KUIDAS MA LEIAN END ÜLES SELLES, MIS MA OLEN (VABALANGEMISEKURSUS)

on ülestõusmise teine püha

vaikne aeg tänavad-rannateed tühjad

hinged täis (tuul ulub ja undab nagu kauge saekaater

nagu tänavatöömasinad kõrval stalinistlikul puiesteel)

aga möll mu ümber käib:

Oskar Kruus tögab vanas Vikerkaares

Trubetskyt ja Sinijärve –

ma ei kahetse üldse et kuraditosin aastat hiljem

koos Liisi Ojamaaga

nõdrutime ta närve kulutime maailmavärve:

ta kõne musta laega saalis

musta lipu valgusega

surnuks laulsime

mu sõbra Gregor Elmi

seni kaunimad luuletused

mölisevad muga paberikuhjast

mu kriksatrullide ja konksudega mestis

miks ma neid talle tagasi

pole saatnud

miks on see raamat alles siin

ja alles teel – justkui vana tigupost

minu ja tema vahel

me armastuskirjade lademik

mis ootab seda et aeg nood ise kohale kannaks

ja Alan Watts naerab nurgast mu üle

meie üle – et ma (me)

ikka veel ei oska saada aru saada raha saada

iseendaks – tolleks kes ma olen

et ma ei oska pidada vabalangemist

ja tühjust kõigeks selleks vist

mis must üldse kunagi pidi saama

kuigi tahtsin laulda end värsside kuningaks

visnapuiseks lihaseks-luiseks päikseliseks-kuiseks vürstiks

selle elu ja maailma vürtsiks

oma tüdrukutele oma tütrele oma tulele

oma armastusele

Gailiti purjus geniaalne pilk

poeetide koor ja karneval-ilk

autoportree – too konarlik

pilt mis paneb kõik paika

teeb must purjus lurjuse

maise kõikevalitseva kurjuse

puujalaga tantsu lööva ahvipärdiku

leierkasti saatel Mekasse teel Jeruusalemma!

kes läbi Lihula valla ajaloo

otsib armastust ja laulu:

sest kõik ajalugu mis on olnud seni

SUUUUUUUUUUUUR

on olnud julmade verepulmade

egoistlike parnassijumalate

ja tähtsate-tähiste meeste ajalugu

aga nüüd pean ma leidma

üles tolle väikse tolle kuidas

olla inimene tos kaasakiskuvas

tühjussetirivas voos

siis olen ma Kerouaciga koos raudteel

ma olen kaubavagunites loksvel

kui ta on noor mees kui ta on endasse teel

ma olen dharmaparm koos temaga

siis olen ma Kerouaciga raudteel

kui ta sureb kui ta on oma alkoholiga ühte suland

oma armastusega-hüljatusega sügavas unes

püha läänebudistlik lurjus ja lakekrants

elu- ja surmatants

Geofrey Chaucer viib mind palverännakule

iseenese sisse – ühe pidusöögi ühe püha õhtusöömaja

ühe viimase hüva purjutamise pärast laskun ma

enese tumedasse sügavasse

sääl on korraga väga hää ja vaikne

ning üks veinine-suitsune suu

sosistab mulle kõrva:

"ma ootan su kardinaid

öökambrisse tihedaid,

oh pimedus, kosutaja!"

ja lakkab see mõttetu melu

see sõnadetulv see sõnadesurm

mida kroonib kuningaks

päev otsa tasaselt köögis mölisev

raadio – siinsamas mu olemisraadiuses

kus ei räägita enam millestki muust

kui tühjuse-tühisuse võimust me päevade

üle sllest kuidas tühjus valitseb täna vaid

aga kui palju noil tühjil tänvail olen

kulgend tohutus-püüdmatus multiversumis

otsides homset ja end:

see on mind neelanud – ma pole ohumärke kuulanud

ma pole toda vabalangemist endale keelanud

sõnad nagu müstilised sitasitikud-skarabeused

rullivad mind kokku ja lükkavad

mäeservale kust ma veeren ja veeren ja veeren

olles tagurpidi sisyphos antisisyphos megasisyphos!

sest selle mäe otsa selle raamatuvirna otsa

tahtsin ma ainult selleks et tunda

mida tähendab

vaba langemine

mi kõik kangesti imeb sind tühjuuse mil kõik

saadab sind persse ja ütleb:

mine otsi endale uus mina

uues keegi kes tahab sind endaks pidada

sest meie oleme vaid lasu kasutuid

raamatuid ja sõnu

mis on ladestunud sinuks

keset toda algavat tühjust

mittemidagit

mis ka alles hakkab saama

sinuks

minge ja ärge olge kurvad

sest miks olla kurb

kui elu lihtsalt juhtub

ja igalt leheküljelt alati

ei leia sa kohe üles vist

iseenda ainsat ja tõelist olemist