"Ma vaatasin, et paljud tööd, mis ma teinud olen, ei olegi konkursitööd. Need on tellimustööd. Aga pooled on vähemasti küll olnud konkursitööd," märkis Soans. Ta tõdes, et on äärmiselt oluline, kellest konkursile esitatavat kuju ta teeb.

"On inimesi ja tegelasi, keda ma lihtsalt ei salli või kellest ma mõhkugi aru ei saa, miks nad on nii kaugele jõudnud, et peavad omale monumendi saama." Soans tunnistas, et Krossiga oli tal ka isiklik side.

"Kui ta Siberist tagasi tuli Krasnojarski kraist, siis mina oli naljakal kombel üks nendest, kes oli tal Balti jaamas perroonil lausa vastas," meenutas Soans, kes oli siis ise alles 11aastane ja juhtus sinna seepärast, et Kross oli nende peretuttav.

Seepärast pidas ta ka Krossi eluajal silmas, mida viimane tegi ja kirjutas ning püüdis võimalikult palju tema kirjutatut ka lugeda. "Mulle meeldis ja mul oli samamoodi ajaloohuvi. See ajalooliline romaan – ta oli kaval mees, ta teadis, et sel ajal oli see ainukene viis enda teos trükki saada."

Soans tunnistas, et tal on mitmeid töid jäänud poliitilistel põhjustel tegemata. "Kui ma Tammsaaret tegin, siis oli nii, et keskkomitee käis seda kogu aeg vaatamas ja hoidis sellel silma peal," meenutas ta. Kõige enam ei meeldinud neile pink. "Küsisid, et mis pink see selline on ja kas seda ei saa teha normaalseks pingiks."

Ta lisas, et see oli Johannes Käbin, kes lõpuks rääkis keskkomiteele augu pähe, et las Soans teeb autorina sellise pingi nagu ta ise tahab.