Arvustus. Minu veetlev tüdruk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eia Uus
Eia Uus Autor/allikas: ERR

Eia Uus: "Tüdrukune".

Postimees Kirjastus 2019. 272 lk.

Arvustus mai Loomingust.

Tunnistan ausalt, et hakkasin Eia Uusi raamatut lugema tugeva eelarvamusega — kui juba autor ise ütleb, et raamat on missiooniga kirjutatud,[1] siis minule kui lugejale mõjub see vastukarva silitusena. Peas kangastuvad väljendid "kohustuslik kirjandus", "moraaliõpetus", "ideoloogia" jne. Ei meelita kuidagi! Ometi näitab "Tüdrukuse" jonnakas püsimine raamatute müügiedetabelites, et miski sel­les imponeerib, intrigeerib. Ja juba esimeste lehekülgede järel saan aru, et selleks on loetavus, vabalt kulgev ja lihtne kirjutusviis. See on tõesti ühe hingetõmbe lugemine, mis haarab kaasa, võtab paar tundi ja ei valmista erilist piina. Täiesti sobiv ka keskkooliõpilastele, kelle funktsionaalse lugemisoskuse üle tihti kurdetakse, sest ei ole siin allteksti ega -hoovusi, küll aga hoogsalt kulgev tegevustik ja kohati päris naljakas dialoog. Ma ei ole õige inimene hindama, kuivõrd suudavad nooremad lugejad neile suhu pandud slängiga suhestuda, kuid põlvkondadevahelise kontrasti ilmesta­miseks käib küll. Natuke halle varjundeid (ilma BDSM-ita) koduperenaistele ja käibe­feminismi vürtsiks ning sobibki päris laiale lugejaskonnale.

Peategelane, kohe-kohe neljakümnene avalike suhete valdkonnas tegutsev Lilian asub pärast koondamist vedama peaministrikandidaat Triinu Tuhala kampaaniat. Ilmselt on poliitik raamatusse toodud teiste kirjeldatud tugevate naisetüüpide tasakaalustamiseks — võimalikul peaministril on erinevalt neist abikaasa, lapsed ja vähem sõjakad hoiakud: "Ma ei näe mingisugustki mõtet selles, et kui olen ainus naine toas, siis proovin käituda nagu kõik teised mehed. Mu sugu ei ole kuidagi puue, vastupidi, see on… supervõime." (Lk 67.) Kuid ometi on temagi minevikus haavatav koht, anoreksia, mis vastandab ta järsku meestele, annab neile rivaalidena relva (23. ptk). Ehkki Tuhala on korrektne üliinimene, ei saa ta ihaldatud ametikohta ja selles on vähemasti kaudselt süüdi mehed. Kogu poliitikamaailma kuliss, valimiseelse võitluse inetuste kirjeldus näib romaanis teenivat seda eesmärki, et tõendada naiste mõõtmist teise mõõdupuuga. Ega siin autorit ju süüdistada saa, pilt on tõene, kuid vääriks käsitlemist omaette raamatus.

Eia Uus on selgitanud, et kasutas tõsise, isegi traagilise teemapüstituse pehmendamiseks huumorit,[2] muidu oleks aines raske taluda nii lugejale kui ka kirjutajale. Minu arvates on Liliani naljatlemistes siiski veidi liiga vähe (enese)irooniat, et see peale ahistamisteema ja naise füüsise eripärade käsitlemise lisaks loole ühe naise tugevaks kasvamise, sitkeks saamise (lk 117) lohutava dimensiooni. Irooniat leidub ehk minategelase esimese seksuaalvahekorra kirjelduses, mis oleks tõesti siiralt lõbus (lk 156—157), kui sellele ei eelneks pealetükkiv seletus süütusest kui patriarhaalsest konstruktsioonist (lk 153), ilmselt tundus sotsiaalne konstruktsioon liiga leebe termin. Kergema tooni kasutamisel valitseb alati oht, et need lugejad, kes on pidanud sarnaseid ja karmimaid kogemusi läbi elama ja asjadest nii lihtsalt välja ei ole tulnud, tunnetavad teemakäsitlust liiga pinnapealsena.

Teisest tegevusliinist poliitilise maailma telgitaguste kõrval ehk Liliani ja Mona loost oleks ehk oodanud taolist pinget, aren­gut, konflikti ja lahendust nagu näiteks filmis "Sinine on kõige soojem värv",[3] milles on üldinimlikult mõistetavalt näidatud kahe väga erineva naise tõmmet, iha, armastust ja lahkukasvamist. Või Uusi romaanis "lesbierootiliseks" nimetatud Sarah Watersi narratiivide võluvat ausust, sest meessuhete kirjeldustes on see Uusil olemas. Selle asemel etendub lugeja ees peaaegu üks ühele muusikal "Minu veetlev leedi" (kindlasti mitte Shaw' "Pygmalion", milles tegelaste motiivid ja loo lõpp püsivad reaalsuse piires), Lilian foneetikaprofessor Higginsi ja Mona harimatu lillemüüja Eliza rollis. Vanem naine asetub "Tüdrukuses" samasse positsiooni kui vanapoisist despootlik härra, kes drillib noort alamat päritolu tütarlast kõrgklassi kõneviisi pruukima — tõsi, muutmist vajab kogu Mona olemus. Ta peab lugema soovitatud raamatuid, külastama kultuuriüritusi, minema ülikooli jne. Balli asemel on "küpsuseksamiks" peoõhtu Liliani korteris. Ometi oli Higgins vaid pahur šovinistike, kes enesele märkamata armus. Lilian teeb palju asju kaalutletult ja see häirib romaani programmilises kontekstis tugevalt. Kas see, kui naist objektistab teine naine, on tõesti kuidagi aktsepteeritum? Kas ei ole kohatu vaadelda naist kui seksuaalse rahulduse saamise vahendit: "noor naine, pikkade punaste juustega. Pehme ja prink. Tahan teda juua, õrnalt küünistada ja ahnelt lakkuda ta reite sisekülgi, imeda ta nibusid, pigistada ta tagumikku" (lk 130). Liliani kammitsetus ja ebakindlus ei lase tal füüsilist "ahistamist" otseselt realiseerida, vaid see väljendub ainult noorema naise vaimses allutamises ja kontrollis tema üle, mis on ometi samavõrd objektiks taandav. Kuhugi selle maailmavaate hukkamõistu poole romaan küll tüürib, kui Mona sõnab: "Kui sa tahad mind enda ellu, siis pead sa võtma päris minu. Mitte mingisuguse ettekujutuse sellest, kelleks ma võiksin kunagi saada, kui ma kõigile su painutamistele allun ja muutun." (Lk 271.) Kuid lõpp, see, kuidas peategelased võib-olla-(lesbi)-paarina "päikseloojangusse purjetavad", on kooskõlas muusikaližanrisse sobiva kerguse ja loogika puudumisega. Seda enam, et Liliani käitumist meeste puhul ei andestataks. Ja see on eespool üsna hoolega selgeks tehtud.

Romaani kõige programmilisem ja ühtlasi kõige kunstlikum peatükk kannab numbrit 45 ja kujutab eelmainitud pidu Liliani juures, kus kohtuvad klišeed neljakümnendates karjäärinaiste kohta, mitte tegelikud inimesed. Lavaseade kirjeldus on sama peenutsev nagu mitmel pool mujalgi (siiski, milline snoob paneb teepuru juba eelmisel õhtul kannu lahtuma?), kuid tegelaste puhul keeratakse vint kõvasti üle. Välisministeeriumi naisametnik seitse aastat (miks ainult seitse, tõesti?) noorema elukaaslasega, juba aastaid Brüsselis elanud abielupaar (tähistatakse meespoole sünnipäeva), naissoost peakokk, naisadvokaat ning siis PR-geenius Lilian ja toakoerake­se käitumiseksamit sooritava Eliza rollis Mona. Võetakse ette kõik teemad seksuaalset survet avaldavatest meestest, palgalõhest ja raseerimisest-meikimisest naiste seksuaalsuse häbimärgistamiseni, mille pidevas probleemistaatuses püsimisele Mona kahekümneste põlvkonna esindajana nii oma kogemuste kui ka värskete psühholoogiaõpingute pinnalt tagant kiidab. Korratakse üle peaaegu kõik 29. peatükis esitatud naisi alandavad seisukohavõtud ja vastatakse neile. Naised on ahistatud, tagakiusatud ning seksuaalselt ja tööalaselt allasurutud olendid, keda tegelikule käitumisele vaatamata litsiks nimetatakse. Küllap niisugune pidev rusuv ühiskondlik surve kujundabki Liliani-suguse infantiilse snoobi, kes isegi kultuuri tarbib retseptsioonist lähtuvalt. Milline saatuse iroonia! Võimalik, et parfüümid, kaubamärgid ja "elu nagu välismaal" (nõukogudeaegne unistus: riides nagu välismaalane, lk 58, luksusrestoranid nagu välismaal, lk 91, interjöör tekitab tunde, et oled välismaal, lk 93 jne) koos selle juurde kuuluva kohustusliku, ette ära mälutud kultuurikihiga on Liliani kaitsekilbiks, kuid piisavalt hästi see romaanis siiski esile ei tule. Kuidas hingetu power-woman-i klišee kinnistamine "Tüdrukuses" naiste vabadust võiks edendada, jääb mulle arusaamatuks. Lilian ei ole vaba ka iseenda (mitte meeste) loodud kuldses puuris. Seksuaalselt veel kõige vähem.

Romaani "Tüdrukune" mõte on hea ja õilis, aga tulemus? Naiseks olemise keerulisus, valu ja vaevad segase kompotina ühte raamatusse paisatuna ei saavuta seda eesmärki, et ahistavad meesisendid hakkak­sid naisi paremini mõistma, ülejäänud ju mõistavad niikuinii või kui ei mõista, siis vähemalt ei ahista. Võib-olla tõesti piisab sellest, et naistevastase vaimse ja füüsilise vägivalla, ebavõrdsuse teema lihtsalt tõstatatakse, kuid väljaspool ilukirjandust on seda juttu viimastel aastatel juba nii palju saanud, et kirjandusteoses mõjub see läbimõtlematu esituse tõttu pisut karikatuursena.

"Need noored tüdrukud teevad mind kadedaks. Mitte ainult minu enda eest, vaid mitme põlvkonna naiste eest. Miks meie ei julgenud, ei nautinud? Kelle pärast me end näljutasime, oma kehasid vihkasime?" (Lk 176.) Eia Uusi "Tüdrukuse" suurim väärtus on minu arvates püüdluses muuta just seda Liliani sõnastatud hoiakut. Monaga koos saab Lilianist loodetavasti naine, kes näeb elu laiemalt, ei defineeri ega sildista enam — ennast ega teisi, naisi ega mehi. Tänu Mona põlvkonnale ja järgnevatele kaob see vajadus ehk ühiskonnast üldisemalt.



[1] Eia Uus: "Tüdrukune" on missiooniga raa­mat. ERR-i kultuuriportaal 20. XII 2019. Võrgufail. 
[2] Eia Uus liikumisest #metoo: leidsin end pidevalt vaidlustest inimestega, kes ei mõistnud, milleks seda kõike vaja on. Apollo raamatuportaal 27. XII 2019. Võrgufail. 
[3] La Vie d'Adèle — Chapitres 1 et 2. Režissöör     Abdellatif Kechiche. Prantsusmaa-Belgia-Hispaania 2013. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: