Arvustus. Võtame elust miinimumi! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Vadi
Urmas Vadi Autor/allikas: ERR

Urmas Vadi tegelased siplevad keskeakriisis: suur osa elu on elatud, tahaks mingeidki tulemusi näha, aga tulemused on nirud või puuduvad üldse, märgib Veiko Märka Sirbis.

Urmas Vadi, Elu mõttetusest. Toimetanud Triinu Tamm. Kujundanud Anu Kookla ja Peeter Laurits. Kolm Tarka, 2019. 174 lk.

Urmas Vadi lühilugude kogumik on meelelahutuse ning ängi ere ja mitmepalgeline kooslus. Lugude tegelased valdavalt kokku ei puutu, kuid teos mõjub siiski terviklikult. Sündmused nende elus – või pigem üsna sündmustevaesed elulood – on haledad ja naeruväärsed, Vadi autoripositsioon irooniline, paiguti humoorikaski.

Pealkiri "Elu mõttetusest" tundub esmapilgul liiga pretensioonikas. Juba esimesed leheküljed avaldavad aga oma mõttepinge ja sugestiivsusega nii sügavat muljet, et see küsimus osutub ülearuseks. "Elu mõttest" oleks sama hästi sobinud, vastandid antud juhul mitte ainult ei täienda teineteist, vaid on püsisuhtes. Kuigi raamatus räägitakse rasketel teemadel, on seda lihtne lugeda lugude lühiduse, aga ka sisulise selguse tõttu.

Ka autoripositsioon ei jäta liiga pretensioonikat muljet, ehkki teose jutustaja on kogu tänase Eesti elu kroonik. Pettunud inimeste küla all, millest kroonik pajatab, tuleb ju mõista kogu tänapäeva Eestit, täpsemalt läbilõiget sellest, sest Vadi tegelased ei ole äärmuslikud tüübid, vaid lihtsad inimesed meie kõrvalt. Enamasti on tegu keskealiste, keskmise sissetulekuga inimestega ning spetsiifilise keskeakriisiga: suur osa elu on elatud, tahaks mingeidki tulemusi näha, aga tulemused on nirud või puuduvad üldse. Nende inimeste elu ei ole haruldane, vastupidi, see on halastamatult eluline. Loosunglikult on sõnastatud üks raamatu juhtmõte "Võtame elust miinimumi!" (lk 153), kuid selline vabatahtlik valik on raamatus erandlik, enamikul tegelastel ei lastagi elult üle miinimumi võtta. Kui keegi on ootamatult terve päeva väga õnnelik, hakkab ta kahtlema, kas ta pole mitte surnud (lk 173).

Raamat on algusest lõpuni tragikoomiline. Koomika avaldub situatsioonides. Inimvihkaja ei suuda Facebooki mõjul ühel hommikul enam oma loomust järgida, võtab vastu kõik sõbrakutsed ja laigib isegi kassipilte, kuni saabub selgus: "Miks see Facebook inimesega niiviisi teeb!" (lk 29). Vana mees läheb haiglasse vaatama oma infarkti saanud naist. Ta armastab teda, kuid öelda suudab vaid: "Noh … Sul on nii palju igasugu voolikuid ja juhtmeid küljes … sa oled nagu robot" (lk 50). Mees, kellelt teine mees on naise üle löönud, otsib võimalust selle teisega kokku saada, et esitada põletav küsimus "Aga miks sa mind kunagi ei laigi?" (lk 133).

Traagiline on eelkõige üldine taust. Väikeste inimeste hingel on ka väikseid muresid raske taluda – täpselt nagu lapsel rasket kohvrit tõsta. Autori iroonia tuleneb elu realiteetidest ega ole taotluslik. Tähtsal kohal on raamatus tegelaste omavahelised mittemõistmised, kommunikatsioonihäired, sageli isegi kartus neid häireid põhjustada. Need mõjutavad isegi abikaasasid ja sõpru, rääkimata pealiskaudsematest tuttavatest.

Tegelaste üldise iseloomustamise lähtekohaks võib võtta tuntud palve: armas jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust neil alati vahet teha. Vadi tegelastel on meelekindlust ja julgust, kuid puudub tarkus, mistõttu esimesed kaks leiavad sageli rakenduse, mis pole sihipärane. Näiteks hakkab inimene lapsest peale koguma raha, väärtpabereid, väärismetalli ja kinnisvara, et elu oleks veidigi lihtsam. Lõpuks tuleb välja, et ei olnud (lk 18).

Krooniku positsioon eeldab objektiivsust. Vadi suhtumine tegelastesse on ühtmoodi kiretu: ta vaatab kõike kõrvalt, teda ei seo nendega miski. See pole siiski raasugi igav, sest tegelased ise on nii huvitavad.

Kunstnik Anu Kookla ja Urmas Vadi köitsid osa "Elu mõttetuse" tiraažist nahka.

Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Vormilt on raamat omapärase range struktuuriga. Lood lõpevad tavaliselt mingi kokkuvõtva fraasiga (kommentaariga), mis ühtaegu selgitab, ent esitab ka uusi küsimusi. Näiteks külastab ajalootudeng endist professorit, kelle abikaasa on hiljuti surnud. Professor: "Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla" (lk 85).

Vadi proosaraamatud ja trükitud näidendid on olnud senimaani huvitavad, aga raskepärased. Leidliku või vähemalt ootamatu lõpplahenduseni on jõutud üsna keerulist ja aeganõudvat rada mööda. Sageli on tundunud, et väärikale lõpule on ohverdatud üsna palju eelnevast, liialdatud saladuslooride ja lugeja-vaataja eksitamisega. "Elu mõttetusest" on igasugusest keerutamisest vaba. Ühel tegelasel tuleb keset päeva kange uni peale. Ta läheb magama oma välja üüritud korterisse, sest teab, et üürnik on päeval tööl. Lahkudes jätab üürnikule voodi servale tahvli šokolaadi, mille tekkimist üürnik seletada ei suuda. Järgneb kokkuvõte: "Aga vaat, las midagi jääda ka saladuseks" (lk 119). See on tõesti üks väheseid asju, mis raamatus saladuseks jääb, sest Vadi täpne kirurgikäsi kisub kõik varju otsivad probleemid enamasti päevavalgele.

Nagu kroonikates või päevikutes ikka juhtub, on mõne päeva ja inimese tarvis vaja rohkem ruumi, mõnele piisab paarist reast. Vadi sissekanded jäävad enamasti poole lehekülje kanti, aga leidub ka lühemaid ning pikemaid. Kõik tekstid pole siiski võrdse tasemega. Leidub anekdootlikkust, puänti puändi pärast. Korduv ning eraldi lehekülgedele asetamisega rõhutatud lause "Kogu aeg tuleb nutt peale" jääb kuidagi õhku rippuma. Need on aga pisiasjad. Kõik muu jätab sedavõrd läbimõeldud ja sügava mulje, nagu oleks elu mõttetuse skeemide ja avaldumisvõimaluste otsimine Vadi enda elu mõte.

Sel juhul on ta selle leidnud. ""Kas nii ma surengi?" Pikk piinlik paus. "Ei, nii ma elan"" (lk 66).

Mõttetu elu paratamatu jätk on mõttetu surm. Paljudes lugudes on see side välja toodud. Paljudes lugudes valmistutakse surmaks – põhjalikult ja südamega, kuid märkimisväärseid edusamme tegemata. Vana naine peab selleks, et teda ilusaks peetaks, enne ära surema. Juba esimeses loos täheldab küla, nüüd juba suurlinna vanim elanik oma ebatavaliselt pikaks veninud elu kohta: "Nojah, aga mis see muudab?" Isegi järgnev abielupaari karakteristika viib elu mõttetuse konstateerimiseni: ""Riin on minu kõige parem sõber, ta on mu elu armastus, ja ta on ka seksuaalselt atraktiivne. Me oleme Riinuga ühtne meeskond. Meil on ühine rahakott, me panustame võrdselt pereellu, koristame koos, võrdselt tegeleme lastega"" (lk 45). Sõnad, ainult sõnad …

Pettunud inimeste küla elanikud esindavad tänapäeva keskmise eestlase väärtusi, hoiakuid ja sihte. Nad tahavad anda ühismeedias võimalikult palju laike ja jagada postitusi, nad tahavad selle eest ise võimalikult palju laike ja jagamisi vastu saada. Nälgivatele ugandalastele jõuludeks kanade saatmine, varjupaigast koerte võtmine või ainult kasutatud riiete kandmine ei ole jätku­suutlikumad ideed. Sellistest inimestest polegi palju tahta. Eluga rappaminek pole raamatus juhuse või ebaõnne süü, vaid loogiline areng.

Siiski ei ole raamat üdini pessimistlik. Elada saab ka teisiti, mõttega – selleks on palju võimalusi. Esiteks muidugi kirjutada sama hea raamat või veel parem kui Vadi oma. Või maalida mõni väga ilus pilt või aretada uus omanimeline lillesort. Van Goghi elust räägitakse tänapäevani – ja mitte sellepärast, et ta oma kõrva peast lõikas, vaid ikka maalide pärast, kõrv on ainult kirss tordil.

Erandlik lugu on "Loomalood. Kääbussiga", kus elu mõte või mõttetus on üsna kõrvaline asi. Mure allikas on sea nimi, mis langeb juhuslikult või tahtlikult kokku naabripere väikese tütre omaga. "Kõik järgnevad päevad käisin ringi nagu kuutõbine, mu peas vasardas: kuidas kurat nad võisid meie tütre nime panna oma seale! Ka naine oli mul nagu arust ära, vahel puhkes ta isegi meie tütart vaadates nutma, kuigi meie Marelle on lihtsalt üks pisike kaheaastane tüdruk ega teadnud midagi, mis tuuleiilid ja tormihood käisid üle tema väikese heleda pea" (lk 136). Kui muidu on raamatus palju pinget, aga vähe konflikte, siis see tõuseb esile mõlema poolest, samuti ootamatute süžeepöörete tõttu. Tegu on ka kogumiku pikima jutuga (10 lk).

Kuna Vadi on vähemalt sama palju dramaturg kui proosakirjanik, tuleb esitada küsimus: kas "Elu mõttetusest" kõlbaks dramatiseerimiseks ja lavaletoomiseks? Minu meelest kõlbab küll. Vadi kroonik on ühtaegu tegelane ja jutustaja nagu Antonio Banderase Ché "Evita" filmis. Siin leidub lavastust koos hoidvaid tegelasi ja lugusid, eriti muidugi väga piinlik ja jabur armukolmnurk Riinu, Mardi ja Kalle vahel, aga ka kurb naine sädemeid pilduvas voodilinas ning tema abikaasa Andres, krooniku kolleeg Karl, kes kirjutab küll ainult naistest, jne. Jutustaja kuju abil saaks ükskõik kui erinevad lood takistusteta omavahel siduda. "Elu mõttetusest" on ju ka raamatuna tervik.

"Elu mõttetusest" on täiesti uus tase ja omaette nähtus nii Vadi senises loomingus kui ka eesti kirjanduses üldse. Kas just tüvitekst, aga ladvatekst kindlasti.

""Ma nägin unes, et ma suren ära, ja sel hetkel, kui ma ära surin, sain ma teada, et mitte mingit järgmist elu ei tulegi."

"Ega ei tulegi. Katsu nüüd uuesti magama jääda"" (lk 49).

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: