Kristalse ja võimsa häälega Moses Sumney debüüt "Aromanticism" (2017) tekitas palju kihinat-kahinat nii kuulajate kui ka kriitikute seas, seega võib vaid mõelda milline elevus tekkis uudise peale, et alternatiivse R&B artisti uus kauamängiv ilmub paarikuuse vahega kahes osas. Sumney topeltalbum on eelmisest veelgi ambitsioonikam, otsinguline ja rohkelt pakkuv. Kirjeldada seda värvikirevat erinevate ideede sünteesi eklektilisena on veel lihtsalt öeldud. Sumneyt on proovitud lahterdada stiili järgi neo-souliks, kuid žanriülese muusikuna on ta sellele valjuhäälselt vastu seisnud. Tõsiasi, et inimestele meeldib kõike kategoriseerida, kuna see tekitab rahulolu ja muudab elu pealtnäha kergemaks. Kuid "Græ" on vägagi yin ja yang filosoofiaga kaasas käiv teos, sest mitmetahuline Sumney ei soovi, et teda defineeritakse pelgalt musta või valge artistina – ta soovib olla miskit vahepealset. Erinevail hetkeil kumab tema muusikast läbi katkeid Prince'i moodi friigilikust funkist, eksperimentaalsest electro-soulist, glitch-hopist, elegantsest kunstipärasest rokist, spoken word poeesiast, aga ka folki ja klassikalist muusikat. Kokkuvõtvalt võiks Sumney lükata art pop'i vihmavarju alla. Uus muusikapada koosneb 20 loost, mille vahele on põimitud ka lühemaid vahepalasid, mis seovad erinevad koostisosad kenasti kokku.

Arvestades, et meeleolu on muutunud tõsisemaks, on "Græ" tükk maad jahedam kui soe ja romantiline "Aromanticism". Produktsioon on tagasihoidlikult öeldes hullumeelne ja kõlapildilt on toimunud lausa hüpe saundide ülevoolavuse poole. Kompositsioonilt on kõik väga keeruliselt kokku pandud, helide keevitusõmblused on muljet avaldavalt tihedad ja mitmekihilised – paneb kuulates tõsiselt lõuga sügama. Kõik see on olnud võimalik seetõttu, et album on produtseeritud koosseisult orkestri mõõtu tiimiga, kuhu kuulusid nii mõnedki viimaste aastate väljapaistvamad helimeistrid. Teose eelarve võis olla ikka päris korralik summa. Mida kostaksid sellepeale tuhanded magamistoa-artistid üle maailma, kes panevad võrdselt põnevaid albumeid kokku kasutatud autoromu maksumuse või vähemaga? Kõigest sellest hoolimata peab tõdema, et siinne kõla on väga loomulik ja harmooniline. Mingeid erilisi kaasahaaravaid refrääne ei tasu seekord otsima hakata, sest Sumney rõhub pigem meeliülendavate helitekstuuride loomisele. Albumi peamised teemad on maskuliinsus, vastuseta jäänud armastus, üksildus ning isiklikud filosoofilised mõtisklused.

Esimene hääl mida albumilt kuuleme ei kuulu mitte Sumneyle, vaid Briti kirjanikule Taiye Selasile. Sissejuhatavalt antakse kuulajale teada, et termin "isolatsioon" pärineb portugalikeelsest sõnast "insula", mis tähendab saart. Isoleerimine tähendaks seega end kui üksikule saarele maha jäämist. Huvitav teada! Järgnev "Cut Me" on üks albumi tujutõstvamaid palasid, hoolimata justkui vastupidisest pealkirjast ja lüürikast. Teos algab Ben E. Kingi "Stand By Me" laadse aeglase bassiga, kus on paar nooti muudetud vältimaks plagiaadisüüdistust. Selline teguviis on miski, millega lipsas läbi 2008. aastal ka pop-soul lauljanna Duffy enda hitiga "Mercy". Tõestab ainult, et familiaarsed ja juba läbitöötatud võtted levimuusikamaailmas aina korduvad. Sumney pehmehäälne ja uneleva iseloomuga hääl on alati põhifookuses. Tulemus on täiskasvanulik ja küpse popmuusika, mis ei kõla ka päevaraadio jaoks imelikult. Sama tõde kehtib ka romantiliselt teatraalse "In Bloom", militaarse biidiga "Conveyor", gospeli tunnetusega ilusmuusika "Bless Me" või synthwave'i mõjudega "Me in 20 Years" kohta. Suur osa albumist tundub tooni poolest ka jätkuna "Aromanticismile". Sellest annavad märku vaikselt kulgevad akustilised pop-folki hübriidpalad, millest väljapaistvamad on "Neither/Nor", "Polly", "Two Dogs" ja "Lucky Me". Eepiline "Gagarin" on täiesti omamoodi nähtus, kus on kuulda efektide alla maetud vokaale, mis võivad esialgu kõlada võõralt ja ehk ka üleliialdatuna, kuigi see on loo ideega taotluslik, sest selle atmosfäär ongi suunatud kõrgema, lausa maavälise esteetika poole.

Põhisinglina on ennast juba tõestada jõudnud avangardselt eksperimentaalne "Virile", mille videogi ei jää veidruse poolest helitööle alla. Laulusõnad räägivad toksilisest maskuliinsuse kultusest tänapäevases maailmas, mis on veidi irooniline ja läheb vastuollu Sumney endaga, kes pöörab enda imagole palju tähelepanu. Selles mõttes on raske võtta loo sõnumit Sumney esituses tõepähe, sest enda aastaid hoolega tuunitud musklites kehaga näeb ta välja nagu noor Wesley Snipes. Video all olevaid kommentaare lugedes tuleb välja, et paljud kuulajad mõtlevad hoopis, et neil oleks aeg jõusaali väisata.

"Græ" on art pop'i meistriteos, kuid ometi ei saa ilma väikese kriitikanoodita sellest mööduda. Esiteks on Sumney falsett lauldud aegajalt liialt kõrgelt, see on muljet avaldav, aga lõikab ka valusalt kõrva. Teine murekoht on liigagi auahne ja külluslik helidisain, mida sellise monumentaalse albumitäie puhul kuulata on lausa väsitav, sest see nõuab jäägitut tähelepanu. Karta on, et paljud kuulajad ei jaksa seda heliteost kuulata rohkem kui korra. Mõelgem sellest kui jõulude või aastavahetuse peolaua taga olemisest – nii meeldiv, aga võtab läbiseedimiseks parasjagu aega. Kolmandaks tekitab peavalu Sumney liigagi personaalne lüürika, mille teemadega võib kuulajail olla raske end seostada. Taoline kriitika võib tunduda ka liialt peene nokkimisena. Artistina on Sumney liiga alternatiivne, et mahtuda laiatarbe-R&B raamidesse, aga samas ka liiga popp, et olla osa põrandaalusest soul-skeenest. Ambitsioonilt tundub see plaat jagavat paljugi hiliste 60. aastate Beach Boysi või biitlite psühhedeeliaga. Neil melomaanidel, kel on investeerida aega põhjalikumaks kuulamiseks, ei pea Sumneys kindlasti pettuma.