Noorsooteatri Ferdinandi saalis avaneb eesriie uhkelt ja paljutõotavalt suurejoonelise muusika saatel. Selle tagant tuleb välja hõbehalli presenti mattunud lava, mis on nii äratuntavalt ja rõõmustavalt renatekeerdilik, et isegi, kui midagi ei ole veel juhtunud, on tunne, et teatriõhtu tõotab tulla omapärane ja üllatusterohke.

Halli katte alt tuleb välja värviline riidekuhi, mille keskel istuvad neli suletud silmadega näitlejat. Nende nukulikus olemuses on teatud puhtus ja ilu, millest õhkub meelerahu ning täielik tasakaalustatus. Kuigi tegevus hakkab sellest punktist lahti hargnema ning areneb mitmes erinevas suunas, saadab kogu etendust siiski see tajutav tasakaal ja rahu, mis ei tähenda aga, et lavalt kiirgav energia oleks kogu aeg ühesugune. See põrkub aeg-ajalt justkui põrkepallina saali igasse nurka, pendeldab seinte vahel ning jõuab siis tagasi lavale ehk tasakaalu keskpunkti, saavutades jällegi ilusa vaikeluliku atmosfääri.

Keerdi eelnevatele lavateostele omaselt saavad ka selles lavastuses näitlejatest nii-öelda mängunupud, kes hallides kombekates justkui kujuteldavaks mängulauaks muutunud laval erinevaid vorme võtavad ja ülesandeid täidavad. Nad poevad nii laval kui kulisside taga kostüümidesse, mis nende mängunupu sarnasele karakterita olemusele erinevaid identiteete ja varjundeid loovad. Samuti libistatakse end laval märkamatu liikumise käigus üksteise kostüümidesse, jättes mulje teineteise naha ülevõtmisest ning ussi kombel vana vammuse maha jätmisest. Riided ja värvid annavad etendajatele justkui uue ülesande, eesmärgi või vormi, millest lähtuvalt edasi tegutseda või tagasi mingisse eelnevasse mustrisse pöörduda.

Kuna Keerd ei soovi tavaliselt oma loomingu sisu ette seletada, tuleb igal vaatajal selle iseäraliku mängu reeglid ise lahti mõtestada. Anti Kobin, kes ühe mängunupuna "ÜLTis" üles astub, tõdeb ERR-ile antud intervjuus¹, et Keerd ei ulata ka näitlejatele kandikul võtit, millega lavastuse tähendustelaegas avada. Nemadki peavad sarnaselt publikule oma tõlgendusteni jõudma ning nendest laval lähtuma. Sellise lähenemise juures on huvitav, et tähenduste loomine muutub mitmekihiliseks ning igale lavastusest osa saajale on jäetud vabadus luua seoseid enda tunnetusest johtuvalt.

Samas ei ole aga märkide ja kujundlike vormide lahtiseletamine vaataja jaoks kohustuslik. Lavastus on nii vaatemänguline ning nüansirohke, et seda võib ka lihtsalt kauni kunstivoona nautida ning siiski kogeda meelierutavat teatrielamust. Kuigi tund ja 40 minutit kestev etendus võib selliseks tähendusi loomata nautlemiseks liialt pikk aeg tunduda, siis Keerd on vürtsitanud lavastust muheda huumoriga, mis tekitab isegi teatud sõltuvust ning muudab aja möödumise märkamatuks. Olgu nalja kese nunnus pudikeeles, kentsakas üle lava paterdamises või moondatud häälega suitsetavate vareste dialoogis, mõjuvad need oma veidruses heasüdamlikult ja armsalt ning süvendavad sümpaatiat selle kujundliku kunstivoo vastu veelgi.

Kuigi ühegi stseeni külge ei ole kinnitatud kivisse raiutud tähendusi, tuleb füüsiliste proovilepanekute, esteetiliste piltide ja vaatemänguliste trikkide tagant välja jõu demonstreerimise ja allutamise temaatikat, mida ka Keerdi eelnevas loomingus on näha olnud. Nii balansseerivad näitlejad ennast üksteise otsa, luues inimpüramiide ja -skulptuure, mille jaoks vajaminev pingutus ei ole vaatajate eest peidetud ja paneb imetlusest silmi punnitama, sest peaaegu võimatuna tunduvad võtted võivad väiksemagi libastumise korral ohtlikuks muutuda. Neid nii kujundlikke kui väga otseseid üksteisele pähe istumisi saaks tõlgendada poliitiliste viidetena, aga kuna võimuvõitlus ei ole omane ainult riigi valitsemisele, vaid saadab meid erinevaid vorme võttes kogu aeg, siis peegeldub neis tegelikult ka individuaalsem ja argisem vägikaikavedu.

Kuna lavastuse alapealkiri on "Metafüüsiline rännak läbi sisemere painete" võiks arvata, et jõukatsumised räägivad eeskätt isiklikest sisemistest heitlustest. Halli presendi alt välja imbuvad näitlejad tuletavad meelde, et oma painetest jagu saamiseks tuleb esmalt kammitseva halli müüri tagant välja roomata ning iseendaga vastamisi seista. Selles tõlgenduses muutuvad mängunuppudest näitlejad ühe inimese erinevateks identiteedi osadeks, mis peavad esilekerkimiseks teineteisega rinda pistma. Rammu katsumise illustratsioonina võib vaadelda stseene, kus Steffi Pähn veepihustitega läbimärjaks kastetakse, ratastel vaiba külge klammerdunud Getter Meresmaa sellelt maha lennutatakse või Anti Kobin kogu Sander Roosimägi keharaskuse all end põrandalt püsti ajab. Need jõu ja visaduse demonstratsioonid justkui otsustavad, milline versioon isiksuse olemusest parasjagu peale jääb ning teised tagaplaanile lükkab. Lõpuks sulavad selle sisemise rüseluse käigus mõned isiksuse osad üheks vaibaga seinal või pimedusega toanurgas ning nendel ült viskamisega kaasneb vabadus, mis paneb kasvõi saltosid viskama.

Lisaks neile mõttekäikudele võib lavastuses "ÜLT" näha palju muud või hoopis midagi täiesti teistsugust, mis teebki sellest põneva ja omanäolise kunstiteose. "ÜLT-i" vaatama minnes saavad nii Keerdi loomingu pikaajalised austajad kui esmakordselt tutvujad nautida lavastaja tuttavaid ja uudseid esteetilisi vormilahendusi ning ulpida unenäolistel sisemere lainetel, mille tähendus jääb igaühe enda otsustada.

¹ https://kultuur.err.ee/1608094972/renate-keerd-koike-ei-pea-lahti-selgitama-las-jaada-poeesia-ja-luule-igauhe-avada