Puhkus ja arhitektuur. Kus puhkas töötav kodanik Nõukogude Eestis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu Õlletehase puhkebaas Võrtsjärve ääres. Arhitekt Raul-Levroit Kivi, 1960–1969.
Tartu Õlletehase puhkebaas Võrtsjärve ääres. Arhitekt Raul-Levroit Kivi, 1960–1969. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

Nõukogude ajal arenes Eestis hoogsalt välja suvila- ja puhkebaasikultuur, kus kergelt läänelik ja rõhutatult sotsialistlik ristusid iselaadi puhkusearhitektuuriks, kirjutasid Epp Lankots ja Triin Ojari Müürilehes.

Tööstusajastu algusest saati on inimeste elulaadi ja ajakasutust mõjutanud enim töö muutunud sisu. Tööaja reguleerimine, töövaba aja tekkimine ja puhkus on moderniseeruva ühiskonna tunnused, mis on teisendanud ulatuslikult ka 20. sajandi ruumilist keskkonda. Need muutused on kujundanud meie igapäevast eluruumi väga erinevas mõõtkavas alates korteriplaneeringutest, avalikest linnaparkidest kuni suvilarajoonide ning mastaapsete puhkusemaastike ja -linnadeni (inglise keeles leisurescapes), mis ääristavad tänapäeval nn globaalse päikesevööndi rannikualasid.

Massipuhkuse teke on seotud eelkõige teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna ülesehitamisega, mil elu- ja töötingimuste paranedes muutus tavapäraseks puhkuse veetmine väljaspool kodu. Eestis tähendas see Nõukogude Liidu tingimustes riiklikult organiseeritud võimalusi vaba aja veetmiseks – puhkus ei olnud tegevusetus, vaid tegevus, mida iseloomustas süsteemne korraldus ja läbimõeldud ruumiline raamistus.

Nõukogude režiimi algusaastatest kuni Stalini valitsusperioodi lõpuni seoti puhkust ametlikus propagandas eeskätt töölise tervise turgutamise ja jõuvarude taastamisega – ka puhkeasutused olid esmajoones ravisuunitlusega. Töötajakeskne puhkusesüsteem tähendas ühtlasi, et sanatooriumitesse ja puhkekodudesse eraldati tuusikuid vaid individuaalseks kasutamiseks, mitte peredele. Esimeste nõukogude kümnendite puhkuseideoloogia lähtus seega ennekõike üksiktöötaja väärtusest ühiskonnas ja perekond oli selles mudelis tähtsusetu.

Lembit Aljaste projekteeritud ühest servast tõusva pööningukorrusega suvilat ehitati 1970. aastatel mitmetesse aianduskoopertiividesse. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

1960. aastatel nihkus puhkuse tähenduse kese terviselt vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamisele ja materiaalsele heaolule. 1960. aastate jooksul kehtestati Nõukogude liiduvabariikides viiepäevane töönädal (Eestis 1966. aastal) ja teaduslik-tehnilise revolutsiooni laines sai puhkusest oluline uurimissuund. 1960.–1970. aastatel koostati Nõukogude Liidus ja Eestis arvukalt teadusuuringuid: analüüsiti elanikkonna struktuuri, liikumisvõimalusi ja puhkuseveetmise eelistusi ning töötati välja mitmekesine puhkeasutuste ja -ruumide nomenklatuur.

Füüsilises ruumis väljendub see muutus mitmeti. Neil kümnenditel teiseneb sadade uute aiandus- ja suvilakooperatiivide ehituse tõttu märgatavalt linnalähedaste alade ilme. Niisamuti jõuavad 1960. aastatel uute hoonetüüpidena Eestisse kämpingud ja motellid ning massilise nähtusena asutuste puhkebaasid, mida ettevõtted rajasid oma töötajatele nii puhkuse veetmiseks kui ka ühisürituste korraldamiseks. Vanade kuurortasulate kõrvale planeeritakse arvukate puhkajate vastuvõtmiseks uusi piirkondi, näiteks Pärnumaal Valgeranna ja rannikuala Pärnust kuni Iklani, põhjarannikul Tallinna ümbrus, sisemaal Peipsi järve põhjakallas ja Võrtsjärve idakallas.

Ehkki sanatooriumipuhkus oli terve nõukogude perioodi vältel ihaldatuim ja ühtlasi kättesaamatuim puhkuseveetmise viis ning kõige sagedamini olid inimesed oma puhkuse ajal kodus või maal sugulaste juures, vaatleme artiklis tolleaegse massipuhkuse nähtusena Eestis asutuse puhkebaasi ja isiklikku suvilat – need on kaks enim ehitatud hoonetüüpi, mis muutsid puhkuse väljaspool kodu suurele osale inimestest kättesaadavaks.

Kollektiivne puhkus asutuse puhkebaasis

Sanatooriumipuhkuse defitsiidi leevendamiseks julgustati alates 1960. aastate keskpaigast tehaseid, ametkondi ja muid asutusi omavahenditest puhkebaase ehitama. Eestis oli asutuse puhkebaas nõukogude perioodil enim rajatud kollektiivse puhkeasutuse tüüp – 1990. aastaks oli siin 360 asutuste puhkebaasi, samal ajal kui riiklikke puhkekodusid oli kõigest kaks ja sanatooriume üheksa. Asutuse puhkebaasis said töötajad veeta väikese tasu eest nii oma korralist kui ka nädalalõpupuhkust ja valdavalt kasutatigi neid koos perekonnaliikmetega puhkamiseks. Puhkebaasides korraldati veel töökollektiivi ühisüritusi, peeti pulmi ja tähistati muid pidupäevi.

Arhitektuurselt varieerusid asutuste puhkebaasid saun-suvilatest 100- ja enamakohaliste suurte kompleksideni. Suuresti ehitati Eestis siiski väiksemaid, keskmiselt 25-kohalisi puhkebaase, mille arhitektuurne tase oli väga kõikuv. Oli nii vanadest taludest kui ka mõisa abihoonetest ümberehitatud puhkebaase, puitkilpidest tüüpelamuid, ent ehitati ka väljapeetud minimalistliku joonega modernistlikke või jõulise ambitsiooniga uut keskkonda loovaid mängulise arhitektuuriga komplekse. Üldiselt võttes seisnebki Eesti asutuste puhkebaaside eripära tüüpiliste suurte idabloki puhkuselinnakutega võrdluses just väikeses mõõtkavas, privaatsetes oludes ja vahetus kontaktis loodusega.

Tööstusprojekti puhkebaas Salmistus. Arhitekt Kalju Valdre, 1969. Autor/allikas: Enno Raag/Eesti Arhitektuurimuuseum

Üks esimestest töötajate puhkusele mõtlevatest asutustest oli Tartu Õlletehas, kelle tellimusel kavandas Raul-Levroit Kivi puhkebaasi Võrtsjärve äärde Rannu külla juba 1960. aastal. Maastikku astmeliselt asetatud hoonet täiendati aastate jooksul mitmel korral ja praeguseni on säilinud selle miesvanderrohelik lakoonilise vormi ja laia katusekarniisiga saunamaja. 1960. aastate üks stiilseimaid minimalistlikus laadis Eesti modernismile omaselt tumedaks peitsitud puidust seinapinna ja valge karniisiga katuseplaadi kontrastile üles ehitatud puhkeehitisi oli Tööstusprojekti puhkebaas Salmistus (arhitekt Kalju Valdre), mille siseruumi jaotab moodsa elemendina laest rippuv avatud kamin. 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate alguses projekteeritud puhkebaaside hulgas leidub üsna palju heal tasemel modernistlikku puhkearhitektuuri, näiteks Tallinna Kaubamaja puhkebaas Võsul (arhitekt Voldemar Herkel) ja populaarse telkmaja motiivi isikupäraselt kohandav puidutöötlemistehase Viisnurk puhkebaas Uulus (arhitekt Maire Annus).

Seitsmekümnendatel lõid arhitektid ka julgeid rekonstrueerimisprojekte, näiteks vanale laudale massiivse juurdeehitusena rajatud Lääne Kaluri puhkemaja Paralepas (arhitekt Raine Karp), Paide Piimakombinaadi puhkebaasiks ümberehitatud endine talu Järvamaal Rael (arhitekt Udo Ivask, valmis 1981) ja postmodernistlik Tugamanni vesiveskist ümberehitatud Tallinna EPT puhkebaas (arhitekt Ado Eigi, sisearhitekt Niina Eigi).

Polümeeri puhkebaas Paatsalus. Arhitekt Toomas Rein, sisearhitekt Juta Lember, 1976–1979. Autor/allikas: Jüri Varus /Eesti Arhitektuurimuuseum

1970. aastate teises pooles jõuab peamiselt EKE Projekti arhitektide kavandatud puhkebaasidega rannaäärsetesse asulatesse jõulise vormi ja keerulise ruumistruktuuriga arhitektuur. Üheks selliseks on Eesti arhitektuuriajaloos nõukogude puhkearhitektuuri ikooniks kujunenud Toomas Reinu projekteeritud puhkebaas kummitoodete tehasele Polümeer Paatsalus. Ekspressiivse vormi ja mängulise arhitektuuriga puhkebaasid on ka praeguseni hästi säilinud Tallinna Autoremondi Katsetehase spordi- ja puhkebaas Loksa külje all Kuivojal (arhitekt Andres Alver), Tapa Autoremonditehase puhkebaas Võsul (arhitekt Ago Pähn) ja päris nõukogude aja lõpus valminud Lepanina hotellina tuntuks saanud Pärnu KEKi puhkebaas Kablis (arhitekt Ülevi Eljand).

Puhkebaasid pakuvad küllaldaselt materjali ka nõukogudeaegse luksuse analüüsiks. Arhitektuuriliselt põnevamad on omaaegsete "paralleelreaalsuste" näidetena tuntuks saanud Ministrite Nõukogu puhkebaasid Valgerannas (arhitektid Meeli Truu, Raine Karp ja sisearhitekt Taevo Gans) ja Narva-Jõesuus (arhitekt Marika Lõoke, 1976–1980, sisearhitekt Taevo Gans), kus suvitas peamiselt Karl Vaino. Ruumilise eristumise kategoorias võib lugeda samaväärseks ka kosmosetehnoloogiat arendanud Moskva Täppismasinaehituse Teadusliku Uurimise Instituudi salastatud puhkebaasi Vzmorje (Rand) Pärnumaal Jaagupi külas. 1976. aastal EKE projektis Harry Šeini kavandatud ja nüüdseks laguneva puhkekompleksi ambitsioonikaim detail, mis küll projekti järgi ei valminud, oli hoonestust ümbritsev bassein, nii et kahe- ja kolmetoalistest suvituskorteritest koosnevad ridaelamud oleksid paiknenud sisuliselt tehissaarel.

ENSV Ministrite Nõukogu puhkebaas Narva-Jõesuus. Arhitekt Marika Lõoke, sisearhitekt Taevo Gans, 1976–1980. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

Kuna paljudes nõukogudeaegsetes asutustes olid kalastus- ja jahisektsioonid, siis sageli ehitati perepuhkusele mõeldud puhkebaasidele lisaks mõnda teise kohta spetsiaalbaase. Kui kalastusonnid olid enamasti askeetlike tingimustega lihtsad puitmajakesed, kus tuli magada ilma kütteta ühisruumis, siis jahibaasid püüdlesid rohkem esinduslikkuse ja ruumilise mõjuvuse poole. Neist representatiivseimad on 1970. aastatel valminud Põllumajanduse Ministeeriumi Ehitus- ja Montaaživalitsuse Tugamanni jahimaja Vääna jõe ääres (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Rein Laur) ja Läänemaa Metsamajandi ehitatud Kullamaa Jäägrikoda, kus argisest erinev õhustik on saavutatud pseudoajaloolist lähenemist modernistliku lamekatusega kombineerides (arhitekt Rein Weber, sisearhitekt Aate-Heli Õun). Kullamaa jahibaasi püsikülaline oli EKP KK I sekretär Johannes Käbin ja seal võõrustati 1970. aastatel mitmeid kõrgeid külalisi.

Põllumajanduse Ministeeriumi Ehitus-Montaaživalitsuse Tugamanni jahimaja Vääna jõe ääres. Arhitekt Henno Sepmann, 1970–1973. Autor/allikas: Enno Raag/Eesti Arhitektuurimuuseum

Suvila – kohandades kollektiivset isiklikuks

Lisaks kollektiivsele puhkamisviisile oli ametliku süsteemi osa ka individuaalne puhkus. Suvila oli küll kodanlik staatusesümbol, ent nõukogude ideoloogia "töölisklassistas" selle elitaarse mineviku uue, tervist ja ühiskondlikku kasu kilbile tõstva retoorikaga.

Nõukogude perioodil põimuvad suvila arengus kohustustevaba puhkamine ja produktiivne aiandamine. Suvilakooperatiiv oli looduskaunisse kohta rajatud asum, kuhu oli lubatud ehitada kuni 40 m2 maja, aga piirdeaedu, peenraid ega iluaeda ei tohtinud rajada. Enamasti püstitati suvilakooperatiivid liivasele männimetsaalusele ja osa neist hoonestas ka omaaegne eliit. Nn bosside suvilarajoone on teada Pärnumaal Kablis, Rannamõisas, Võsul ja Elvas, Lohusalu on tuntud omaaegse kultuuriinimeste ja heliloojate suvituskohana. Erinevalt aiamajadest suvilatele tüüpprojekte ei olnud ja need tuli tellida arhitektidelt individuaaltööna.

Aianduskooperatiive loodi seevastu väheviljakale maale, mida kolhoosid või metsamajandid soostusid kasutada andma ja mis tuli suurte jõupingutustega haritavaks muuta, aiamaja oli (vähemalt alguses) suuruselt väiksem (25 m2) ning aiapidamine oli seal kohustuslik. Kasutada tuli tüüpprojekte, kuid vastava taotluse põhjal olid lubatud ka eriprojektid – alguses kasutati seda võimalust kehtivate tüüpprojektide vähesuse tõttu palju. Uute tüüpprojektide konkursse korraldati siiski alates 1960. aastate teisest poolest igal kümnendil ja ilmusid ka tüüpprojektide kataloogid. Alates seitsmekümnendatest hoonestati enamik aianduskooperatiive tüüpmajadega, kasutades sageli ühes kooperatiivis paari-kolme varianti neid kujunduslikult grupeerides.

Seitsmekümnendatel kujunes välja ka suvemaja ruumiline programm, mis väljendas moodsat arusaamist puhkamiseks mõeldud ruumist, mugavusest ja jõudeolekust. Aia- ja suvemajades domineerib ühtne, vaid mõtteliselt osadeks jagatud siseruum ning köök ja magamistuba on pigem nišid, maja südameks on kamin ning eluruum pikeneb terrasside ja rõdude kaudu ümbritsevasse keskkonda, vaateid suunavad avarad aknad või veranda.

Arhitekt Heino Parmase suvila Muristes Oolaiul, 1976. Autor/allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

Nii individuaal- kui ka tüüpprojektides valitses 1960.–1970. aastate alguses tugev modernistlik esteetika, arusaam lihtsusest ja ökonoomsusest on vormistatud rangeilmelisse arhitektuurikeelde: madalad kald- või lamekatused rammusa karniisiga, lihtsa liigendusega mahud, avarad aknad, napi kujundusega elemendid, nagu välikamin, mõni istumisnurk, terrass või katusealune. Ent samas peegeldus moodne arusaam puhkearhitektuurist suvilate mängulisemas väljanägemises – sellist lõbutsemist rahvusliku arhitektuuri elementidega (rookatus, palksein) või julget vormikeelt (nn telkmajad, erikujulised aknad ja katused) mujal elamuehituses ei näe.

Majade väikese mahu tõttu kujuneski üheks eristuvaimaks jooneks katusekuju – lame, viiluga või erikujuline katus peegeldab vormivabadust olukorras, kus näiteks ehitusmaterjalidega mängida ei saanud. Variatsioonid katusekujuga ehk pööningu eri kaldenurgad andsid ka normeerimata lisaruutmeetreid. Üheks eelkõige suvitusarhitektuuri tunnuseks, mis levis jõudsalt ka mujal Baltikumis, võib pidada maani viiluga ameerikalikku telkmaja (inglise keeles A-frame). Rannamõisa kämpingust (1966) ja eriti populaarsest Merepiiga kohvikust (1967) alguse saanud vorm levis Eestis kiirelt ning teravatipulisi telke kas rookatusega või ilma selleta kasutati meelsasti ühe hoonetüübina suuremate suvilaalade planeerimisel näiteks Võsul ja Laitses.

Telksuvila (ingl A-frame) kooperatiivis Romantik Rannamõisas. Arhitekt Hindrek Piiber, 1973. Autor/allikas: Enno Raag/Eesti Arhitektuurimuuseum

Suvila oli nõukogude süsteemi funktsionaalne element, mille ruumilises kujundamises oli inimestele jäetud võimalus osaleda aktiivsemalt kui muudes ehitusvaldkondades – teatud piirini oli jäetud vabadus valida, teha esteetilisi otsuseid, kujundada oma kätega isiklikku ruumi. Suvilaehitus oli võimalus eneseteostuseks, ent sealjuures olid nii arhitektuursed ja sisekujunduslikud lahendused kui ka iluaiandusvõtted kultuuriliselt enamasti rohkete juhendmaterjalide ja õpetustena valmis kodeeritud.

Kokkuvõtteks

Nõukogude aja puhkuseruume on peetud kohtadeks, kus valitsesid informaalsed ühiskondlikud suhted ja isiklik väärtussüsteem, puhkust võidi kogeda võimalusena põgeneda politiseeritud ja monotoonsest elukeskkonnast. Ometi said need põgenemised – teinekord erakordse arhitektuuriga ruumidesse – võimalikuks ametlikus raamistikus, näidates niiviisi hilisnõukogudeaegses ühiskonnas kehtinud ähmaseid piire isikliku ja avaliku ruumi vahel. Arhitektuuriajalooliselt tähistavad aga tolleaegsed puhkeehitised modernismi levikut tiheasulatest väljapoole jäävatesse küladesse, mis sedavõrd laiaulatuslikuna on võrdlemisi erandlik terves endises idablokis. Rõhutatult ühtse esteetikaga modernistlike suvilakooperatiivide, aga iseäranis populaarsete A-raamiga ameerikalike telkmajade levik näitab ühtlasi, et külma sõja aegne raudne eesriie oli kohati võrdlemisi läbipaistev ja nõukogude puhkus võttis teinekord Lääne keskklassile iseloomulike ruumide kuju.

Epp Lankots on arhitektuuriajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektor ja vanemteadur. Peamised uurimissuunad on moderniseerumisprotsessid ehitatud keskkonnas ja nõukogudeaegne elukeskkond.

Triin Ojari on arhitektuuriajaloolane, tegelenud 20. sajandi arhitektuuri uurimisega ja kirjutanud arhitektuurikriitikat. Viimased kuus aastat töötanud Eesti Arhitektuurimuuseumi direktorina.

Eesti Arhitektuurimuuseumis on 14. augustist kuni 29. novembrini avatud näitus "Suvila. Puhkus ja arhitektuur 20. sajandi Eestis" (kuraatorid Epp Lankots ja Triin Ojari).

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: