"Revolution will not be televised," manas mustanahaliste õiguste eest lauludes välja astunud muusik Gil Scott-Heron pea pool sajandit tagasi (1971) samanimelises loos. See lööklause lendas Black Poweri gruppides ringi juba kuuekümnendate jooksul. Scott-Heron lõi selle hüüde alla sõnad, mille mõte oli, et kui sa hoolid toimuvast, siis sa ei saa jääda koju, vaadata sündmusi telekast, avada reklaamipausil õlle, sest revolutsiooni ei kanta üle.

Täna on lood teised, revolutsioon kantakse üle ja see isegi algas videost. Poleks pealtnägijad filminud politseinikke mõrvamas George Floydi, oleks rahutused Ameerika Ühendriikides kindlasti kasinamad. Vahel kurdetakse, et elame ajal, mil Suur Vend jälgib ja kaamerad nii tänavail kui eraisikute käes kahandavad igaühe isiklikke vabadusi. See on jama. Kui kiirust ei ületa ja teistele viga ega varalist kahju ei tee, ei juhtu sellest kellelegi midagi, kui ta kuhugi videole jääma satub.

Sageli võib pigem öelda, et mitte suur vend jälgib, aga just väike vend jälgib, ja jälgib ta seda, et võimu ei kuritarvitataks. Floydi tapmine pole esimene ega viimane video, mille kaudu maailm saab teada USA politseinike vägivallast mustanahaliste elanike kallal, ning videoajastu annab teatud kindlustunde, või vähemalt illusiooni, et ebaõiglus ei jää varju.

"Põlvili! Käed üles! Mida sa ütlesid? Kas sa hakkad mulle vastu?" röögib vahkvihas korrakaitsja, keda mängib muide kantrirockistaar Sturgill Simpson, Melina Matsoukase mulluses filmis "Queen & Slim" Daniel Kaluuya kehastatud Slimile, kes pole teinud muud, kui küsinud tema auto kinni pidanud politseinikult, milles asi. Järgneb räme vägivald nii Slimi kui kaasreisija Queeni (Jodie Turner-Smith) vastu. Järgneb ka reaktsioon, aga sellest ei räägi, sest ei taha vaatamist ette rikkuda neil, kes pole filmi näinud.

Filmivaataja arvaks ilmselt, et Simpson mängib hüsteerias, relvitute tavakodanike ees justkui kabuhirmus viibivat mundrikandjat üle. Milleks niimoodi vihastada selle peale, et maksimaalselt on ehk katki suunatuli, nagu sellistes olukordades tavaliselt? Miks käitub politseinik nurkasurutud ohvrina, kuigi vaenlast pole ollagi?

Tänu sellele, et vahel leidub möödujaid, kes haaravad politseivägivalda nähes telefoni, et need videod on sattunud üle maailma uudistesse, et USA politsei ja mustanahaliste konflikte on käsitlenud lugematud dokfilmid, teame, et filmis "Queen & Slim" näeme täiesti reaalset olukorda, ning ehkki konkreetne lugu on fiktsioon, kus samuti korravalvurite vägivallale järgnevad massirahutused, mille käigus samuti juhtub asju, mida ei peaks juhtuma ja mis ületavad rahumeelsete protestiaktsioonide piire, on see film koondillustratsioon argistest konfliktidest, kus paljud Ameerika politseinikud kohtlevad kõiki mustanahalisi gängsterite ja narkodiileritena: taustal ilmselt sügav hirm mustade kogukondade ees, kelle üle neil justkui puudub kontroll.

Pärast George Floydi tapmist puhkenud meeleavaldusi on kajastanud kanalid üle maailma. Näeme, et meeleavaldusi kasutavad enda huvides ära äärmuslased nii siit kui sealt servast, nende eesmärk ongi külvata kaost, ning ka mõnegi tõsiprotestija pahameel avaldub poeaknaid lõhkudes ning röövides.

Aga sellele ei tasu probleemi taandada. Sa ei saa nõuda viisakat käitumist ebaviisakalt pröögates ja teist osapoolt alandades. Rousseaulikud ühiskondlikud kokkulepped ei kehti selles kahe Ameerika konfliktis eelkõige tugevama poole vaadates. Teema on laiem kui üks mõrv või lõhutud aknad. Koroonakriisis on taas ilmnenud rassiline diskrimineerimine, vaesuse ja viletsa arstiabi tõttu on musti ja Ladina-Ameerika või Aasia päritolu inimesi surnud neli korda rohkem kui valgeid.

Politseihobused tallavad elanikke ja plakatiga tädile lastakse pisargaasi näkku. Mitte midagi ei ole Martin Luther Kingi aegadest saati muutunud, aga vähemalt kantakse revolutsiooni üle. Saab avada õlle ja klõpsutada pulti või vahetada arvutis lehekülgi. Võibolla jõuab kohale ka see, et õilsad Ameerika politseinikud, keda lugematutes põnevusfilmides mängivad Mel Gibson, Mark Wahlberg või isegi Denzel Washington, ei pruugi päriselt kõik nii toredad ja vaprad olla ning selliseid tõpraid nagu Washingtoni mängitu Antoine Fuqua filmis "Training Day" on rohkem, kui isegi tavaline ameeriklane arvata võiks.

Ent vahetame vahepeal kanalit! Eesti valitsuserakonnad kõrvaldavad erakondade rahastamise järelevalve komisjoni. Otsuse taga nähakse Keskerakonna soovi vabaneda 1,2 miljonisest nõudest. Tundub kahtlane äri, eks ole. Aga revolutsiooniks vist veel siiski põhjust pole. Valitsuse jutt selles asjas on nii igav, et vahetaks parem kanalit. Nii, jälle hobused tallavad plakatitega tädisid. Aga me näeme ka politseinike rivi, kes põlvitavad meeleavaldajate ees ja meeleavaldajad põlvitavad vastu. Asjad ei ole must-valged.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.