Kriisiluuletus | Jürgen Rooste. Vähema venna verevanne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Visnapuu 130
Visnapuu 130 Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on elu peaaegu kinni pannud.

VÄHEMA VENNA VEREVANNE

(kõik selle luuletuse tegelased on väljamõeldud, nende nimede ja elukujude sarnasus või samasus päriselutegelastega on juhuslik, arbitraarne, ma pole kunagi näinud neist keda päriselt seda tundmas-tunnistamas-pihtimas-sihtimas-rihtimas kellegi pihta, see on lihtsalt üks uit, üks mõttekulg, üks hinge(s)ulg)

ja ma olen jüri ratas

ja must veerevad läbi mingid pildid

teised inimesed ütlevad: need olid mälestused

ma saatsin palli üle vastaste käte korvi

sahhh see oli tõde oli olemasolemishetk ja mu retk

ma olin kellelegi vajalik

ma olin linnapää ma tegin oma ukse valla

ja kõik juhtus – hoi! Uuemaailmahipsterid

kuhu pannuks te oma pesa minuta!

ja siis mängin ma malet kuigi male pole minu mäng

korvpall on

aga ma mängin malet oma poksiõpetaja vastu

ja must saab pääminister

ja see on korraga ja kõigiti nii valus

kuidas igast küljest kistakse ja siis

ühel hetkel ma tean: ma ei pea neid kuulama

ma olen ise mul on kama

ma viskasin kunagi viis kolmekat järjest

külma käega – viis kolmekat järjest

ma olen uroboros ma olen pöörlev pall ma olen jüri ratas

 

ma olen martin helme nüüd

enne olin ma väike poiss pärlike mille järgi

keegi kunagi ei sukeldunud

ma värisen selle maailma ees ma

ei saand matemaatikast midagi aru

nüüd olen ma numbrite peremees

aga sel vanal pildil luitund fotol

ma kardan kas ma üldse keskkooli lõpetan

kes see kurat naerab ma küsin kesse naerab

siis äkki pean ma vanalinnas kohvikut ja ma

viskan säält välja ööpimeda öö

ja värdjama vanduja veneedi

ma heidan varjud varjudesse

ma panen pimeduse peitu enda

ja teiste eest

mul on taskus kolm tukki: te veel saate

mind tundma kolme tukiga tulen ma

üle suure ja pimeda

ma olen valguseingel

ma olen martin helme

 

ma olen mart helme

ma olen nooruses kõvasti kakelnud

ja ka kõvasti vastu lõugu andnud

siis mängisin ma pulmades

sünnipäevadel ja peiedel

vahepäält on kõik kadund

siis ma olin Moskvas

see Moskva osa on hämar see on

nagu tumeda veidra udu all

sääl kus mustavad udud ...

kus kerkivad lossid ja mõisad ja müürid

ma olen ajastu suurim süldilaulik

ma tulen uuesti ja annan jälle

vastu hambaid

ma olen kandiline mees kandiliste

lauludega

mul ei ole valida: mu ninakujju

on kirjutet mu elusaatus

ma olen mart helme

 

ma olen indrek saar

mus põleb teatrituli – ma olen saand tunda

tuleristseid laval

lava taga

hamlet hamlet hamlet ja jooriku pääluu

ja kruvinud ma olen lavatagust just

ma olen sättinud ja muukinud tood ust

ja järsku: murdsingi ma lahti

lavale sain – võtsin vastutust

kuid kuidagi ei suuda mängida

ma värdjarolli – pole verevalamine

mulle lust – ei oska teha sotsist kolli

seepärast padi ule pää see

pärast kuulen halastuselasusummutust

mu enda olemisetahtmiskummutust

kahtkümment karjub kaardipaar

ma nõutan visalt lisa; tulgu kakskendüks!

ma olen indrek saar

 

ma olen urmas reinsalu

olen igati normaalne inimene

ma oskan nagu skarabeus

kokku veeretada kogu jutujunni

ma ei saa aru miks keegi must aru ei saa

vahel ärgates ei talu ma tood valu

ma olen ju täiesti korralik inimene

ma ei ole kellelegi paha tahtnud

ma teen oma tööd lihtsalt öelge mulle:

mis töö see on ja kuidas ma pean seda

tegema – nii et see ei teeks kellelegi valu

et ma olen urmas reinsalu

 

kaja kallas

olin tubli tüdruk

alati mul kallal

mõte too:

et isa kogu olemise loob

ai kaja kallas

et olla aus sa feminist pead

olema ja pistma oma iseolemise

põlema (mus tiksub sisib jäine hääl)

ent tolleks pole tahtmist pole

iha ega viha; ei ole ma Elektra

ega lõhu oma liha

jah: lainetan ja vahutan ma küll

kuid üle säätud piirete ei löö

kaks selget silma – omaenda isa vari

ja tublid tagatoalised ja ahned arhivaarid

mind närivad ja purevad

neid tappa ma ei tihka

sest olen Kaja Kallas

 

selles olemises on mahamärgitud valu

kättemaks ja tasumine

kohtumõistmisepäev: see kuidas

mind on vaadatud kogu elu

on alati olnud ...

no ... nad on ennasttäis ülbed tühikargajad

nad vaatavad mind vähema vennana

et ma ei saa hakkama et ma olen tubli

küll tubli mõisateener kubjas aidamees piimamees

aga mitte kunagi too esimene number

mitte kunagi see keda ma tunnen enese olevat

sellepärast tõstan ma oma üüratu kaela

sellepärast puhun ma tuld

mulle ei tehta enam valu ega liiga

mind ei jäeta mängust kõrvale

mind lastakse meeste lauda

mu koletisekolpa (mille nad ise lõid) ei litsu nood

liiga ilusad ilalõustad

enam kunagi maadligi

 

ma tunnen verelõhna

ma tean: see kõik on alles algus

ma tean: ma saan teha nii

 

et te kõik tunnete seda valu mida mina tundsin

 

oma rusikates

oma kõrvades

oma reielihastes

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: