Arvustus. Luunja hingekauplejad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

„Keisri usk“
„Keisri usk“ Autor/allikas: Imbi Mälk

"Keisri usk" on segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist, aga oma siiruses siiski sümpaatne ettevõtmine, kirjutas Riina Oruaas Sirbis.

"Keisri usk", autorid Henrik Visnapuu ja Loone Ots, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, helikujundaja Feliks Kütt. Mängivad Garmen Tabor, Eva Püssa, Katrin Kalma, Merilin Kirbits, Karmen Saar, Loone-Ly Lempu, Nero Urke, Raimo Pass, Ivo Eensalu, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall, Enn Lillemets, Erik Ruus, Jaanus Tepomees, Aivar Jõgar, Harti Kiveste, Toomas Liivamägi, Andrus Novoseltsev ja Karl Martin Vahejõe. Esietendus 15. VII Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses.

Praegusel ajal on tavaks olla tänulik, et pärast pikka vaikust üldse teatrisse lubatakse. On näidend, etendus ja lavatäis näitlejaid ning nii mõnelegi vaatajale uus etenduspaik. Ilma nende asjaoludeta oleks "Keisri usu" lavastuse peamine mõõdukaal muidugi Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva tähistamine, mille peasündmusena jõudis Luunja mõisa kunagistel maadel Luunja kultuurimajas Visnapuu unustatud näidend nüüd esimest korda lavale.

Näidendi saatus on olnud karm. 1939. aastal juba proovisaali jõudnud tekst keelati, kuna ei sobinud enam uute oludega. Näidendi (järjekordse) taasleidmise au kuulub Loone Otsale, kelle ärgitusel jõudis see Luunja valla ja Jürgen Rooste kureeritud Visnapuu aasta sündmuste kavva. Mõningase korrastamise ja tihendamise tulemusena on näidend ka peaaegu autentsena Raivo Trassi käe all lavale toodud. Sellisel leiul on muidugi uudisväärtus omaette.

Maarahvas, kirik ja mõis

Näidendis keskendutakse kolme jõu – talurahva, kiriku ja mõisa – vahelisele konfliktile. Pärisorjusest pääsenud, kuid endiselt mõisa teorendi ikke all ägav maarahvas on tuld võtnud kuuldustest, et end vene õigeusku – keisri usku – ristida lasknutele antakse "hingemaad", raha ja muid hüvesid. Kauge keiser pidi andma kaitset ka rõhuva mõisniku eest. Tekkinud rahutuste käigus püüavad kirik ja mõis talupoegi iga hinna eest ja kohati julmade vahenditega luteri kiriku juures kinni hoida, kuni selgub ka talupoegadele, et kuuldused ei vasta tõele, ennem saab peksa nagu alati.

Visnapuu on näidendis pannud vastastikku talupoegade eestkõneleja Peedokse Aado (Janek Joost) ja mõisniku Kurt von Samsoni (Nero Urke), kelle prototüübina võib näha Luunja von Nolckenit, kes isandavõimu kaitsva tegelasena figureerib ka Vahingu ja Kõivu "Faehlmannis". Mõisa ja talu vaheliseks kaalukeeleks on pastor Ullmann (Raimo Pass), kelle huvides on hästi läbi saada nii ühe kui ka teisega.

1930. aastate eesti näitekirjandus on peale Hugo Raudsepa peamises osas unustatud ja seni vähesed kätte sattunud näidendid, sealhulgas Visnapuu omad, on unustamist ka õigustanud. Ilutsevad, mustvalged patriootlikud tekstid pakuvad huvi vaikiva ajastu mentaliteedi kajastajana, kuid ei enamat.

"Keisri usu" sündmuste ajalooline taust on 1840. aastate usuvahetusliikumine, mille põhjused polnud peamiselt religioossed, vaid eelkõige majanduslikud.1 Nagu Toomas Schvaki ajaloolisest ülevaatest, tuleb ka näidendist välja, et probleem oli sügavam.

Orjuseaeg oli möödas ja majandusliku kitsikuse kiuste hakkas talurahvas end ka sotsiaalses mõttes leidma. Usuvahetusliikumine toimus ju vähe aega enne esimest laulupidu, aga seltsiliikumist, koorilaulu jms seob Ea Jansen tärkava kodanikuühiskonnaga.2 Visnapuu näidendit võibki pidada pildiks kodanikuühiskonna eelsetest oludest, kus kaalukeelel on hing ja ihu, aga ka õige usutunnistus ja demokraatlikud väärtused. Seda viimast muidugi niivõrd, kuivõrd tinglikult see XIX sajandi keskpaiga kohta kehtib.

Kuhjaga asju, inimesi ja probleeme

Näidendi põhikonflikti kõrvale mahub veel kihistusi alates troostitu pildiga perekonnast, kes võitleb toidunappuse ja murdvate haigustega. Esindatud on peremehed, kehvikud, külaharitlased ja kirikutegelased, nii eestlased, sakslased kui ka venelased. Loo arengust ei puudu võimukonfliktid, põlvkondade ja külaühiskonna seisuste vahelised nägelemised ega ka värske noorusarmastus. Tegelasi ja probleeme on terve galerii, et luua Gorki näidendi "Põhjas" vääriline sotsiaalse viletsuse koondportree või Ibseni laadis konfliktidraama, kuid puudu jääb psühholoogilisest ja dramaturgilisest läbitöötamisest.

Tervikuna on näidend jälgitava tegevuse ja pingega, kuid siiski niivõrd lohisev ja plakatlik, et lavale toomiseks on korrastamine ja lühendamine olnud igati õigustatud. Kasuks on tulnud seegi, et nüüdisajastamisega ei ole mindud liiale, säilinud on teksti erisugused keelekihid, sealhulgas eesti, vene ja saksa keele segunemine. Ehk ainult markeeritud üleminekud "saksakeelselt" vestluselt eestikeelsena mõjuvad puisena.

Luunja kultuurimaja asub vanas mõisasüdames ja selle arhitektuur võiks samuti loole kaasa aidata. Paraku on lavastus endasse sulgunud, nii et kohavaim esile ei tule, vähemasti mitte kaugemalt tulijale, ning ei saa kõnelda ka kohaspetsiifilisest lavastusest. Väike­kohtadele omane kogukonnavaim oli siiski tajutav – professionaalide ja harrastajate ühistöö annab lootust eri vaatajagruppide ühendamisele.

Näitlejate seltskond ei ole sugugi vähem kirju kui tegelaste oma. Luunja kultuurimaja küllaltki kitsuke lava on täis kuhjatud nii asju kui ka inimesi. Ühelt poolt häiriv küllastumus tekitab teisalt tõesti ülerahvastatud talutare tunde. Tõsiseltvõetavat autentsust ehk süvavaesuse atmosfääri siiski ei leia, kuigi etnograafilisi detaile leidub laval küllaga. Sõnades maalitud pildiga võrreldes on keskkond liigagi kena ning lauale toodud pirakas leib ei jäta sugugi muljet, et sinna oleks "igasugu prahti" lisaks sõtkutud, nagu vanaperenaine näidendis kurdab.

Distantsitekitajana toimib abstraktne muusikaline kujundus (Felix Kütt), mis esindab hoopis teist keelt kui üldine külarealismitaotlus. Sama mitme­kesine kui tegelaste ja näitlejate galeriid, oli lavastus ka mängukeelelt, mis on nii lavastuse trumbiks kui ka nõrkuseks, sest mitte kõik ei toiminud samas registris.

Rollide kirju galerii

Tervikuna oli lavastus segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist, mis avaldus õnneks alles lõpus. Aga oma siiruses siiski sümpaatne ettevõtmine. Peale paralleelide kirjandustraditsioonist ei puudu ka taotluslikult võimendatud vihjed nüüdisajale.3 Äärmuseni viidud inimesed, kes näiliselt hea tehingu nimel iseendid kahjustavad, toovad kergesti meelde tänapäevase kauplemise valijate häältega, selle hinge aseainega.

Etendust vedasid taluperemehe Peedokse Aado osatäitja Janek Joost ja tema naise Ädo rollis Eva Püssa. Kumbki neist ei langenud kordagi groteski, vaid jäid rahulikuks, hoides oma tegelaste sisemist järjepidevust. Ehkki tema lähikondsete väiksemad rollid ei olnud võrdse veenvusega esitatud, oli peategelast ümbritsevatel osatäitjatel pidepunkt.

Kõrvaltegelaste seltskond meenutas parimatel hetkedel oma kummastavas groteskis "Novembri" filmi. Sügavama läbitunnetusega tõuseb esile Enn Lillemets, kelle iseäralik lavakarisma on mingist teisest reaalsusest. Maa peale toob lavastuse aga külaveiderdajate kamp – puhas orgaanika, läbinisti elu täis Erik Ruus venelasest harjuski Treska rollis ning Peedokse pererahva vendadena Tarvo Krall ja Ivo Eensalu lahtistes, kuid üheplaanilistes koomikaregistrites.

Pastor Ullmann on esimesel lavale astel väga huvitav, Pass kehtestab end jõuliselt, ent täpselt senikaua, kuni piiblit lugema asub. See toimub karikatuurselt ja ülemängitult ning ka hilisemad, pastori dilemmasid hoopis sügavamalt avavad stseenid tema naise Hedvigi (Garmen Tabor) ja vastasseis von Samsoniga olukorda enam ei päästa. On ju peamine konflikt usutunnistuse ümber ning usu naeruvääristamine jääb mõistetamatuks. Kõnekas detail pastori kuju vähendamisel on seik, et lavastuses keeldub Ullmann pakutud õllekapast, kui kuuleb, et sellest on kõik juba joonud. Käsikirjas võtab ta selle vastu: "… inimene ei pea iseennast suureliseks panema".

Parun von Samson (Nero Urke) on seevastu tõeline türann, kes valmis kohe kompromissile minema, kui omakasu mängus. Kui mõni eesti näitleja suudab usutavalt ja põhjendatult oma rollid üle mängida, siis on see Urke. Seekord ei olnud aga midagi tegelases, et karikatuurist enamat välja väänata. Kuna ka talurahvas jätab kohati päris lapsemeelse mulje, kisub lugu melodraamaks. Sellest päästab Peedokse Aado tärkav iseteadvus, kolmanda tee otsimine. Oma tõe ja õiguse taga ajamisega meenutab ta lõpuks isegi Vargamäe Andrest. Sentimentaalsusest loo lõpp siiski ei pääse, kuid finaalis tuleb tunnustada Eva Püssa tugevat häält regivärsi eestlauljana.

Korraliku suveteatrina, mis pakub rõõmu nii Visnapuu austajatele kui ka kohalikele, on see lavastus täiesti omal kohal. Jürgen Rooste ja Loone Ots on näidendi lavaletuleku reklaamimisel kõvasti tööd teinud. Visnapuu näidend on iseenesest väärt, et see nüüd eesti näitekirjanduse ajalukku kirjutataks, kuid oodatud uut hingamist siit paraku ei leia.

1 Toomas Schvak, Keisri usk ja alamad. – Sirp 10. VII 2020.

2 Ea Jansen, Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2007.

3 Jürgen Rooste, Oodata on Visnapuu-maaniat. – Sirp 10. VII 2020.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: