Marju Raju. Veebikontsertide paradoks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Pehk veebikontserti andmas.
Jaan Pehk veebikontserti andmas. Autor/allikas: ERR

Veebikontserte tehakse ju selleks, et näha esinejaid ja kuulda reaalajas esitust, et oleks nagu päris. Aga ei ole kaugeltki nagu päris, kirjutab Marju Raju Sirbis.

Koroonakriisi algusest on mu Facebooki feed täis kutseid veebikontsertidele. Kas rõõmustada, et kultuur tuleb koju kätte, või tunda süümepiinu – veel üks asi, millega ma toime ei tule? Pärast tööpäeva kodukontoris ja veebikeskkonnas peetud koosolekuid ei tõuse käsi kergelt uuesti arvutikaant avama, et veebi­kontserdist osa saada. Leiutan vabandusi, et see pole ikka see ja et kodus pole vaikset nurka, kus saaks segamatult kuulata (see on muidugi samuti tõsi), aga tegelikult olen lihtsalt väsinud: ma ei taha, ma ei viitsi. Olen väsinud sellest, et kogu töine ja muu elu on kolinud samadesse suhtluskanalitesse internetis. Esialgne lootus, et kodusolek säästab ürituselt üritusele liikumisele kuluvat aega, on päädinud sellega, et kuskil pole pääsu: olen kõigist ja kõigest võrdselt ühe klõpsu kaugusel. On selgunud, et asi pole ainult minus: avastasin, et räägitakse lausa uuest vaimse tervise probleemist, mis on populaarse konverentsiplatvormi järgi nimetatud Zoomi-väsimuseks (Zoom fatigue). Lugupeetud meediaväljaanded kirjutavad sellest ja jagavad lausa näpunäiteid, kuidas videokoosolekust viisakalt keelduda.1

Miks siis ekraani vahendatud suhtlus meid niiviisi kurnab? Inimene on programmeeritud pöörama tähelepanu nägudele. Juba vastsündinud hoiavad tähelepanu pikemalt näol – ja mitte lihtsalt nägudel, vaid nad eelistavad vaadata ilusaid inimesi2 – kui mõnel elutul objektil.3 Kaaslasega vesteldes vaatame talle otsa, aga aeg-ajalt liigub pilk ka mujale. Veebikaamera vahendusel suhtlemise korral on pildil nägu suures plaanis. Muud, millel pilku puhata, polegi õieti ja see on väga väsitav. Alateadlikult analüüsitakse pidevalt kaaslaste nägu ja meie taju on häiritud. Vestluse jälgimise teevad keeruliseks ka tehnilised probleemid, nagu viivitused heli edastamisel, katkev heli ja hanguv pilt, kajad ja häälemoonutused. 2014. aastal tehtud uuringust selgus, et kaugsuhtluse tehnilised probleemid mõjuvad halvasti ka selle inimese tajumisele, kelle sidekanalis need esinevad.4 Enamasti kuvatakse videokonverentsi-keskkondades peale vestluspartneri ekraanile ka rääkija enda nägu ja sellelt peeglilt on veel eriti raske pilku ära pöörata. Peeglisse vaatamist on uuritud ja leitud seoseid enese­hinnan­guga: kui inimesele meeldib, mida ta seal näeb, tõstab enda vaatamine enesehinnangut veelgi ja tekitab häid emotsioone, aga kui oma peegelpilt rahulolu ei paku, süvendab pikem peegli ees olek ebakindlust ja halbu emotsioone. Välja on toodud seegi, et mehed on oma peegel­pildiga pigem rahul või selle suhtes ükskõiksed, aga naised (ka kaunid) pigem enesekriitilised.5

Pole siis ka ime, et isegi pooletunnine koosolek mu tõeliselt ära kurnab ja võimalus pärast ametlikku tööpäeva lõppu veebikontserdil lõõgastuda ei ahvatle. Muusika ahvatleb küll, aga eelistan seda pigem ainult kuulata (siis ka mõnda tuttavat ja turvalist muusikapala), aga ilma otsepildita arvutiekraanil. Veebi­kontserte tehakse ju selleks, et näha esinejaid ja kuulda reaalajas esitust, et oleks nagu päris. Aga ei ole kaugeltki nagu päris. Isegi kui kontsertidest rääki­des rõhutatakse ennekõike muusika tähtsust, ei ole harjumuspärane kontsert ju ainult heliline, vaid multisensoorne kogemus. Võib-olla tuleb mu tõrge ka sellest, et tunnen peale elus muusika samaväärselt puudust ka kontserdile mineku (kodust välja, mõtelge!) ärevusest, riiete valimisest, hirmust, et jään ehk hiljaks, tuttavatest nägudest, kava ostmisest, lavavalgustusest, veidi ebamugavast toolist, tagapingisosinatest ja mõtetest, mis saavad tekkida ainult seal, päriselt. Arvuti ees vahtimine (lapsed seljas aelemas ja pesumasin undamas) süvendab kontrasti kunagi kogetud elamuste ja praegusest olukorrast tingitud paratamatuse vahel.

Kuulmistaju on hämmastav ja inimene suudab tuttava meloodia kokku panna ka väga piiratud helikvaliteedi juures. Kui aga eesmärk on saada kõrvade kaudu sügavam elamus, mitte pelgalt meloodia ära tunda, tuleks võtta end kokku, otsida siiski üles vastav juhe või pult ning kasutada kontserdiülekande jälgimiseks parimat helisüsteemi, mis kodus võtta on. Füüsikateadmised tulevad kasuks: naturaalsete helide puhul saab ülemhelisid moodustada teoreetiliselt lõpmatuseni (välja kuulata küll mitte, sest meie füüsis seab omad piirangud), aga elektroonilises sidekanalis tõmmatakse siiski ühel hetkel piir ette: heli pakitakse kokku ja selle loomulikku potentsiaali vähendatakse. Samuti tuleb silmas pidada, et muusik ja kuulaja asetsevad erineva akustikaga ruumides ja kui kasutada kõlareid, võib kuulamisruum heli muuta. Ma isegi ei tea, kas kõrvaklapid on parem valik. Võib-olla on seegi minu kiiks, aga ma ei armasta neid eriti. Asi pole vist isegi füüsilises ebamugavuses, vaid imelikus tundes, et muusika kõlab ilma ruumis liikumata: minu peas kõlab muusika, aga see ei ole muusika, mida ma ise ette kujutan, vaid keegi on selle sinna pannud. Päris akadeemilisel kontserdil me ju ka ei istu klappidega. Ja päris bändikontserdil me ei karga lava ees, klapid peas. Kõrvaklappidega on tore luua oma väike mull, aga väliselt on see ka üsna märgiline: jätke mind rahule, ma tahan praegu olla üksi oma helidega. See on aga vastuolus kontserdi kollektiivse olemusega.

Jõudsin oma mõtetega sinnamaani, et arvutiekraanil kontserdi puhul jääb puudu just praegu nii levinud vajalikust vahehoidmisest esineja ja publiku vahel. Ma ei taha oma lemmikbändi või solisti endale visuaalselt nii lähedale, ma tahan teda imetleda laval. Ja ma tahan n-ö tunda, kuidas heli algab lavalt ja liigub minuni. Ja nagu esinejagi tahan ma publikut.

Mis see kontsert siis ikkagi on? Mulle näib, et see täidab muusika evolutsiooni teooriate järgi inimeste rituaali­vajaduse, tuues kokku suure hulga inimesi ja tekitades neis sünkroonsuse nii emotsionaalses kui ka sõna otseses mõttes. Muusika paneb massid sekunditega väga orgaaniliselt koos liikuma. Panin Google'i otsingumootorisse küsimuse, miks meile meeldib kontserdil käia, ja sain muljetavaldavad 870 000 000 vastet. Inimesed arutlevad (peamiselt küll popmuusika) kontsertidel käimise üle foorumites ja jagavad oma eredamaid kogemusi. Loomulikult kirjeldatakse muusikat, aga ennekõike just kohapeal tekkivat tunnet, kus suurt rolli mängivad teised kohalviibijad, heli valjus ja kvaliteet, efektne vaatemäng ning sõpradega koos ajaveetmine (nii enne kui ka pärast kontserti), aga ka sellised asjad nagu riietumine esineja nimega särki ja mobiiltelefoniga vilgutamine, koos publikuga sünkroonis hüppamine, plaksutamine ja esinejaga kõva häälega kaasalaulmine.

Võib-olla on veebikontserdi asemel hoopis parem mõte vaadata mõne päris kontserdi salvestust, kuigi ka see pole vist päris see, millest puudust tunneme. Räägitakse, et veebikontserdid ei kao ilmselt ka pärast kriisist väljumist. Ja tegelikult on see ikka suurepärane, et kultuur tuleb koju kätte, eriti kui päris kontserdile minna võib olla füüsiliselt raske või logistiliselt keeruline või kui lennukid teiste riikide muusikuid enam päriselt kohale tuua ei saa.

1 Kathleen Walsh, Zoom Fatigue: How to Politely De­­cline a Call During Quarantine. – New York Times 20. II 2020. https://www.nytimes.com/2020/05/20/smarter-living/coronavirus-zoom-facetime-fatigue.html

2 Alan Slater, J. Gavin Bremner, Scott P. Johnson, Penny Sherwood, Newborn Infants' Preference for At­tractive Faces: The Role of Internal and External Facial Features. – Infancy 2000, 1(2), lk 265–274.

3 Alan Slater, Visual perception in the newborn infant: issues and debates. – Intellectica 2002, 34, lk 57–76.

4 Katrin Schoenenberg, Alexander Raake, Judith Koeppe, Why are you so slow? – Misattribution of transmission delay to attributes of the conversation partner at the far-end. – International Journal of Human-Computer Studies 2014, 72, lk  477–487.

5 Kate Fox, Mirror, mirror: a summary of research find­ings on body image. Social Issues Research Centre, 1997. http://www.sirc.org/publik/mirror.html

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: