Arvustus. Surma ja haiguste kõlakamber ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Märt Laur
Märt Laur Autor/allikas: kirjaniku koduleht

Märt Lauri romaani "Mürgiallikad" peategelane pendeldab ametliku meditsiini leevendusmooduste ja imearsti tervenemiskuuri vahel, kirjutab Raul Sulbi Sirbis.

Märt Laur, Mürgiallikad. Toimetanud Krista Mõisnik. Kujundanud Virge Ilves. Tänapäev, 2020. 256 lk.

Meditsiinisüsteem, haigused ja surmgi on olnud viimastel kuudel meediaruumis meie igapäevane saatja, nendeta pole läbi saanud ükski uudistesaade ega lehenumber, rääkimata jooksvast uudislindist meid igal ärkveloleku sekundil saatvail ekraanidel. Surmahirm ja surma ootamatu lähedus ning selle reaalseks saamise oht on teemad, mis on täitnud me meeli järjepanu peaaegu kolm kuud. Keskmine inimene surmaga ülearu sageli kokku ei puutu, enamasti vaid siis, kui sureb mõni eakam sugulane. Nüüd aga on surmast tehtud argument, millega muuta inimese harjumuspärast käitumismustrit. Esiotsa üsna ebaõnnestunult, kuna uudistsükli rütmis elama harjunud homo interneticus tüdis teda lühikest aega erutanud teemast lihtsalt ära, aga eks näis, mida huvitavat toovad kroonviiruse rindel suvi ja sügis.

Kirjandus võiks olla ajakirjandusest vähem ajalik fenomen, aga eks iseloomusta sedagi oma moevoolud. Selle aasta jaanuari lõpus meie hulgast 39aastaselt lahkunud Märt Lauri huvitasid surm, traumad, kanna­tused ja meditsiin kirjanikuna loometee algusest peale. Kannatuste, piinarikka surma­haiguse kulgemise ning surmaga on pea lõhkemise või üle ääre ajamiseni täidetud ka ta viimaseks jäänud romaan "Mürgiallikad", mis ilmus poelettidele vaid paar nädalat enne autori enda minekut.

Lihvitud ja täpne

Tagantjärele Märt Lauri loomingule pilku heites võib lausa üllatuda, millise regulaarsusega kerkivad ta tekstides esile needsamad bioloogilis-meditsiinilised kannatuste, haiguste ja surmaga seotud teemad. Lauri esimese loome­perioodi (1998–2004) ulmejuttudes mõistagi fantastilises kontekstis. Nii on jutus "Inkubaator "Dekadents"" ("Mardus. Juubeliväljaanne", 2001) keskseks tegelaseks saladuslikku haigust põdev ning juhtumata sündmusi ette nägev ratastooli aheldatud ja totalitaarset süsteemi teeniv Poiss, maagilis-realistlikus "Siestas" (Algernon 2001) korraldab aga salapärane vetejumalus kättemaksuks oma poja hukkumise eest unises mägilinnakeses tõelise surmatsunami. "Patukahetsuse läves" ("Täheaeg 1", 2002) on kesksel kohal natside võikad bioloogilised eksperimendid sõjavangidega Teise maailmasõja aegses Põhja-Itaalias ja küborgide ehitamine haavata saanud sõdureist. Jutustuses "Doominosillad" ("Täheaeg 2", 2003) kohtame aga deemonlikku teispoolsuse tegelaste plejaadi ning ses õudusfantaasias vaetakse elu ja surma piiri ületamise keerulisi küsimusi.

Märt Laur ise muidugi neist varastest ulmetekstidest suuremat ei pidanud ning pidas oma kirjanikutee uueks, õigeks alguseks romaani "Appassionata" ilmumist 2012. aastal kirjastuses Tänapäev. Päriselt üleloomulikust pole ta aga lahti saanud veel selleski: ühe – jällegi salapärast haigust põdeva! – peategelase võime kuulda suure pingutuse tulemusena oma peas Beethoveni lõpetama jäänud kümnenda sümfoonia helisid ning kavatsus see teos nõnda kuulmise järgi kirja panna, justkui rekonstrueerida, on selles muidu äärmiselt olmerealistlikus perekonnasaagas õrnalt fantastiline element vähemasti.

Lauri teine romaan "Lahustumine" (Hea Lugu, 2015) on juba midagi sellist, mida siinne lugeja ja kriitika ühelt korralikult eesti kirjanikult ootab: XX sajandi tavaliste eestlaste ja venelaste rasket ning igavat elu kujutav mahukas teos. On see ju eesti lugejale peaaegu et reetmine, kui eestlasest kirjanik ei kirjuta Eestist ja eestlastest, vaid paigutab oma tegelased kuhugi mujale, ajama mingit muud kui Eesti asja. Halvimal juhul saab patu teed läinud kirjanik sel puhul kaela süüdistuse mõne lääne autori teose plagieerimises, parimal teda ja ta tekste lihtsalt ignoreeritakse.

Seda, et Märt Laur oli jõudnud pärast eksirännakuid võõrapäraseil ulmemaastikel ja 1920ndate kuni 1970ndate Lõuna-Itaalias ja New Yorgis lõpuks eeskujulikult koju ning saanud justkui andeks tiivaripsutuse rahvusvaheliste tegevuskohtade ja tegelastega, kinnitas ka romaanivõistlusel auga pälvitud II preemia. Ja vist esimest korda ka arvustused ajakirjanduses.

"Appassionata" ilmumisele ei järgnenud ju peaaegu mingisugust reaktsiooni: nii võõrapärased ja võõristust tekitavad olid autori valitud tegevus­kohad, tegelased ja nende probleemid, et kriitikud ei osanud teose kohta midagi arvata. Kummatigi oli üsna sarnane ka kümmekond aastat varem ilmunud Märt Lauri ulmetekstide saatus. Neisse ei osatud õieti kuidagi suhtuda, kuna klassikalise alguse, keskkoha ja aru­saadava lõpuga žanritoodete ja jutukirjanduse asemel olid need midagi muud: ütlemata jätvad, vihjelised ning rõhutatult kõrgstiilis hoolikalt voolitud lausega kunstkirjandus. Vormivalikutelt oleksid need võib-olla istunud veidi teistsugusele publikule, kui nende tegevuskohad ja teemad ei oleks nii häirivalt fantastilised.

Niisama hoolikalt lihvitud ja justkui täpselt välja ning korduvalt üle mõõdetud on ka "Appassionata" stiil ja ega kirjanik "Lahustumiseski" ennast kuidagi lõdvaks ole lasknud. Seegi teos pole mingi laisas ja lobedas stiilis pajatus Peipsi­ääre konfliktsest külaelust Vene piiri ääres XX sajandil, vaid sama trimmis ja läbikaalutud ning -komponeeritud tekst nagu Lauri varasem loomingki.

Pretsedenditu katsumus

"Mürgiallikad" erineb Märt Lauri muust proosast ja seda mitte niivõrd teemadelt, vaid just laadilt, helistikult, kirjutusviisilt ja fookuselt. Kirjaniku õhima romaani sisu on lihtne: edukas IT-ettevõttes Alfacom, mille on üheksakümnendatel loonud noor ja edumeelne sõpruskond, analüütikuna töötav 42aastane lahutatud Aare Adamson saab diagnoosi: kaugele arenenud kopsuvähk. Tema reaktsiooni ja haigusega toimetulekut aasta jooksul ta enda pilgu läbi kuni vääramatu lõpuni selles teoses on kujutatudki.

Lugeja ees hargneb lahti Aare lugu: pidevas tülirežiimis möödunud abieluaastad Katriniga, keda mees tahab lahutuse järel endiselt kehvast läbisaamisest hoolimata lausa kinnismõtteliselt tagasi oma ellu, konarlikud suhted teismelise tütrega, väsimuse, valude ja eesmärgituse tõttu üha närvilisem käitumine tööl ning lõpuks meeleheide, võidujooks ajaga, valud. Profi kirjamehena pole Märt Laur "Mürgiallikaid" muidugi üks ühele päris elust maha kirjutanud, kaugel sellest, aga veidi liiga palju seoseid päris maailmaga ehk ikkagi neile lehekülgedele on minu meelest saanud.

Romaani keskseks motiiviks kujuneb ratsionaalse maailmapildiga tegelase pendeldamine ametliku meditsiini leevendusmooduste ja imearsti tervenemis­kuuri vahel. Haiguse ja kannatuste süvenedes kaldub Aare üha enam imeravi suunas, hakkab sellesse lõpu eel peaaegu et uskuma ning pettub lõpuks valede ilmnedes kõiges.

Selle loo kirjapaneku mõttest pole ma lõpuni aru saanudki. Kuigi romaani tänusõnade plokis on mitme Tartu ülikooli kliinikumi arsti kõrval tänatud ka portaali Skeptik.ee eestvedajat Martin Vällikut, ei jää romaanis ametliku meditsiini ja alternatiivmeditsiini duellis sugugi kõlama nende tänusõnadega justkui paremini kokku klappiv idee imeravi kasutusest, vaid pigem midagi ähmasemat ja vahepealsemat.

Romaani stiil ning loo edasiandmiseks valitud helistik erineb tohutult "Appassionata" ja "Lahustumise" omast. Selle romaanivõistluse žürii hinnangul "lugejagi jaoks intensiivse kogemuse" ning "lõikavalt emotsionaalse" loo on kirjanik jutustanud hästi lihtsas ja otsekoheses stiilis, primitiivsenagi tunduva minajutustusena, kust ei maksa otsida erinevaid kihistusi. Peategelane pole küll kõige usaldusväärsem jutustaja, sellest saab lugeja üsna varakult aru. Kõrge kunstkirjanduse esteetilist keelekasutust ja filigraanset lausestust siit otsida ei maksa: peategelane on otsekohese mõtlemise ja ütlemisega Eesti mees.

Romaani mõjusust ei saa seejuures sugugi eitada. Kirjanik koorib neil lehekülgedel lahti üha uusi ja uusi meeleheite ja kannatuste kihte ning on järgmises peatükis võimeline kirjeldama veel hullemaid emotsionaalseid ja füüsilisi piinu. Seetõttu on teos keskmiseltki hüpohondrilisele lugejale pretsedenditu katsumus: kohati nõnda vastikut ja valusat ning füüsilist ebamugavustunnet tekitavat lugemiskogemust ei mäletagi.

Midagi sellesarnast on veidi pehmemas vormis täheldanud "Lahustumist" neilsamadel veergudel arvustanud Kaupo Meiel: "Ükskõik kui raskel ajal visatakse ikka veidi nalja, püütakse näha midagigi head. Lauri tegelastel on kogu aeg halb, kõigil on kõik halvasti, ja just see eristab "Lahustumise" tegelaskonda päris inimestest" (Sirp 15. I 2016).

Kui aega ja tervist jagub…

Märt Lauri suhtumine omaenda loomingusse oli kogu aeg kuidagi pingestatud, teda iseloomustas pidev katsetamine, uute ja ootamatute ning ehk võõrikuna mõjuvate teemade käsitlemine. Ehk just seepärast jäi ka mulje, et lõpuni autor avaneda ei jõudnudki: ei leidnudki üles seda päris teemat ja helistikku, milles end kõige mugavamalt oleks tundnud.

Pärast ulmele seljapööramist ning peavoolukirjanduses katsetama asumist hakkas Märt Laur oma teostes valdavalt kujutama tavalisi inimesi, tihti just viletsama haridusega ja suuresti ekslike stereotüüpide küüsis vaevlevaid ning primitiivsema maailmapildiga tegelasi. Nende elus tegelikult midagi erakordset ei juhtugi, nad elavad läbi ja kogevadki täiesti tavalist elu oma tõusude ja mõõnadega, nende suurimad traumad ja draamad eluteel ongi täiesti argielulised asjad: tulekahjud, avariid, haigused, röövimised, olmevägivald. Möönan, et seda ilukirjanduseks piisava ainesena näha ma väga hästi ei oska.

Läinud suvel mitte kuigi lootusrikkalt autorile kirjutades, et uurida võimalust ta ammustest ulmejuttudest mõnda taasavaldada, küsisin muu hulgas, millised on nüüd üldse ta suhted ulmekirjandusega? Märt vastas: "Kui tahaks uuesti ulmega katsetada, kirjutaksin pigem midagi uut. Järgmine tekst, mille plaanin ette võtta, paistab mind tahes-tahtmata vedavat alternatiivajalukku, nii et kui aega ja tervist jagub, siis loodan ükskord sellega põnevat lugemist pakkuda."

Paraku läks elu teistmoodi: neid ressursse ei jagunud, seda põnevat lugemist ei tulnud. Märt Laur on jäädvustunud eesti kirjanduslukku täiel määral avanemata jäänud autorina – ja sellest on kuradi kahju.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: