"Keisri usk" räägib 1840. aastatest, mil näljahädast tingitud vaesus ja paremate maade lootus pani eestlasi Venemaale välja rändama. Räägiti, et õigeusklikele antakse keisri poolt paremad palad, nii küsibki Visnapuu läbi oma teksti - missuguste valikute ees oli inimhing oma kodu jättes ning elu ja surma eest võideldes. Näidendi käsikiri säilis teatri- ja muusikamuuseumi arhiivis, kuni jõudis autori 130. sünniaastapäeva tuultes draama ajaloolisse tegevuspaika Luunjasse.

"Keisri usu" toomine lavalaudadele on Visnapuu aasta kõrghetk, luuletaja sünnist möödus sel talvel 130 aastat.

Kuidas jõudis teieni Henrik Visnapuu senimängimata näidend "Keisri usk"?

Tuntud kultuuritegelane Loone Ots pakkus mulle seda näidendit. Tema leidis selle ja soovitas mul minna Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivi näidendiga lähemalt tutvuma. Lugesin ja see istus mulle. Visnapuul olid aga väga pikad selgitavad dialoogid, Loone Ots õgvendas seda lugu.

Kuidas tekkis mõte "Keisri usk" Luunjas lavale tuua?

Siinkandis ta elas, siin oli ta isatalu. Ja mulle Luunja meeldis. Esialgu oli mõte teha vabaõhunäidend, ma olen neid väga palju teinud, kuid olin kindel, et "Keisri usk" peab olema siseruumides toimuv teatritükk. Sellepärast me kultuurimajas asjaga tegelemegi.

Kuidas Teie kirjeldaksite tavalise Eesti taluperekonna elu sel ajal, millest näidend "Keisri usk" räägib?

Visnapuu "Keisri usk" räägib sündmustest Euroopas ning Vene Keisririigis ajal, mil meie olime Baltimaa kubermangud. Tänapäeval ei mõisteta ka seda, mida tähendas Balti erikord. Balti parunid olid end Vene Keisririigis väga hästi sisse seadnud ning olid Peterburis juhtivatel kohtadel, kus nad surusid läbi oma tahtmisi. Balti parunid omasid mõisaid ja neil olid ka eriõigused. Nad tundsid end ikka härrasrahvana.

Tol ajal oli taludes eluolu väga vilets, väga-väga vilets.

Meil oli nüüd kevadel koroona, tol ajal olid loomakatkud, ikaldused, põuad. Kliima oli hoopis teine ja inimesed said vaevu-vaevu hakkama. See oli väga julm aeg ja meile, talupoegadele, anti iga väikese nurina peale peksa.

Kui mõtleme selle peale, millal toimus esimene Eesti Laulupidu, siis oli see ime, et Läänemaalt, Harjumaalt, Virumaalt ja muudest kohtadest inimesed Tartusse kokku tulid. Balti parunid ei pidanud meid kellekski ega millekski. Meie elasime oma elu, meil oli oma keel, omad traditsioonid. Elasime omas maailmas, omas ühiskonnas ja paruneid ei huvitanud see üldse. Tänu sellele me olemegi rahvana ellu jäänud. Visnapuu näidendis on see kõik olemas.

Mis on kõige olulisem sõnum, mida soovite lavastusega edasi anda?

See on nii lihtne. Kust on säilinud see keel, milles me räägime, ja kes on seda hoidnud ning edasi arendanud? Seda on hoidnud naised. Naised. Meie näidendi tegevus toimub 1845. aastal. Enne seda, 1710. aastal pärast Tallinna vallutamist Peeter I poolt, ei olnud Eestimaal isegi sadat tuhandet elanikku, aga need elanikud olid suures osas naised ning ätid.

Eesti mehed olid võõrvägedes ja kui toimusid sõjad, siis venelased, liivlased, lätlased, poolakad ja ükskõik kes – nad jäid ju siia. Naised kandsid meie kultuuri. Me, eestlased, oleme tegelikult vere poolest väga segunenud rahvas, sest ükskõik mis võõrväest see mees oli, kust ta tuli, kaugelt või mitte, muutus ka tema eestlaseks.

Regilaul on Eestimaa kõige suurem väärtus. Palju me seda kasutada oskame? Regilaul on ju see, mida talurahvas töö ajal või pärast tööd korrutas. See on hunnitu keeleline varandus, mis meil on. Õnneks on Tartu Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis tegeleb selle varanduse kogumise ja säilitamisega.

See ongi meie pärisosa, ja seda kandsid naised. Visnapuu näidendis "Keisri usk" on ka see kõik olemas. See on lihtsalt olemas, see ongi meie kultuuri suur osa, kõige suurem osa.

Lavastuses teeb kaasa väga palju näitlejaid. Kas oli keeruline leida projektist huvitatud osatäitjaid?

Jah, oli küll väga keeruline. Ma tegelikult tegelesin sellega näitlejate jaoks külmal ajal, meil on see sügisel. Näitlejaid otsisin üle Eesti ja ka neid, kes praegu enam teatrites ei tööta. Helistasin ja meilisin läbi umbes sadakond inimest ja tulemus on see, mis ta praegu on.

Kui välja jätta näitlejate otsimine, siis kuidas on sujunud ettevalmistused ja proovid?

Näidendi ettevalmistused ja proovid on väga põhjalik töö. Näiteks me teeme niimoodi, et ma võtan sõna pealt tagasi. Miks? Sellepärast, et saada kätte see, mida räägib rahvas kõnekeeles. Me oleme selle ammu unustanud ja ei teagi sellest midagi, aga tegelikult on see meil veel ihus ja suus olemas. Süvenemist on vaja. Süvenemist, süvenemist.

Miks 21. sajandi inimene peaks tulema 19. sajandi elu kajastavat "Keisri usku" vaatama?

Meil on väga palju head teatrit, selles mõttes, et me püüame leida oma juurt. Me otsime põhjuste põhjuse juuretise juuretist. Mulle see väga meeldib. Kui me tahame rahvana ellu jääda, siis peame puudutama oma juuri. Iga kord võib-olla ei saa päris pihta, aga nii on meie näitekirjandus neid juuri kogu aeg otsinud.

Etenduse lavastab Raivo Trass, kunstiline kujundaja on Jaak Vaus ja helikujundaja Feliks Kütt. Lavastuses astuvad üles Janek Joost, Nero Urke, Garmen Tabor, Ivo Eensalu, Jaanus Tepomees jpt.