Arvustus. Mida teha surnud meestega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik Oyinkan Braithwaite.
Kirjanik Oyinkan Braithwaite. Autor/allikas: SCANPIX / Can Nguyen/Capital Pictures

Oyinkan Braithwaite

"Minu õde, sarimõrvar"

Tõlkinud Sash Uusjärv

Tänapäev 2020

216 lk

"Ayoolal on nuga kaasas, sest ta tassib seda endaga nagu teised naised tampoone," märgib talle omasel tuimalt konstateerival viisil minajutustaja Korede. Ta on vähemalt esmapilgul kõike, mida Ayoola pole: ilmetu, igav … vastutustundlik, praktiline. Aga neil on ka üht-teist ühist – isa ja ema, lapsepõlvetraumad ning muidugi mehed, keda Ayoola tapab ja kelle surmi varjates Korede vaeva näeb. Romaan algab sellega, kuidas Ayoola kutsub vanema õe (taas) oma meessõbra laiba juurde. Korede, kes teeb päevatööd hinnatud haiglaõena, tuleb puhastustarvetega kohale. Loomulikult pole Ayoola kunagi süüdi – või nii ta vähemalt õele ütleb. Koredel on omad kahtlused, aga ta ei hooli neist eriti seni, kuni Ayoolasse armub Korede silmarõõm: südamlik arstist kolleeg. Nüüd tekib Koredel küsimus, kas ta peaks ehk midagi tegema … Peaks ehk kuidagi takistama seda, mis tundub paratamatu?

Romaani süžeed võiks avada pikemaltki ja lugemiselamus ei kannataks kuigivõrd. "Minu õde, sarimõrvarit" nimetatakse küll sageli krimipõnevikuks, aga siin pole "kes tegi?"-põnevust, vaid pigem küsimus: "Mis lõpuks saab?" Samas on jutustamisviis sedavõrd dünaamiline ja veidralt humoorikas, et viimast lehte ette keerama ei kiirusta. Ja kiirustada pole vajagi, sest romaan on väga lühike, nagu on napid ka selle peatükid ja isegi laused.

1988. aastal sündinud Oyinkan Braithwaite, kelle enda lemmikromaan on muide "Jane Eyre" (ja Koredeski leidub pisut Jane'i, kui otsida), on oma esikromaani puhul rõhutanud eeskätt psühholoogilisi aspekte. Olles ise vanem õde, kirjutas ta romaani sidemest õdede vahel, keda ühendab midagi enamat kui sugulus. Nad on ühe mündi kaks külge. Nad jagavad valusat lapsepõlvekogemust, millel on tähtis roll mõlema õe ja nendevahelise suhte väljakujunemises. Aga samuti on see lugu meestest ja naistest, isadest ja tütardest, ilust ja inetusest.

Kui mul paluti romaani eestindust arvustada, siis olin pisut plindris. Lugedes eelmisel aastal originaali, ei jäänud mulle tähelepanuta võimas kiitva reaktsiooni laine, mis mind pisut üllatas. Tegemist on kindlasti laheda ja vaimuka lugemisega. Samas kurvastaks mind, kui arvataks, et see on parim, mida Nigeeria (või Aafrika) kirjandusel maailma lugejaile pakkuda on. Et mitte saada vääriti mõistetud: ma ei ütle seda seepärast, et romaan oleks halb. Olen lihtsalt veendunud, et on palju paremaid – kusjuures kaugeltki kõik neist ei ole nn vaesusporno või valuliku ajaloo läbikirjutamine. Samas on fakt, et romaan on paari viimase aasta jooksul teeninud ära märkimisväärse hulga kirjandusauhindade nominatsioone, pääsedes muuhulgas ka Bookeri esialgsesse nominentide nimekirja. Samuti on seda tõlgitud arvukatesse keeltesse. Küllap seepärast sattus see ka (taas minu mõningaseks üllatuseks) aasta alguses ERR kultuuriportaali 21. sajandi 50 olulise romaani nimistusse.

Möönan, et kuigi romaan on napp ja mõjub kergelt, isegi n-ö naistekana (kui ehk laibad kõrvale jätta), võib mentaalselt ettevõtlikum lugeja tajuda siin ka sügavamaid tasandeid. Nii võib mõlgutleda Korede viimase otsuse teemal – tal tuleb teha valik, kas jääda lõpuni tingimusteta truuks oma ilmsüütul moel nurjatule õele või lüüa n-ö lahku. Psühhoanalüütilisele lähenemisele pakub ainest koomapatsiendi-pihiisa kõrvalliin. Lisaks annab romaan huvilisele algteadmised Lagose eluolust, Nigeeria politseikorruptsioonist, mõningaist joruba traditsioonidest, naise staatusest kaasaegses Nigeerias, Lagose ilukultusest ja Nigeeria instakaunitaride elust. Päris sellist kaasaegset Aafrika romaani pole seni eesti keelde tõlgitud ja selle eest suur aitäh!

Kui rääkida tõlkest, siis tabas see originaali kummalist huumorit ja mingit nihestatud suvalisust kenasti. Vaid nigeeria pidžiningliskeelsete repliikide puhul tundsin kergendust, et neid nii vähe oli, sest pidžini muheduse edasiandmine ongi paras pähkel. Mõned pidžiningliskeelsed sõnad on ka tekstis tõlkimata jäetud, esitades need koos mõne jorubakeelse ja muidu võõra sõnaga väikese leksikonina raamatu lõpus. Sedalaadi tõlkija abivalmidus on mulle alati sümpaatne. Aafrika tänapäeva romaanide vahendamisel on see ka peaaegu vältimatu, sest autorid tavaliselt ise tõlkevasteid ei paku. (Lisa on ilmselt pealkirjastatud joruba keele väljendite sõnastikuna kogemata, sest jorubakeelseid sõnu oli seal siiski vaid napilt pool).

Lootuses, et need, kellele see populaarne Nigeeria romaan huvi pakub, on valmis oma lugemisvara samas suunas veelgi avardama, kasutan juhust ja lõpetan lugemissoovitustega. Sarnane tempo, must krimihuumor ja söakad naistegelased iseloomustavad ka Lõuna-Aafrika autori Angela Makholwa romaane, üksnes sotsiaalse satiiri aspekt on tema puhul tugevam. Braithwaite'i debüüt mõjuski mulle tõtt-öelda tontliku déjà-vu'na, sest tundus olevat kombinatsioon Makholwa mitme romaani põhielementidest ja stiilist. See oli tõenäoliselt pelk kokkusattumus. Nigeeria autoritest tasub järgmiseks võtta Adaobi Tricia Nwaubani "I Do Not Come to You by Chance" ("Ma ei pöördu teie poole juhuslikult"), Ayọ̀bámi Adébáyọ̀ "Stay With Me" ("Jää minuga"), Lola Shoneyini "The Secret Lives of Baba Segi's Wives" ("Baba Segi naiste salaelud") või Chibundu Onuzo emma-kumma Lagose-romaani. Kõik neli esindavad seda Nigeeria naisautorite nooremat põlve, kes kirjutavad lugusid tänasest Aafrikast sama loetavas stiilis kui Oyinkan Braithwaite. Nühkides žanripiirid teadlikult hägusaks, söödavad nad mõrud sotsiaalsed pillid lugejale sisse petlikult kerglases kestas nagu magusa glasuuri varju peidetud C-vitamiini.

Head lugemist!

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: