oli tollal tõenäoliselt "õrnalt" šovinistlik alatoon, tänapäeval ikka juba karjuv mõte. Aga järsku see pole lõpuni nii? Sest Visnapuu esines ikkagi ateistina, jumalaga võitlejana selles rollis. Järelikult mõnes mõttes mõistis ta tollesama kõneleja vaate juba hukka, ta pilas seda meest, kes nii arvab, samavõrra kui ta "punnismagulisi" naisi trotsis:

"Miks sa irvitad, miks mõnitad mind, Issand, et ma

pean panema

käed, mis mulle annud, ümber kaela selle, keda hüüad

naiseks sa.

Sina aga, Issand, ise oled kätetu!"

Ilmselge oli, et naisi Visnapuu ihales ja imetles. Kas ka objektistas? Kui lugeda ta luulet lõpuni ja läbi, siis ikkagi olid naised tema elus muusad, kaitseinglid, jumalannad, armastuse ja elumõtte kandjad. Kas see on vähendav või ülendav? Olen ise kohanud naisi, kes mõtlevad nii või naa... Noid, kes tahavad olla muusad, ja noid, kes tahavad, et ma oleks muusaks... Või et muusa mõistet polekski. (Aga selle kustutamine nõuaks kogu kultuuri kustutamist.)

Ta pettis naisi, jah, armus ja ihales kergesti ning kiimaliselt. Tollase moraali kontekstis oli nii meeste kui naiste vabaksrebimine muidugi heitlus, aga ega see tänaseni kadunud pole. Truudus on moraalne verstapost, mille saab ainult endas püsti panna. Kuidas Jeesus sääl Uues Testamendis ütleski – et kes juba oma naabri naisest mõelnud on, ongi pattu teinud? 

"Karvased nahad on hääd, neisse suubuda, heita,

pää neisse peita.

Kaunim on nahkadest nahk, mille kandjaks on naine,

ahkroosa aine.

Nahkadest tiirane hais pähe, veresse vajub,

naisosist hajub."

Visnapuu tunnistab ise oma inimlikku räpasust, tiirasust, aga kõige selle sees tahab ta kujutada üht meest, üht inimolendit, kes tollest räpast kisendab üles ja katsub kõnelda oma jumalaga:

"Tead ise, Issand, minul on libujad silmad,

ringi vahtijad, lihahimujad.

Tead ise, Issand, minul on penised kõrvad,

kõike kuulajad, kõike kimujad.

Sa tead ise, Issand, suuga ja kõhuga maitsta

liha tahan ma, liiaks koormata.

Mehe märgid mul on, viin on minule armas,

ei saa pidada, naine on hooraja.

Oleks sa lihasööja, Issand, oleksid verikoer,

lapse ohverdaksin, naise annaksin.

Oleks sa pühähärg, Issand, söödaks sind ja kasiks,

sinu sõnnikut välja kannaksin.

/---/

Aga sind ei ole siinpool ega säälpool, Issand,

kuskilt ei oska ma sind otsida!

Teeb sulle häädmeelt, Issand, et sina võid ja suudad

lüvvä maha mind, sokku ja trotsida!

Või ei kuule sina lapselist häälitsust, Issand,

kurba, kartlikku, harrast, halavat,

ja ei näe sina, Issand, langevat pisarat

mino silmaden vaikist, palavat!"

See pole vaid lapselik trots ("lapseline häälitsus"), vaid peaaegu meeleheide, iha oma jumala ja iseenda olemasolemise põhjuse järgi. Visnapuu jõudis sellega väga kaugele, mälestusteraamatu "Päike ja jõgi" lõpus arutleb ta inimese väiksuse ning tühisuse üle peaaegu budistlikult-lootusrikkalt (Buddha tall, kes küll hundist järatud saab, on mainitud ka "Jehoova surmas"). Jah, kui mõne suurriigi president ütleb, et hädaolukorras ta esmalt palvetab (st üritab telepaatiliselt ühendust võtta oma nähtamatu sõbraga?), siis on see ikka üsna hirmus. Jumal ei aita meid, kui me ise end ei aita. Sest endas jumalat leidmata, ei leia me teda ju kunagi:

"Nüüd mina näen ja ei näe, laula!

Nüüd mina kuulen ja ei kuule, laula!

Nüüd mina haistsin ja ei haisti, laula!

Mina ise ja põllud on jumala aula!"

Nii et kas me oleme Saatana, selleilmaperemehe lapsed? Või Jumala lapsed, kes annab meile kõrgema põhjuse olla, end välja tõsta sellest kaelanikerkivast sõnnikukihist, mille me oskamatutena oleme tekitanud, et hingamine läeb juba raskeks? Minul on ainult küsimused, ja ma kardan neid, kes tulevad vastustega: ma olen nende vastuseid näinud, need pole vastused, vaid relvad, et oma õigust nõutada.