Arvustus. KeiyaA unelevalt mõnus soul
Uus album
KeiyaA
"Forever, Ya Girl" (Forever)
8/10
Chicagost pärit newyorklanna KeiyaA on erakordselt isikupärane soulileedi ja "Forever, Ya Girl" on tema debüütalbum, seni on ta algajaid räppareid produnud ja tausta laulnud. KeiyaA laulab, räpib, kirjutab tekstid ja produtseerib end ise ning see väärib imetlust. Tema julgest käekirjast särab läbi loominguline intelligents ning seda neosoulina kirjeldada tundub isegi liiga lahja. KeiyaA dream soul kannab alternatiivse RnB, lo-fi hiphopi ja jazz-räpi võnkeid. Kuulda on sämpleritel hakitud mahedaid trumme, mis omakorda uduloori all peidus olevate häguste sünditoonidega maitsestatud. KeiyaA helimosaiik on jazziliku puute ja afrofuturistliku eksperimentaalse varjundiga.
Kõige mõnusam osa sellest on tema vokaal, mis kõlab alati pehmelt ja siidiselt ning mitte kunagi kriiskavalt ega röökivalt, tehes kuulaja kõrvadele lausa pai. Albumilt võib leida neosouli legendide Jill Scotti ja Erykah Badu, või miks mitte ka KeiyaAga samasse ringkonda kuuluva Jamila Woodsi kaasaegsemate tööde hõngu, kuid siinne saund ei korda olemasolevat. Lauljanna on albumi pühendanud endale ja USA mustanahaliste kodanike argikatsumustele. Mitmed lood on välja kasvanud KeiyaA improvisatsioonilistest esinemistest.
"Mind on nii kuradi lihtne armastada," laulab KeiyaA avaloos "I Thot There Was One Wound In This House, There's Two". Ma arvan, et ta ei valeta, sest käesolev album võib paljudele mõjuda armastusena esimesest kuulamisest. Sügavalt hingelised, efektideta ja väljendusrohked vokaalid kõlavad nii siiralt ja kodukootult otse, nagu asuks KeiyaA stuudio kuulajal kohe kõrvaltoas.
Riimid on poeetilised ja meenutavad rohkem luulet kui traditsioonilist RnB-laulmist. Palad nagu "Rectifiya" ja "Hvnli" mõjuvad hõljuvalt, tundub, nagu sõidaks KeiyaA juhitud soulirongiga pilvedes. Mu üks lemmikrada plaadilt on Prince'i "Do Yourself A Favor", mis jäi napilt välja tema albumilt "1999". Originaal on ülepingutatud lüürikaga ülbe funk, aga KeiyaA muudab loo uneleva atmosfääriga soulinumbriks. See on hea näide, milline peaks olema kaveri ülim eesmärk: dekonstrueerida algallikas ning panna see kokku uuesti unikaalsel ja üllataval viisil.
Downtempo'likul albumil pakuvad tantsulisemaid biite "A Mile, A Way" ja "I! Gits! Weary!", kus on tunda KeiyaA sünnilinna Chicago hõngu. Need lood on sulavad deep house'i ekskursid Moodymanni jälgedes, ainsaks miinuseks lühidus. Kõigest kaheminutised house-palad ei mõju lihtsalt õigesti. "Every Nigga Is A Star" on hümn neile, kes tunnevad end liiga tavalise inimesena. Igaüks meist on ju siiski eriline, olenemata taustast, välimusest, sissetulekust või staatusest.
KeiyaA teeb ka teravamaid sotsiaalseid kommentaare, näiteks loos "I Want My Things!" loetleb ta asju, mida tunneb väärivat. "Nu World Burdens" kirjeldab aga tema afroutoopiliste soovunelmatega ideid, mis muudaksid ühiskonna paremaks kohaks. Vana kooli hiphopproduktsioonide vaimus "Negus Poem 1 & 2", "Forreal???" ja "Keep It Real" pakuvad värskendavat vaheldust pop-EDM-tantsumusa saundidest läbiimbunud raadios laamendavale electro-RnB-le.
Miksteibi laadis sujuv kulgemine annab plaadile tugeva ühtlase tunnetuse, mistõttu ei häiri ka paljude laulude lühidus. KeiyaA on võimekas nii produtsendina kui lauljana. Tõenäoliselt ei leia see ise välja antud album piisavalt tähelepanu, sest ajalugu on korduvalt näidanud muusikaäri armutust omanäoliste artistide vastu.
Armastusest tulvil "Forever, Ya Girl" võib ravida üksluisest muusikast põhjustatud apaatiat. Erykah Badu ja J. Dilla fännidele soovitatav kuulamine!
Toimetaja: Valner Valme