Tegelikult andis kirjastus Tänapäev reedel välja kaks raamatut Elo Seliranna sulest, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Minu täna ilmunud kahe raamatu vahel on 34 aastat ja terve ajastu. Üks on kirjutatud nõukogude ajal ja teine vähem kui kuu aja tagustest sündmustest Saaremaal. Aga kui koroonapäevikud jutustab lugu täpselt nii nagu ma seda nägin, siis "Punane päevik" on siiski fiktsioon, küll lugudest, mis on juhtunud," selgitas autor.

"Punane päevik" jutustab loo ühest pioneerirühmast ja tema tublist päevikupidajast, kes selleks, et pioneerijuhilt punkte korjata, hakkab lugusid ja kangelastegusid välja mõtlema.

"Kui saabus taasiseseisvumine, siis visati pioneeripäevikud ära ja juhuse tahtel, imekombel üks neist kümnest, mis üle 50 aasta alles jäi, on tõesti punaste kaantega päevik, mida ma pidasin aastatel 86-87 oma rühmas ja mida lahti tehes me leiame ühe päriselt toimunud sündmuse. Kõik muu on minu esimene kirjanduslik fiktsioon," rääkis Selirand.

"Koroonalahing Kuressaare haiglas" ei ole fiktsioon. "Seda maailma ei pidanud mina looma, see oli olemas ja ta ei sarnane sellele, millega me iga päev kokku puutume," ütles Selirand.

Haigla suletud osakonna ukse taga avaneb maailm täis hirmu, teadmatust, oskamatust ja puudust ning ebainimlikku hierarhiat. Aga ka värvikaid karaktereid, sooja huumorit, hellust ja lootust, et ükskord pääseb sealt minema.

"Ma arvan, et koroonaajastu kõige suurem võit on mitte see, et maskid langesid, vaid et maskid tõusid inimestele näkku ehk korraga kadus meditsiinis võimalus jagada hierarhiliselt riiete alusel hooldajateks, õdedeks, arstideks, vaid nad kõik muutusid üheks suureks massiks, kes võitles ühe asja eest, inimese eest. Ma arvan, et see on õppetund, mida võiks kaasa võtta koroonaajastust," rääkis Selirand.