Jürgen Rooste kaheksa põhimõttelist tõeküsimust. 2) Relativismi ületamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Maria Esko

Jürgen Rooste alustab ERR-i kultuuriportaalis artiklisarja, kus räägib asjad ära, nagu nad on. Teises peatükis võtab Rooste luubi alla uskliku ja uskmatu vahemaa, mis on umbes nagu 8 keskel lasuv sõlm.

Ütleme: kas materialist, religioosne inimene, budist, uskmatu ja/või kõhkleja erinevad üldises plaanis? Muidugi mitte! Me saame sellest argielus kohe aru: pühapäevahommikune kirik ja palve on me südamele tähtis, ja olekule tähtis, aga see ei muuda asjaolu, et kõigetoredam kolleeg, kellega suurema jao päevast veedame ja töötame, või koguni me kallimgi, võib olla ateist. Või budist, mis võib ühtlasi tähendada, et ateist (mind kristlasena paelub materialistliku budismi praktika, see võimaldab mul opereerida mitmes usuruumis korraga). Kindlasti pole ma ateist, saati siis saan ma mõnd ametlikku kirikut lõpuni toetada, sest mu arust see pole lõpuni kooskõlas usuga: kirik on võim, usk on pigem maisest võimust vabanemine ja enda andmine olemasolu kätte.

Üks on kindel: oma tõe paremaks kuulutamine on igal juhul ja alati demagoogilise võttestiku osa, mitte ilmutus ja reaalsus, tõeline, käegahaaratav tõde. Ükski tõeline usklik ei pea oma usu pärast kunagi sõda! Kusjuures kogeme seda isegi teadlaste juures: ka nemad ei suuda akseptida, et valemiväliselt on olemas kogemusmaailm, milles tajume kõike mittearvutatavalt.

Kuidas ja kas neid kokku saab viia? Einstein pakkus vastuseid lihtsate sündmuste osas: millise kiirusega ja kuidas painduvas ajas liigub keegi kellegi teise suhtes jne, eks? Aga ta ei räägi armastusest nt Darwin ka ei räägi – ta räägib paljunemisest ja allesjäämisest, eks? Et teaduseusk on üleprahi ja kõik muu on enesepettus ja rumalus? Nad ei saa lõpuni lihtsalt kõike uurida, ei ole ühtki teadusaru, ei ole ühtki võimalikku uurimissuunda, mis kunagi saaks öelda: nüüd me teame tõde, nüüd on see valmis! See lihtsalt ei tööta nii.

Aga me teame ka oma kogemusest, et see pole nii. Esiteks tasub meelde tuletada, et nii Newton, Darwin kui Einstein olid religioossed inimesed, ja mitte sugugi ainult oma aja moraalse surve tõttu (muidu ei tasuks meil neid ka teadlastena usaldada), vaid omaenda eluruumis. Teadus ei ole uskmatu. Ühegi teadlase eesmärk pole olnud ega saagi olla tõestada, et jumalat pole olemas. Moodsa füüsika valguses on pigem tõenäoline, et universumi taga on teadlik, loogiline skeem, mõte või mõtleja. Kas see on see, mida tahame nimetada jumalaks? Et peame selle sõna üle veel veidi vaidlema ja arutlema!

Kui religioosne inimene väidab mulle, et uskmatu on kadunud (põrgusse määratud!), et ateistil ei saa olla moraali, siis ma lihtsalt ei usu seda: olen näinud usklikke inimesi ebamoraalselt käitumas, sest nad loodavad mingile andeksannile (või siis on kahepalgelised) – usklik inimene kaldub oma usu najal sageli ebamoraalsele tegevusele, mil ilmik, profaan, uskmatu seda ei julge, ei tihka. Tegelikult ei saa öelda, et usklik on kindlamal jääl, kui uskmatu, sest moraalselt mõõdame me koguaeg, igapäevaselt vahemaad võimalike piiridega, mis ühiskond ja mis me iseendale seadnud oleme (et need enamasti eri kohtades asuvad, see on fakt).

Kusjuures ma väidan täie tõsidusega, et usklikul ja uskmatul pole siin vahet. Et moraal on "fakt", reaalsus, see on päriselt olemas olev asi: moraal on üks hoovus, mis me lähedalt mööda kulgeb. Et tõde on ka olemas, et see on alati käeulatuses, kui ka mitte väljendatav, ent absoluutne; mõõdetav maailm on olemas, aga meie suhe sellesse on nagu laevakaptenil merre.

Meil igaühel on eksistentsiaalne lood, vaimne sektant, moraalne kompass, vägevamatel meestel ja naistel tunnetuslik kaart või radar või isegi GPS (pärand? haridus? initsiatsioon?), religioosne või uskmatu ankur, unistuste purjed, kaduviku pikksilm: meil on need samad riistapuud vaatamata me asetumisele religiooni või uusvaimsuse või uskmatuse või võitleva ateismi suhtes, sel teljel, riistapuud on samad, absoluut on olemas, relatiivsus kaob, lihtsalt igaüks, iga päev, peab tegema tööd nende kätte antud tööriistadega, ja määratlema oma moraalse, eetilise, elulise, teadliku asetuse selles elus.

Reaalsus pole relativismi vastand, see on igapäevane teadlik töö endaga: kõigi nende tööriistade kasutamine, et tunnetada, kus ma elus parajasti olen. Ja sellistes parameetrites pole nii, et kellegi absoluutne moraal on ülem teise relatiivse suhtes, sest meri loksub me all, suured lained ja hoovused liiguvad ja tõde, mille eilse loodiga välja mõõtsid, võib täna olla palju sügavamal. Selles mõttes: katoliiklane, ususektiliige, teaduslik ateist ja minu moodi maamõõtja – me kõik asume samal tõeteljel ja meil on samad tööriistad. Eetilised ja materialistlikud otsused ei asu lõpuni relatiivses ruumis, aga uskliku ja uskmatu eksimisvõimalused on samad.

Religioon on absoluutne, usud sa siis või mitte: sul on lihtsalt väike paat, millega oled merel, ja seda võib teatud piirini paremaks ja täiuslikumaks rihtida, aga lõpuni ei anna see moraalset õigustust teisi halvustada! Sul on ehk enda arust paremad riistad, aga ma kujutan ette, et nii kui sa ütled kellelegi, et tema omad ei tööta, tuleb välja, et su enda omad pole ka enam täpsed. Niipaljukest kohtumõistmisest, eetikast ja seilamisest. Ma ei usu ka relativismi, aga ookean, millel hulbime, ja tööriistad, on samad: miks peaks uskmatu elu ja moraal ja eetika olema kuidagi teises kohas või vähem väärtuslikud või vähem paigas kui uskliku omad, küsin ma kristlasena, sest teistsugust maailma ei kujuta ma ette.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: