Rekkor märkis, et füüsilise kontakti tõrget trupil pärast proovidesse naasmist ei olnud. Näitlejate mängulust ja ind oli tema sõnul nii suur, et barjääre ei täheldanudki. "Me usaldasime, et oleme terved ja rõõmsad ning tulnud üheskoos midagi suurejoonelist looma."

Lavastuse idee hakkas tema peas tekkima pärast seda, kui ta luges 2018. aasta detsembris folkorist Merili Metsavahi koostatud muinasjuttude kogumikku "Sõsara sõrmeluud". Esmalt küll kui lugeja.

"Lugejana koged sa raamatut teistmoodi, ei võta teksti tõlgendamise eest vastutust, ent lavastajana sa pead selle võtma. See omakorda tähendab seda, et algne tekst paratamatult mõneti moondub," sõnas Rekkor.

Esmalt valis ta lavastusse lood, mis tundusid talle endale kõige dünaamilisemad – põnevaima konflikti ja teemaga. Keeruliseks tegi ülesande aga asjaolu, et igal muinasjutuvestjal on oma stiil.

"Mõni pöörab tähelepanu detailile ja sisemistele motiividele, mõni ei pööra. Ehk kui sa juhtud näiteks tegelastele, kes otsustavad kellegi ära tappa ja tapavadki, siis meile alati ei öelda, miks," kirjeldas ta. "Või miks ei kontrolli tegelased fakte, mida teised tegelased neile esitavad?"

Selliste ülesannete täitmine pakub aga trupile Rekkori sõnul erilist pinget, sest on n-ö liha luudele luua on põnev. Ta usub ka, et publikule pakub neid lugusid vaadates põnevust samastumisefekt, mida arhetüüpsele muinasjutu-tasandile jäämine lõpuni ei võimaldaks.

Lavastus koosneb kahest vaatusest – esimene keskendub kosjalugudele ning teine perekonnalugudele. Valitud muinasjuttude keskne teema on nn tanu alla saamine, armastus või selle puudumine ja kooselu. Kõige selle kõrval huvitab Rekkorit aga hoopis nn hämar pool ehk see, mida erinevate loomanahkade kandmine esindab ning mida need lood meile siin ja praegu tähendavad.

"Kogumiku muinaslugudes on kõikvõimalikke libaloomi – hane-, kärnkonna-, roti-, peni- ning maonahas tegelasi. Mõistagi on see kujund, ja 21. sajandi inimese perspektiivist püüad ka tõlgendada, kas ja mida see kujund meile siin ja praegu võiks tähendada. Kui kosilane on madu, mida see esindab?"

"Üks kosjalugudest räägib näiteks naisest, kes lükkas kõik kosjad tagasi öeldes, et "lähen pigem penile, kui mõnele teist". Tuligi peni kosja. Aga kuna sõna oli antud, ei olnud enam midagi teha. Selgub aga, et öösiti viskab peni oma loomanaha ült ja temast saab mees. Me proovisime tunnetada, mida see peninahk siin ja praegu tähendab ning meie versioonis esindab see elustiilivalikuid."

Ehkki kogumikku "Sõsara sõrmeluud" esitleti kui valikut muinasjuttudest, kus kesksel kohal on naine, siis Rekkor märkis, et raamatus on ka lugusid, kus naine on kõrvaltegelane ega pole sündmusteahela käimatõmbaja. "Mina valisin omakorda välja lood, milles naine ja naise saatus on esiplaanil."

Ta tõdes, et on raske öelda, kas tegemist on feministliku lavastusega, kuigi teatud mõttes see seda siiski on. "Kui me räägime eelmiste sajandite maailma dramaturgia traditsioonist, siis naise põhifunktsioon on olnud olla ihaldusobjekt, kelle nimel lükatakse sündmusteahel käima, aga kes ei ole ise see, kes nn lööb jalaga ukse lahti."

Rekkor püüdiski kogumikust leida tugevaid naiskaraktereid, et see oleks huvitav nii neile endale teha kui ka vaadata. "Teistpidi on see ikkagi ying'i ja yang'i koostöö. Mul oli enesega kokku lepitud, et kõik saavad mängida eriilmelisi rolle ja et naiselikud-mehelikud energiad peavad olema tasakaalus."

Pärimusega tegeledes võib end küll püüda mõelda aega, mil neid lugusid päriselt räägiti, ehkki lõppkokkuvõttes on see võimatu, tõdes ta. "Võid lugeda artikleid ja arvustusi, konsulteerida oma ajaloolastest ning pärimuse spetsialistidest sõpradega ja uurida, et mis sina sellest või tollest arvad, aga lõplikku tõde ei tea keegi."

Peamine on tema sõnul see, et muinasjutte räägitigi ilmselt selleks, et osata tabuteemasid üleüldse puudutada. "Tõenäoliselt ei olnud olmesituatsioonis võimalik kõnelda teatud teemadel eriti ausalt ja filtrita. Seetõttu käsitleti erilisi teemasid ja tabusid läbi muinasjutu."

Kuigi Rekkor ei sukeldu projektiga päris tundmatusse vette, on temagi jaoks põnev pähkel pureda, kuidas jutustada lugu ilma sõnadeta ja peamiselt visuaalseid vahendeid kasutades.

"On mõned olukorrad, kus ilma sõnata ei saa, ja sel juhul seda ka kasutame." Mõned dialoogikatked saavad olema eelsalvestatud ja mõned leiavad aset nn otse. Publik aga kogeb helimaastikke läbi klappide, mis juhul saab Rekkori sõnul heli olema ka intiimsem ja intensiivsem, hoides vaatajat pidevalt maagilises maailmas.

Vajadust teatud stseene sõnadega täiendada põhjendas ta sellega, et iga vaataja kogemus on erinev – on neid, kes loevad füüsilist teatrit, sh kujundeid ja abstraktsemaid mänguvahendeid hästi, ja neid, kes on harjunud kogema ainult klassikalist sõnateatrit.

"Ma ei taha ega saa kedagi maha jätta. Üksikud dialoogikatked on napid ja informatiivsed ning abiks neile, kes igapäevaselt nn ei loe visuaalset teatrit."

Samas tõdes ta, et sõnateatri rakendamine visuaalteatri asemel jätaks ta päris paljust ilma. "Visuaalteatri võimalused on piiritud. Ma ei näe klassikalise sõnateatri laval moodustumas näiteks üleelusuurust madu. Sellisel juhul tuleks see lihtsalt ümber jutustada, à la "no ja siis tuli madu kosja". Aga kuivõrd vaesemaks see mänguolukorra teeks?"

Lavastuse truppi kuulub inimesi, kellel on visuaalse teatri kogemus nii näitlejate kui ka lavastajatena. Näiteks Sandra Lange, kes on nuku- ja objektiteatri spetsialist, ja kelle diapasoon on Rekkori sõnul lai nii füüsilise teatri kui ka draamanäitlejana. Samuti impronäitleja Rauno Kaibiainen, kes on vallutanud ka maskiteatri, commedia dell'arte' ja varjuteatri maid. "Kogu trupi kogemustepagas on sellise lavastuse loomiseks ideaalne."

Tavapärast nädalate kaupa laua taga istumist trupil ei olnud. Selle asemel tuli Rekkor lagedale oma valitud lugude, esialgse struktuuri ja võimalike vahenditega. Esimese nädala veetsid etüüde tehes.

"Ma panin kõigepealt paari näitlejad, kes üksteist ei tundnud, et nad saaksid läbi ülesande lahendamise aru, kuidas keegi mõtleb," selgitas Rekkor.

Igaüks võttis etüüdide lahendamisel kaasa oma kogemustepagasi – olgu see objekti-, tantsu-, draama-, füüsiline või varjuteater. "Sealt sündis uusi võimalusi ja sai edasi vaadata, mis töötab ja on väärt idee, mida hakata koos arendama." Seda nad Krulli masinatehases seni teinud ongi.

"Sellise materjali puhul, mis on sul lõpuks ikka üsna fluidumina käes, on laua taga istumine mõttetu. Tuleb kohe proovima ja katsetama hakata, et saaksid aru, kas töötab, ja kui ei tööta, mida peaks tegema, et töötaks."

Rekkor tunnistas, et tal on huvitav vaadata ka seda, kuidas uued inimesed üksteist leiavad ja seda, kuidas nende ühisloomingust sünnib midagi uut, millest kumbki ei osanud varem unistada.

Kuigi lavastus esietendub Krulli masinatehases, oli lavastuse meeskonnal algselt kokkulepe hoopis teise mängupaigaga. "Aga asjad üha loksusid ja teadmine, et sul on peatselt esietendus ning mängupaik ja kokkulepped on selle aja jooksul kolm korda muutunud, oli päris hirmuäratav."

Krulli masinatehase juurde sattus ta juhuslikult. Ta kirjeldas, kuidas seda nähes käis kehast läbi kuum adrenaliinihoog. "Mõtlesin, et kui võimas ja kaunis see on ja kuidas ma ometi saaksin siin midagi teha. Palusin produtsent Minnat, et ta uuriks, kellega ühendust võtta."

Hoone on seni olnud kasutuses keevitustöökojana. Kohtumisel omaniku esindaja, rentniku ja allrentnikuga lubati ruumid Rekkori kartustele vastupidiselt pikema jututa trupile.

"Kuidas see võimalik on, sa unistad ja loodad ning oled juba ette veendunud, et tuleb kindlasti metsik selgitamine ja asjaajamine, ja lõpuks nagunii ei ole võimalik, ning siis kuidagi hästi lihtsalt ja loomulikult öeldakse, et "tulge siis". See oli imeline," kirjeldas ta.

Kuu aega enne esietendust on trupil olemas umbes 80 protsenti materjalist. Suures jaos on nuputamisel veel varjuteatri osa. "Varjuteater on nii spetsiifiline kunstiliik ja nõuab meeletut täpsust, filigraansust ja korduvalt drilli, et see, mis publiku ees lõpuks avaneb, oleks puhas, uhke ja tekitaks vau-efekti."

Ta tõdes, et see võtab väga kaua aega. "Aga meil on ka väga pikad proovipäevad ning võimekas ja pühendunud trupp. Usun, et tulemus on kogemist väärt."

*****

"Sõsara sõrmeluud" Merili Metsavahi koostatud pärimuskogumiku ainetel
Lavastaja ja dramatiseerija: Helen Rekkor
Kostüümikunstnik: Maarja Pabunen
Lavakunstnik: Joanna Juhkam
Maskikunstnik: Sandra Lange
Koreograaf: Kristjan Rohioja
Helilooja ja helikujundaja: Villem Rootalu
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tehnilised lahendused: Mikk Mengel
Osades: Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja
Tammemägi, Kat Sun
Esietendus 14. augustil kell 22.00, järgnevad etendused 15., 21., 22., 27. augustil algusega kell 22.00