Jürgen Rooste kaheksa põhimõttelist tõeküsimust. 6) Monumendid. Keegi ei kurvasta tegelikult! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Maria Esko

Jürgen Rooste kirjutab ERR-i kultuuriportaalis artiklisarja, kus räägib asjad ära, nagu nad on. Kuuendas peatükis uurib Rooste monumente.

Ajalugu ise pole halb ega hea, vaid see, kuidas me teda vaatame. Ausamba püstitamine või maha võtmine on ka üks ajaloo vaatamise viis, kas kõige targem ja parem... ma ei tea. Mäletan, et olin väga uhke ja rõõmus, kui Reaali Poiss uuesti üles seati, see oli tollal kõigile vabadusesambaks, mitte ainult meile, koolipoistele-tüdrukutele; ja selle mahavõtmise lugu nõukogude ajal on omakorda ühe riigi jõle talitus – olen tolle kohta ajalooraamatutest ja mälestustest lugenud ja esmakätt mälestustest kuulnud... Poiss on minu kuju, minu sammas, mulle armas.

Ja samas: ma sattusin kogemata Lenini mahavõtmise peale Rävala puiesteel: tulin toona kooli poolt ja nägin, kuidas teda maha vinnati – seal oli väga vähe inimesi, rahvapidu ei saanuks tollal teha, see oleks võinud ka tänavakakluseks minna. Aga kõik maailma Leninid võtaks ma igaveseks ajaks maha, ka Soome omad, paneks kuskile võikasse Lenini-muuseumi, tohutusse aedikusse. Nii et vastuolulised on need tunded.

Tõsi, näiteks Carl Ernst von Baer oli meil kahekroonisel, sest ikkagi kuulus "oma" teadlane, aga eestlastest kirjutas ta küll alandavalt, peaaegu "rassistlikult", otse, noh, päriselt. Ajalugu on põnev, paha on, kui temast saab lõppeks relv, mitmesaja-aasta-tagused asjad keeratakse tänapäevaseks vihaks. See on paha. Õiglustunne on muidugi omal kohal. Aga selleks on ajalooraamatud, kogu see teadus, et alati üle lugeda ja vaadata, uuesti uurida, mis see tegelikult oli, mis juhtus, kas oma aja kontekstis saab seda teisiti hinnata. Ajalugu on faktide, seikade, kuulujuttude, kadunud tekstide jne kaalumise-vaagimise teadus, mis uurib, mis lugusid minevik meile räägib. Ajalugu pole kunagi objektiivne tõe ja faktide teadus, see on pigem katsetamine; kui ma astun selles suunas, kas jää ikka peab? Ja isegi kui peab, kas on veel suundi, kuhu saab minna?

Eks meil ka tahetakse sambaid maha võtta ja üles panna, ma võtaks selle vannitoaklaasist ristirüütlite märgi ja Marie Underi monumendi maha, sest need on lihtsalt nii koledad, asemele võiks teha mingi ilusa vabadussümboli või kujundi ja noore Underi seksika monumendi! Agajah, vana ajalugu on vana ajalugu, tõsi, mingis kontekstis võivad tähendused muutuda. Nagu vanade raamatute tähendused muutuvad uute peale tulles, nagu füüsikaseadused muutuvad uute osakeste ja reeglite leidumisel: üht kuju üles pannes ei oska me mõeldagi, mida keegi teine selles näeb,

Leninid võeti põhjusega maha, sammal ja tuvisitt ei suutnud selle tema loodud süsteemi kuritegelikkust katta... Meile vist ei tule praegu pähe, et Baltisaksa aadli ja Rootsi kuningate kujud maha võtta, sest elasime nende all orjuses (hea Rootsi aeg oli suhteline, suur jagu sellest headusest jäi seadustesse ja jõudis väga väheste talupoegadeni, aga võrdluses Põhjasõja, nälja, katku ja Balti erikorraga, mis pärast tuli, oli muidugi hea), aga see mõte võib kunagi mingites oludes tulla. Muidugi eeldab see üldrahvalikku toetust või kriisiaega: tõesti, miks peaks Vabaduse platsi kohal kõrguma teutooni ordu rist, millel mõõgaga rüütlikäsi, me orjuse ja ikke ajalooline algus ja märk?

Ma kujutan ette, et kui üldine ajalooteaduse tõlgendus pööraks jõulisemalt sellele rajale, kui Jakobsoni isamaakõned tagasi tulevad ja homo-Petersoni rohkem loetakse, siis saame mingi ilusa lahenduse Vabaduse platsile ja seksika Underi – tehku või Karmin ise, aga tehku seekord mitte preili Soku, vaid Marie Underi kuju!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: