"Selline tunnustus on määratu au, see innustab ja tuletab meelde, et ma ei ole kunagi üksinda. See tuletab meelde, kuidas mul on vedanud, et olen saanud tegeleda alaga, mis on ühtaegu eluline ja argine, põnev ja igal sammul üha uusi avastusi pakkuv," kirjutas Piret preemia teadasaamise järel oma Facebooki seinal.

Piret Voolaid on folkorist, kes töötab alates 1993. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas, alates 2016. aasta aprillikuust on ta samuti Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi ülesannetes. Mahuka administratiiv- ja aruandlustöö kõrval on Pireti akadeemiline töö uurimuste, ettekannete aga ka juhendamise ja koostööprojektide vallas, ning ka populaarteaduslik töö olnud äärmiselt viljakas.

Tema uurimishuvid on laia haardega. Ta on tegelenud folkloori lühivormidega, vanasõnade, mõistatuste, rahvahuumori, aga ka digitaalse folkloori, laste-, noorte ja spordipärimusega. Möödunud aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta näiteks sõimuväljendite kasutust, värvisümboolikat mõistatustes ning eesti mõistatuste usundilisi tagamaid. Koos Sloveenia kolleegi ja Pireti juhendatud järeldoktori Saša Babičiga ilmus temalt ka möödunud sügisel ingliskeelne teaduskogumik varieerumisest keeles ja folklooris.

Hiljuti on Piret Sirbis avaldanud artikli vanasõnade rollist ja kasutusest koroonakriisi ajal "Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe ehk" (8.05), nagu ka folkloori ning uudisloome vahelistest seosest "Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?" (29.05). Alates 2018. aastast on Piret esitanud Eesti vanasõnade tõlgendamise klippe Vikerraadio saates "Huvitaja".

Vähem on ehk teada asjaolu, et Piret on juba aastaid korraldanud (lasteaia)õpetajatele suunatud koolituspäevi. Viimased õppepäevad kombineerisid keele loodushoiu ja keskkonnaga ning toimusid möödunud aasta oktoobris Narva-Jõesuus, kaasates nii meie eesti kui ka vene emakeelega õpetajaid.

Pendelränne teaduse ja selle rakenduste vahel

Kui Piret kümme aastat tagasi haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna korraldatud lasteaiaõpetajate koolituspäevale esinema kutsuti, nägi ta folkloristina selles potentsiaali.

"Olin juba varem tegelenud üle-eestilise koolipärimuse kogumisvõistluse korraldamisega ning nägin võimalust teha koos lasteaiaõpetajatega midagi üle-eestilist ja suurt," selgitas Piret. Nii sündis lastefolkloori töötoast lasteaiapärimuse kogumisvõistlus, mille küsimustikule vastas toona ligi 80 õpetajat üle Eesti. Vastustes kirjeldati lasteaedades peetavaid tähtpäevi ja pidusid, laste mänge, mitmesuguseid ütlemisi, salme, jutte jm. Selle materjali põhjal kirjutas Piret artikli lapsesuunaljadest Lapsesuufolkloor lingvistiliste huumoriteooriate vaateväljas (Keel ja Kirjandus, 12/2015).

Esimesel lasteaiaõpetajate koolitusel oli Piret vaid esineja, järgmisi aitas ta juba korraldada. Peamiselt ongi koolitusi tehtud Tartus, haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös. Viimastel aastatel on õppepäevade korraldamine laienenud Ida-Virumaale, kus partner on Toila lasteaed.

Töö lasteaiaõpetajatega on olnud Piretile võimalus koguda ja uurida lastefolkloori, teisalt aitab see viia uuemaid teadustöö suundumusi (nii keele-, kirjanduse- kui folklooriuuringutes) tagasi ühiskonda. "Nendest pealtnäha täiesti argistest ja praktilistest koolitustest olen omakorda jällegi põnevaid akadeemilisi edasiarendusi loonud. Näiteks 2014. aasta värvide teemalisest koolitusest inspireerituna koostasin terve Mäetagused ajakirja erinumbri: "Värviline maailm" (2/2016).

Oma senist tööd mõtestades tõdebki Piret, et see on olnud pidev pendelränne nö tõsise teaduse ja selle praktiliste väljundite vahel, mis sai alguse juba pärast 1996. aastal kaitstud bakalaureusetööd eesti keerdküsimustest. Selle järelmõjuna sündis Pireti koostatud populaarne kogumik "Elevant külmkapis" (1998).

Huumor ja kvaliteetne argielu

Küsimusele, miks folkloor on talle tähtis ja miks ta ikka veel – Eesti teaduse keerulise ja heitliku rahastamise ajal – teadusega tegeleb, vastas Piret, et tõsi ta on, et nalja ei tee sellel eesti teadusmaastikul juba ammu enam miski. Kuid just huumor on alati olnud vajalik ja eluterve vahend keerulistel ühiskondlikel murranguaegadel toimetulekuks.

"Folkloor on alati toiminud kui oma ajastu tunnetusviis. Näiteks nõukogude olme kirjeldamiseks on nii kirjanduses kui teatrilaval rakendatud ohtralt omaaegseid naljažanre," märgib Voolaid.

Vahepeal, 1990. aastate totalitaarse riigi tsensuurist vabanemise vaimus liikus kogu Ida-Euroopa ühiskond Pireti sõnul kiirelt teise äärmusse ehk kõrgenenud poliitkorrektsuse retoorikasse. Viimane ei toiminud enam niivõrd ametlike keeldude-käskude, vaid inimeste sisemise moraalikompassi najal.

Pireti sõnul on hädavajalik mõista ja seda välja öelda, et igapäev ja argised asjad ongi olulised. "Meie kvaliteetne argielu on ju see, mille nimel me elame ja pingutame. See aga ei saa toimida ilma keele, hariduse, kasvatuse ja kultuurita."

Argielu mõtestamine ning hetkede jäädvustamine huvitab Piretit ka isiklikult, see on tema maailmas kohalolemise ning töö ja puhkuse vahekorra teadlik reguleerimise viis. Sotsiaalmeedia kasutajana armastab ta argielu hetki jäädvustada Instagrami fotodena. "Ma püüan Instagramis tegutsedes mitte üle mõelda, pigem olla inimene nagu iga teinegi," sõnab ta.

Rahvusteadused rahvusvahelises pildis

Eesti-suunalise teadustöö ja rahvusvahelise mõõtme sidumise kohta ütleb Piret, et avaramate kontekstide tundmine on kohaliku ainese mõtestamise nurgakivi. Näitena toob Piret praeguse koroonapandeemia, mis näitas väga selgelt, kuidas humanitaarne aines sarnaneb oma olemuselt viiruse endaga – nii nagu muteerus viiruse algne tüvi eri piirkondades, nii juhtus ka koroonafolklooriga.

"Saaremaal võis olla intensiivne viiruskolle, kuid see mõjutas kogu Eestit," räägib Piret. "Ka ühe piirkonnaga seostuvat koroonafolkloori tekkis ja levis Eestis laiemalt, näiteks Kuressaare ristiti rahvasuus ümber Koroonassaareks, Saaremaa Koroonasaareks, mängiti tunnuslausega "Võrkpall on võrratu (Saaremaa vanasõna)", otse vihjas sealsele koroonakoldele ja kohalikele poliitseostele naljaküsimus "Mis vahe on EKREl ja Saaremaal? Saaremaa pärast ei pea keegi vabandama.""

Samuti tekkisid Pireti sõnul kohe ka etnilised naljad, kuidas pärast piirangute lõdvenemist saavad eestlased "2 + 2 distantsi" juurest lõpuks oma tavapärase "5 + 5" või isegi "10 + 10" suhtlusvahemaa juurde naasta. Neid kohalikke arusaamu suudab eesti inimene kõige paremini märgata ja mõtestada. Samal ajal on aga sellised folkloorsed lühivormid tema sõnul vägagi stereotüüpsed ja rahvusvahelised, teadlase ülesanne on ka neid stereotüüpe mõtestada, seoseid näha ja nähtavale tuua.

Alates 2016. aastast toimiv Eesti-uuringute Tippkeskus, mille tegevjuhina Piret töötab – ja tal on ka tippkeskuse liikme kogemus aastaist 2001–2007, mil Eesti Kirjandusmuuseumis tegutses eelmine tippkeskus Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus – tuginebki eesti ja rahvusvahelise mõõtme põimimisel. "Mõnikord on eesti keel ja eesti jooned rohkem esil, mõnikord saab suurem taustapilt olulisemaks. Üldjoontes tegeleme aga Eesti etniliste rühmade keele- ja kultuurinähtuste komplekssete uuringutega."

Rahvusvahelised võrgustikud on aidanud teha avastusi, mis on vajalikud ja uudsed nii meil kui mujal. Nii avastati koos Valgevene kolleegidega hiljuti, et Eesti Rahva Muuseumi kogudesse talletatud valgevene rahvarõivakollektsioon on ülihinnaline ja vanem kui valgevenelaste endi kohapealsed säilinud rahvariidekogud.

"Sellised avastused rikastavad nii meid kui kolleege ja partnereid, kuid need ei sünniks ilma võrgustike ja ühistööta," lausub Piret Voolaid.

Piret on veendunud, et võrdlevate uuringute kaudu avaneb rahvuslikule uuritavale ainesele hoopis avaram ja sageli uusi tähendusvarjundeid lisav perspektiiv. "Iseend tajutakse paremini ikka võrdluses teistega ja läbi teiste peegelduste."