Wimbergi luuletus. Keset suve ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Visnapuu 130
Visnapuu 130 Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Luuletaja Wimbergi luulekroonika suvisest Tallinnast.

On 14. juuli, Vabaduse plats.
Täpselt suve keskpaigas
olen Tallinna keskpaigas:
olen millelegi nagu pihta saanud,
midagi nagu ära tabanud,
nii nagu jahimees muiste,
kes virutanud oda kitsele otse rindu.

Ma surun sõrmed ümber
suve saleda piha.
See on piisavalt õbluke,
et kenasti rusikasse mahuks.
Ma olen keset suve ja pealinna,
veel enam, ma olen jõudnud
ka keset elukaart.

Ma olen praegu kuhugi
nii kohale jõudnud,
et iga samm edasi
on juba eemaldumine.
MINA – SIIN – PRAEGU
Täna on kohale jõudmise päev.
Tere, siin ma olen.

Istun uues kohas Mood,
mis on sealsamas,
kus vanasti Moskva
ja seejärel Wabadus,
söön väga head borši,
taustal mängivad Jaani kiriku
kella kaheksa helinad.

*

Kukus ei ole kedagi.
Kuku ukse ees istub Igor,
on vanaks ja halliks jäänud.
Tervitame ja tema ütleb,
et eile oli maretapäev,
vanarahva kesksuvepüha.
Jalutan läbi vanalinna.
Valli hapus õhus lällavad
sorakil vanamehed.
Must Puudel on kinni pandud.
Münt on avatud ainult
reedel ja laupäeval.
Drink Bar on lahti.
Müürivahe ei üllata.
Ma tean, et Freudi baaris
on vinge disainiga menüüd.
Viru tänav on ennast
häälestanud soomlastele.
Kohvik Rukis kutsub
juba hommikul kaheksast
soojasid saiasid sööma.
Vene tänav on igavalt tuttav.
Jalutan Balti jaama poole.
Balti jaama turust alates
saab päikseline teisipäevaõhtu
oluliselt vunkki juurde.
Siin on kohad, kus istuvad
siinse kandi ilusad inimesed.
Siin ajavad sõbrannad juttu,
siin lükatakse lapsevankrit,
jalutavad isa ja ema lapsega.
Telliskivi linnak on tulvil
siinse kandi ilusaid inimesi.
Noori ja heade töökohtadega.
Igal nukal põksutatakse pinksi.
Barbershop'is piiratud habemed,
maitsekad põlvini kleidid,
päikseprillid ja käekotid,
stiilsed püksid ja pintsakud,
vormis ja trimmis kehad.
Välismaalased, võõrad keeled.
Päevitunud nahk ja ehted.
Mis teen siin mina?
Aga ma olen kirjanik ja mina
võin minna igale poole.
Joon Lendavas Taldrikus kohvi.
Lahkelt tuuakse klaas kraanivett.
Võtan kotist Puškini luuletused
ja loen isukalt. Huvitav,
kui paljud neist naistest siin,
üldse neist inimestest siin
on tegelikult üksi ja õnnetud?
Mina olen siin pea ainus,
kel ei ole kõrval kaaslast või
sõpru, aga kas siis näittab see,
et nad ei ole tegelikult üksi?
Kui paljud neist lähevad
lõpuks üksinda oma väiksesse
ilusasse kodusse ja seal
öö tulles üksinda voodisse?
Ma ei näe ühtki tuttavat nägu,
ainult Adam Cullen istub
Pudeli terrassil, läpakas süles,
ma ei tunne teda nii hästi,
et isegi peanoogutusega tervitada.
Lendava Taldriku kassas maksan
kohvi kinni ja teenindajaneiu ütleb:
"Sa oled mu isa sõber."
Jah, tõesti, Jürgeni tütar Hõbe Ann!
Teine inimene ses õhtus,
kes mind tunneb ja keda mina tunnen.
Jalutan mööda Kopli tänavat
Balti jaama poole tagasi,
jalutan tagasi vanalinna,
Nunne tänav ja Raekoja plats,
kõik on juba õhtusem,
krõpsan õllepurgi lahti
ja joon seda kõndimise pealt.
Istun Pika Jala torni ees
kivist tuvil ja vaattan inimesi,
kes mööda kõnnivad. Siin on
ööpäev läbi lahti pood, paljudel
on põhjus läbi astuda.
Mida ma tahan? Mida
ma otsin? Keda ma otsin?
Kas peaksin teda otsima?
Mis ma teen, kui ta leian?
Hästi, ma tahaksin, et
juhtuks midagi huvitavat,
midagi toredat, lihtsalt juhtuks.
Ma ei näe ühtki tuttavat,
astun edasi Pikale tänavale,
Vastu sõidab politseiauto,
keeran purgi käes randme taha.
Saku Originaal, lihtne ja lahja.
Harju tänaval võtan viimase piisa.
Kukus ei ole ikka kedagi ja see
pannakse kohe ka kinni.
Tallinn pannakse suvel
nädala sees kinni hiljemalt kella
üheteistkümneks õhtul.
See aeg on käes. Kas minna viimase
bussiga koju või jääda edasi?
Istun Sõpruse kino ees,
purskkaev suliseb rahustavalt,
kõrvalpingil istub prükkar,
kehitab pikalt jalas pükse,
siis läheb ära. Valli baaris
prahvatab lõõtsa saattel valjult käima
"Enne veel kui tõuseb päikene..."
Ma ei talu seda ja lahkun.
Lähen Nokusse ja võtan kohvi.
Loen viimase kuu aja Sirpe.
Kõrvallauas on kaks naist,
joovad pudelist midagi, mitu korda
löövad kokku, näha, et sõbrannad,
kes pole kaua kohtunud.
Kuulan lauseid nende jutust.
"Ma tahan olla naine!" rõhutab üks,
kes mulle rohkem meeldib.
Räägivad Tinderist ja sellest,
et pole aega pidudel käia.
Nokus on palju noori ja
palju venekeelseid, trepikoja
seinalt oli kuulutuste kiht maha võettud
ja välisuks käis koodita.
Nüüd on viimased bussid läinud,
viimane rong läks 23.45,
olen öise linnaga kahekesi,
sillad on raiutud.
Istun Koorti kitse juurde,
siin on mugavad puust pingid
ja jällegi vesi suliseb,
oaas keset öist vanalinna.
Need tänavad on praegu nagu
tulesäras käigud või urud
sumedas juuliöö pimeduses.
Avan teise õlle, loen Puškinit.
Saadan sõnumeid. Jälle sõidab
üks politseiauto tulede
vilkkudes mööda, Balti jaama poole.
Mööda Nunnet ja Laia tänavat
kõnnib väheseid öiseid inimesi,
osa neist soome turistid.
Praegu ongi vaid lahti
siinsamas see õllebaar,
Levist Väljas ja Kalamajas
venelaste diskobaar Kolm Lõvi,
mis ei ole ka paha koht.
Möödujate suust kostab sõnu
"... Kolm Lõvi ... Kolme Lõvisse..."
Eelmisel ööl olin samamoodi
linnas ja oli põnev, oli tore,
sain uusi tuttavaid ja koidusära
tervitas mind Pika Jala torni
kolmandal korrusel.
Aga täna on lootusetu,
küllalt Puškinist ja juulist
vanalinna ümber ja kohal, lähen
ja lähen ja lähen ja lähen
ja võtan Vabaduse platsil
otse foori tagant takso.
Koju. Kell on kaks. Pool elu
on selja taga. Kui hästi läheb.

2020

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: