Kriisiluuletus | Jürgen Rooste. Kuidas ma leian end üles...
ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.
KUIDAS MA LEIAN END ÜLES SELLES, MIS MA OLEN (VABALANGEMISEKURSUS)
on ülestõusmise teine püha
vaikne aeg tänavad-rannateed tühjad
hinged täis (tuul ulub ja undab nagu kauge saekaater
nagu tänavatöömasinad kõrval stalinistlikul puiesteel)
aga möll mu ümber käib:
Oskar Kruus tögab vanas Vikerkaares
Trubetskyt ja Sinijärve –
ma ei kahetse üldse et kuraditosin aastat hiljem
koos Liisi Ojamaaga
nõdrutime ta närve kulutime maailmavärve:
ta kõne musta laega saalis
musta lipu valgusega
surnuks laulsime
mu sõbra Gregor Elmi
seni kaunimad luuletused
mölisevad muga paberikuhjast
mu kriksatrullide ja konksudega mestis
miks ma neid talle tagasi
pole saatnud
miks on see raamat alles siin
ja alles teel – justkui vana tigupost
minu ja tema vahel
me armastuskirjade lademik
mis ootab seda et aeg nood ise kohale kannaks
ja Alan Watts naerab nurgast mu üle
meie üle – et ma (me)
ikka veel ei oska saada aru saada raha saada
iseendaks – tolleks kes ma olen
et ma ei oska pidada vabalangemist
ja tühjust kõigeks selleks vist
mis must üldse kunagi pidi saama
kuigi tahtsin laulda end värsside kuningaks
visnapuiseks lihaseks-luiseks päikseliseks-kuiseks vürstiks
selle elu ja maailma vürtsiks
oma tüdrukutele oma tütrele oma tulele
oma armastusele
Gailiti purjus geniaalne pilk
poeetide koor ja karneval-ilk
autoportree – too konarlik
pilt mis paneb kõik paika
teeb must purjus lurjuse
maise kõikevalitseva kurjuse
puujalaga tantsu lööva ahvipärdiku
leierkasti saatel Mekasse teel Jeruusalemma!
kes läbi Lihula valla ajaloo
otsib armastust ja laulu:
sest kõik ajalugu mis on olnud seni
SUUUUUUUUUUUUR
on olnud julmade verepulmade
egoistlike parnassijumalate
ja tähtsate-tähiste meeste ajalugu
aga nüüd pean ma leidma
üles tolle väikse tolle kuidas
olla inimene tos kaasakiskuvas
tühjussetirivas voos
siis olen ma Kerouaciga koos raudteel
ma olen kaubavagunites loksvel
kui ta on noor mees kui ta on endasse teel
ma olen dharmaparm koos temaga
siis olen ma Kerouaciga raudteel
kui ta sureb kui ta on oma alkoholiga ühte suland
oma armastusega-hüljatusega sügavas unes
püha läänebudistlik lurjus ja lakekrants
elu- ja surmatants
Geofrey Chaucer viib mind palverännakule
iseenese sisse – ühe pidusöögi ühe püha õhtusöömaja
ühe viimase hüva purjutamise pärast laskun ma
enese tumedasse sügavasse
sääl on korraga väga hää ja vaikne
ning üks veinine-suitsune suu
sosistab mulle kõrva:
"ma ootan su kardinaid
öökambrisse tihedaid,
oh pimedus, kosutaja!"
ja lakkab see mõttetu melu
see sõnadetulv see sõnadesurm
mida kroonib kuningaks
päev otsa tasaselt köögis mölisev
raadio – siinsamas mu olemisraadiuses
kus ei räägita enam millestki muust
kui tühjuse-tühisuse võimust me päevade
üle sllest kuidas tühjus valitseb täna vaid
aga kui palju noil tühjil tänvail olen
kulgend tohutus-püüdmatus multiversumis
otsides homset ja end:
see on mind neelanud – ma pole ohumärke kuulanud
ma pole toda vabalangemist endale keelanud
sõnad nagu müstilised sitasitikud-skarabeused
rullivad mind kokku ja lükkavad
mäeservale kust ma veeren ja veeren ja veeren
olles tagurpidi sisyphos antisisyphos megasisyphos!
sest selle mäe otsa selle raamatuvirna otsa
tahtsin ma ainult selleks et tunda
mida tähendab
vaba langemine
mi kõik kangesti imeb sind tühjuuse mil kõik
saadab sind persse ja ütleb:
mine otsi endale uus mina
uues keegi kes tahab sind endaks pidada
sest meie oleme vaid lasu kasutuid
raamatuid ja sõnu
mis on ladestunud sinuks
keset toda algavat tühjust
mittemidagit
mis ka alles hakkab saama
sinuks
minge ja ärge olge kurvad
sest miks olla kurb
kui elu lihtsalt juhtub
ja igalt leheküljelt alati
ei leia sa kohe üles vist
iseenda ainsat ja tõelist olemist
Toimetaja: Valner Valme