Kuulsin romaanist esimest korda Instagrami story kaudu, Viiksaar vist jagas või mainis. No igatahes sotsmeedia kaudu. Õnneks on tekkinud trend pildistada toidu asemel ka raamatuid, kuigi paljud raamatud on sotsiaalmeedias samuti teistele mulje jätmiseks. Igasugused fäänsid ja diibid teosed, et kintsu asemel oma ajusid demonstreerida. Ma polnud umbes aastake eestikeelseid raamatuid lugenud, nüüd ostsin ja lugesin. Tõukeks sai hiljutine Feministeeriumis ilmunud Sandra Jõgeva lugu. Sain aru, et teose ümber on tõusnud poleemika, mida iseloomustas esmapilgul olukord "tohmanist valged mehed vs. feministlik romaan". Okei, räägi mulle rohkem.

Põhimõtteliselt on see arvustus ka omamoodi maaslamaja jalaga löömine. Ohmude meeste löömine, või paremini öelduna nendele vastulöögi andmine. Sest ilukirjandust on kergemat sorti, milles on suurem meelelahutuslik element ning kus sotsiaalsed olud või nende kriitika on pigem looliini tapeediks. Siis on veel sellised romaanid, kus tsentris on mingi sotsiaalne konflikt ning see annab teosele kandva tooni ning taseme. Mind isiklikult on feminism juba aastaid huvitanud, olen püüdnud end sel teemal harida. Ses mõttes oli "Tüdrukune" täpselt paras asi, millega korra Eesti kirjandusse tagasi hüpata.

Teeme siis hästi robustselt ja selgelt, nii et inimesed, kes kirjandusespetsid pole, ka aru saaks: tegu on omamoodi armastusromaaniga, kus peategelane õpib armastuse uusi tahke noore naise kaudu. Muidu oleks "Tüdrukune" järjekordne Eesti mehe romaan, kui see ei omaks reaalset feminismiaspekti. Kõik muud tekstilised ja süžeelised puudujäägid saavad lunastatud Uusi brutaalselt ausa ja samas lihtsa kirjeldusega naistevastasest vägivallast, mis on ühiskonna üheks peamiseks tunnuseks juba tuhandeid aastaid. Sellel püsib terve romaan, selleta see poleks enam see. Ja asi pole nüüd selles, et "autor on lugejaga aus", vaid viib romaani järgmisele tasandile, millel võivad end ära tunda tuhanded ja tuhanded (tõenäoliselt pigem sajad tuhanded) naised mitte lihtsalt Eestis või Ida-Euroopas. Terves maailmas. Seda annab edukalt tõlkida mistahes keeltesse läänemaailmas ja stabiilne müügiedu peaks olema garanteeritud.

Teos on universaalne. Universaalne ja kergelt loetav. Ma tähemahtu ei oska kosta, aga font on lopsakas ja peatükid lendavad kiirelt. Erilist onaneerivat sõnavahtu ei leidu, ei mingit erilist ilutsemist või eneseimetlust. Minategelane on tihti ebakindel, avastades end eluteele sattunud nooruki kaudu uuesti ning uuesti. Nagu raamatus endas, on siin arvustuses põimunud süžee ning sotsiaalne kriitika. Ehk see ajas Alvar Loogi ähmi täis. Et ilmus midagi sellist, kus tal puudub autoriteet kaasa rääkida ning meeste privileegide hulka kuulubki ilma mõtlemata suu lahti tegemine ja autoriteetselt targutamine. Seda tajume enim naiste kohta käivate idiootsuste koha pealt. Feministliku suunitlusega teoseid on Eestis kindlasti veel ja veel (tsau Piret Karro, anna andeks, et ma pole kursis), kuid meeskriitikutele jäi hammaste vahele justkui see. Ja see on meganaljakas, et onud leili läksid. Aga miks nad siis läksid. Ma olen ka teoreetiliselt onu, mul on selline "alles-õpin" mentaliteet. Mu arust olen ma nagu paras analüütik, kes ei kuulu otse ühtegi laagrisse.

Igas heas romaanis on teoreetiliselt sees autori enda kogemused. Sedasi teab autor, millest räägib ja kui tal on natukegi kirjaoskust, siis suudab ta need teisele inimesele edukalt edastada. Nii suudab lugeja kas samastuda või vähemalt empaatilist sidet tunda. Uus räägib naiseks olemisest ausalt ja siiralt. Ta on feminist (mina enda arust ka). Ja ta kritiseerib valgeid mehi. Need on põhilised punktid, mis meeskriitikuid ärritada võivad. Noh, neid, kes end mehena identifitseerivad. Tuleb oodata, kuni mõni mehike Uusi kommunistiks kutsub. Oleks tegu lihtlabase armastusromaaniga, siis võiks teosest kohe 75 protsenti mõttekust välja lõigata. Naistevaheline romanss pole iseenesest juba ammu eriline gimmick, mille alusel romaani turustada.

Romaanis on laias plaanis palju nõrku kohti, mis viis minu järelduseni (või tõlgenduseni), et Uus kasutaski kõrvaltegelast Monat enda elu lahtikirjutamiseks. Samuti tekkis küsimus, kas Mona karakter päriselus üldse eksisteerib, kuna ta võib olla ka Uusi realiseerimata noorus, tema elu paralleeldimensiooni versioon.

Laia vanusevahe tõttu saab vaadata kaht versiooni Eestis kasvanud naistest. Üks on Uusi minategelane, kes on karjäärile pühendunud ja olelusvõitluses armistunud sõltumatu naine. Mona on uue põlvkonna mudel ning nende vahel on nii kommunikatsiooni- kui popkultuurilised lõhed. Uus on loonud terve rea karaktereid, kes kõik on ilmselgelt põhinenud päriselu inimestel ja nad ei mängi tähtsat rolli. Nad on minategelase kogemuste raamimiseks ja kirjeldamiseks. Ühe naise olemuse kirjeldamine ilma meeste ettekirjutuseta. Kui sa oled mees ja seda loed (ma soovitaks seda teost just gümnaasiumiklassi kohustuslikku kirjandusse, kus see suudaks potentsiaalselt veel mõned tüdrukud päästa), siis sul hakkab vast ebamugav. Feminismiaspekt tuleb just sealt: meestel on ebamääraselt ebamugav, see pole justkui nendele meeldimiseks kirjutatud.

Sestap pole tegu lihtsalt meelelahutusliku romaaniga, vaid ühiskonnakriitikaga. Mitte, et misogüünia näited oleksid raamatus metsikult lahatud või lahti seletatud. Need näited on üpris lihtsakoelised, igapäevased ja labased. Nagu need reaalselt ongi. Probleem on selles, kuidas seda õudu mehele seletada. Kuidas meest mõistma panna? Ühest küljest saavad naised poolelt lauselt aru, mehed jäävad võibolla jänni. Mona on raamatus kahekümnendate algul ja ta on kasvanud üles teistsuguses maailmas, kus feminism ja patriarhaadi lagundamine on juba algusetapid läbi elanud. Tema põlvkonna eneseteadlikkus annab täiesti erineva perspektiivi minategelasele, kes enda arust on progressiivne, kuid samas meeste ühiskonnas peaaegu vaimselt sandistatud.

Tugeva sotsiaalse sõnumi tõttu leian olevat raskena teost tehniliselt "kritiseerida". See on nagu kritiseerikski naispeaministri välimust või moemaitset. Mu jaoks ongi selle raamatu puhul teisejärguline igasugune tehniline aspekt. Tekst on mu jaoks päris lihtsakoeline, sa võid raamatu paari kohvipausi kaudu mõne tunniga läbi lugeda. Minategelane on tihti snooblik, elitaarne. See on "esimese Eesti" raamat, kus tegutsevad laias laastus rikkurid ja tallinlased. Sihtgrupiks oleksid ka "maatüdrukud", kuna "maad" ja "linna" eriti enam globaalses maailmas ei eksisteeri. On lihtsalt piirkonnad, mis kas jäävad Wolti teenindusalasse või mitte. Ka see on asi, mida nõrgad mehed (sprotiõli hõng käib üle pea, tehke aken lahti ja hüpake sealt välja, kui elu armas) kardavad: et Monad kasvavadki järjest sedasi poliitikasse ja kirjandusse. Et nende targutamine kaob utiili, muutub naeruväärseks. Et neile ei anta enam keppi, et naised ei sõltu enam neist. Et nad on naiste üle käiva jõu ja mõjuta mittekeegid. Et nende sõna enam automaatselt ei loe. Et kahekümneaastane Mona suudab nad iga kell paika panna, korrekteerida, illustreerida meeste ühiskonna terrorit ja organiseeritud ahistamisskeemi.

Raamatut on ehk tehnilise poole pealt kuskil kliiniliselt lahatud, ma hoidusin enne arvustuse kirjutamist teiste arvustuste guugeldamisest. Iseenesest hea kingiraamat meestele, kes sokivad feminismi vastu ja ei saa jutust aru. Või kingi naisele, kel on miskipärast riiulil Parve sonimised. Ma ei tundnud kordagi, et mulle "surutuks pähe ideoloogiaid" või mida iganes. Inimene kirjutas raamatu, oli aus ja mingid end meesteks pidavad töllid läksid närvi. Kvaliteedimärk!