21. sajandi 50 olulist romaani. Ann Patchett ja Oyinkan Braithwaite ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Ann Patchett
"Dutch House"

Inglise keeles 2019 ("The Dutch House"), eesti keeles pole veel ilmunud.

Saatuslik maja, õe ning venna side ja kuri võõrasema

Ann Patchet (snd 1963) on sündinud Los Angelese politseiniku perekonnas ja käinud nunnade juhitud katoliiklikus koolis. Tal õnnestus saada Iowa Ülikooli loovkirjutamise programmi stipendium, mis on üks mainekamaid oma valdkonnas – muuhulgas on selle vilistlaste seas Jonathan Franzen, David Foster Wallace ja pikk rida muid oma põlvkonna tuntud kirjanikke. Patchetti 90ndatel ilmunud kolm esimest romaani ei olnud märkimisväärselt edukad ning ta tegi aastaid kaastööd teismeliste ajakirjale "Seventeen". Suur läbimurre saabus 2001. aastal raamatuga "Bel Canto" (e.k. 2007), mis räägib ühes Lõuna-Ameerika riigis asuvas Jaapani saatkonnas aset leidnud pantvangikriisist ja inimeste vahel tekkivatest suhetest (raamat põhines päriselt aset leidnud juhtumil Jaapani Peruu saatkonnas). Mitu kirjanduspreemiat võitnud raamatu põhjal valmis keskpärane film ning isegi nüüdisooper, kuid autorile oli tähtsam umbes miljon müüdud eksemplari ning tõlked kolmekümnesse keelde. Ann Patchett oli nüüd oma otsustes märksa vabam.

Kuigi Patchett ei läinud krimiromaanide kirjutamise teed või kopeerinud täpselt oma varasemat edu toonud mudelit, on päris mitmetes tema raamatutes sarnaseid läbivaid teemasid või käivitavaid momente. Kindlasti on üks selliseid juhuse tähtsus inimeste otsuste ja saatuse määramisel ning juhuslikus olukorras kokku sattuvate inimeste koostöö ja konfliktid. Patchetti kaheksas ja seni uusim romaan "Dutch House" järgib osalt sama põhimõtet, kuid nagu pealkirigi ütleb, on selle koondavaks tuumikuks üks elumaja. Philadelphias asuv Dutch House on 1922. aastal jõuka hollandi tubakatöösturi ehitatud maja, mille 1946. aastal ostab ära ärimees Conroy. Sellest rõõmsaks sündmuseks plaanitud ostust algab aga rida probleeme. Pereema jätab lapsed põgenedes heategevuseks Indiasse, peagi isa sureb ning kuri kasuema (kes on tõeliselt kuri) üritab lapsed jätta kogu isa varandusest ilma. "Dutch House" on suuresti perekonnadraama, lugu õe-venna sidemest ja inimesi saatvatest otsustest. "Dutch House" oli mullu üks Pulitzeri preemia lõppnimekirja nominente.

Maja kui raamatu struktuuri ühendab element on kirjanduses küllaltki populaarne element. Lisaks varem mainitud Tommi Kinnuse romaanile "Nelja tee rist" tuleks esile tõsta saksa uuemast kirjandusest Jenny Erpenbecki raamatut "Heimsuchung", kus jälgitakse ühe Berliini lähistel asuva maja 12 elanikku enam kui sajandi jooksul, mis peegeldab muidugi ka Saksamaa ajalugu.

Ann Patchetti teostest on eesti keeles ilmunud veel tema seitsmes romaan "Ühendus", mis räägib ühe juhusliku kohtumise mõjust mitme põlvkonna saatustele. Patchett ise elab praegu Nashville´is ning peab seal ka vaatamisväärsuseks muutunud raamatupoodi, mille asutas trotsist pärast linna viimase raamatupoe sulgemist.

Oyinkan Braithwaite
"Minu õde, sarimõrvar"

Inglise keeles 2018 ("My Sister, the Serial Killer"), eesti keeles pole veel ilmunud.

Nigeeria instagrammitibi ja kahtlased surmad

Viimased aastakümned on pakkunud Aafrikast erinevaid raamatuid koloniseerimise, kodusõdade ja muude ajalooliste või traumaatiliste teemade osas. Nigeeriast Lagosest pärit Oyinkan Braithwaite (snd 1988) on selles suhtes pisut ebatüüpiline Aafrika päritolu autor uuemas maailmakirjanduses, sest siin pakutakse meelelahutuslikumat linnakeskkonda. Tõepoolest, kas siis Eesti kirjanduses peaks igas raamatus käsitlema vabadusvõitlust ja küüditamisi?

Oyinkan Braitwaite on elanud ja õppinud vaheldumisi Nigeerias ja Suurbritannias ning nüüdseks elab ta uuesti Lagoses, kus on töötanud kujundajana ning kirjastuse toimetajana. Pärast üht konkursil ära märgitud lühijuttu äratas ta kirjandusagendi tähelepanu, kes päris temalt uute tekstide järele ning tulemuseks oli 2018. aastal ilmunud raamat "Minu õde, sarimõrvar". Tegu ei ole siiski krimiromaaniga, vaid spetsiifilise musta huumoriga looga kahest õest ja nendevahelistest suhetest. Vanem õde Korede on pisut hall hiireke, kes töötab haiglaõena. Tema noorem õde Ayoola on sotsiaalmeediatibi ja meeste lemmik. Kui Ayoola Koredele hädas helistab, on tollel juba pilt selg – Ayoola on tapnud oma järjekordse poiss-sõbra, muidugi väidetavalt enesekaitseks. Paraku hakkab Ayoola järgmiseks huvi tundma Korede kolleegi vastu... "Minu õde, sarimõrvar" oli mullu Bookeri preemia nominent.

Selline süžee ei pruugi vastata ootusele tüüpilisest Aafrika romaanist, mis võiks vähemasti puudutada Biafra hukku, Rwanda veresauna või Idi Amini koledusi, kuid Braithwaite on intervjuudes öelnud, et see aeg on mööda saamas, kui Aafrika autorid peavad täitma sotsiaalset tellimust kõneleda kogu Aafrika eest, sest kohalikud lugejad tahavad midagi hoopis muud – on see siis meelelahutuslikum või sügavam kohalik ilukirjandus.

Keenia kirjanik Binyavanga Wainaina on suurepärases essees "Kuidas kirjutada Aafrikast" irooniliselt selgitanud, et Aafrikat puudutava teose pealkirjas tuleks alati kasutada sõnu "Aafrika", "pimedus" või "safari". Alapealkirjas oleks soovitatav kasutada sõna "Zanzibar", "masai", "suulu", "Zambezi", "Congo", "Niilus", "suur", "taevas", "vari", "trummid", "päike" või "möödanik". Head sõnad on ka "geriljad", "ajatu", "aegade algus" või "hõim". Kaanekujunduses ei tohi kasutada neegri pilti, kui ta just pole võitnud Nobeli preemiat. Õigem oleks leida Kalašnikovi automaat või paljaste rindadega naine. Kui ilma mingi meheta läbi ei saa, siis ta võiks olla masai, dogoni või suulu riietes. Raamatu lõppu tuleb lisada alati mõni tsitaat Nelson Mandelalt vikerkaarte või uuestisünni kohta.

Seetõttu ongi paslik lõpetada soovitusega oma eelarvamusi pisut alla suruda ning proovida lugeda midagi uut maailma eri nurkadest, variante on peaaegu lõputult ning kindlasti pole hea kirjandus otsa saanud.

21. sajandi 50 olulise raamatu sarja lõpetuseks

Mitte ükski subjektiivne valik ei ole vaieldamatu ning ka see nimekiri viiekümnest 21. sajandil ilmunud raamatust võib tekitada mitmesuguseid küsimusi. Näiteks nimekiri ei olnud soolisel alusel tasakaalustatud, siin on 30 meeskirjanikku ja 20 naist. Maailmakirjanduse laiema spektri näitamiseks on pisut sarnast tüüpi raamatute puhul välja toodud pigem teisest keelest või riigist pärit raamat, nii et autoreid on kokku umbes 25 maalt.

Milline on 21. sajandi romaan? Esiteks, nagu nimekirjast näha, ei ole sageli enam päris selge, mis üldse on romaan, kus lõppeb ilukirjandus ning algab midagi muud. 21. sajandi kirjanduse suurim omapära on valikuvõimaluste ulatus. Nii nagu kunagi olümpiamängudel osales märksa väiksem arv riike, on ka kirjanduses pilt märksa kirjum. Kõigele vaatamata domineerivad siiski suured keeled ja ei saa öelda, et neis midagi huvitavat ei sünni – kuigi mõnikord võib tunduda, et suurtes keeltes domineerib igav, üheülbaline ja madal kirjandus, siis see lähenemine on liiga üleolev ja stereotüüpne. Tegelikult on valik äärmiselt suur, aga soovitu leidmiseks tuleb ehk lihtsalt pisut vaeva näha. Loodan, et mõni siin välja toodud soovitustest pakub avastamisrõõmu. Peaaegu pool neist ei ole veel eesti keeles ilmunud, aga ilmselt päris mitmed lähiaastatel ilmuvad.

Preemiad on huvitav nähtus, kuid näiteks Nobeli kirjanduspreemia laureaate on praeguses valikus kõigest neli, lisaks Pulitzere, Bookereid ja muid auhindu. Peale teatud isikliku eelistuse näitab see siiski preemiate määramise latentsi ja tagamaid. Ja kes on kõige suuremad puudujad? Mõned elavad autorid jäid välja sel kaalutlusel, et nende olulisemad tööd ilmusid eelmisel sajandil, näiteks Milan Kundera, Paul Auster, Annie Proulx või Javier Marias. Sama võib öelda näiteks Viktor Pelevini, Laszlo Krasznahorkai, Jeanette Wintersoni, David Foster Wallace´i või hoopis Marusja Klimova kohta. Võib-olla tunneb keegi puudust Jonathan Franzenist, Siri Hustvedtist, Amelie Nothombist, Mihhail Šiškinist või Aleksei Salnikovist? Miks mitte, väike vaidlus käib asja juurde, nagu arutletakse, kas Elena Ferrante nime all kirjutab raamatuid ajakirjanik Domenico Starnone või hoopis tema naine Anita Raja; kes aastaid oodanud kandidaatidest jõuab veel enne Nobeli saamist ära surra või kas romaanid olid vanasti paremad? Neist küsimustest on kõige lihtsam vastata viimasele: mitte eriti. Tegelikult on selle mõnekümne aasta kohta valik väga suur, põnevat kirjandust leidub väga palju, oleks lihtsalt pisut õnne paremad palad üles leida ja aega lugeda. Peale ilukirjanduse saaks samasugused nimekirjad koostada ka laste-, aime-, krimi- ja kas või vanniraamatute kohta. Ei ole märke, et hea maailmakirjandus on otsa saanud.

21. sajandi 50 olulist romaani

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: