Näitusel "Kuhu me lähme?" uurivad kunstnikud Aksel Haagensen ja Triin Kerge, kuidas minevik ja olevik on habraste niidikestega ühendatud ja mõjutavad teineteist sellele teadlikult mõtlemagi. Tegu on vaikse, kuid mõjuvõimsa väljapanekuga tõsistel teemadel, mis tänu kunstnike tundliku käega kokkupandud töödele ei mõju raskepäraselt. "Kuhu me lähme?" kese on 1949. aasta küüditamine ning välismaale põgenemine.

Kaks kunstnikku lähenevad mõnevõrra erinevalt – Haagensen võtab kitsamalt vaatluse alla oma perekonnaloo ja Kerge stardipakk oli üldisem uurimus viimasest Siberisse küüditatute põlvkonnast. Kuid nad ei jää oma raamidesse, sest kitsam tee suubub laiemasse väliseestlaste lugude merre ja Kerge pöörab sügava pilgu inimestele, kes lapsena 1949. aastal Siberisse küüditati.

Näituse tuumakamat osa kannavad kaks videoteost, mis jooksevad vaheldumisi suurelt ARSi projektiruumi seinal. Vaatajatele on loodud hämar ja hubane keskkond koos pehme diivaniga, mille sisse paarikümneks minutiks vajuda ning mõttes videoinstallatsiooni kaduda.. Õdus olemine haakub eriti sujuvalt Haagenseni videoga, milles kunstnik toob vaatajate ette oma hiljuti ettevõetud teekonda mööda Austraalia lapsepõlveradu. Haagenseni teose pidepunktiks on ta Austraaliasse põgenenud väliseestlasest vanaema, kes jäigi sinna elama. Videos näeb  Haagenseni, kes läheb Austraaliasse vanaemale külla ning üritab haakuda unustusse jäänud paikadega. Vaheldumisi jooksevad läbi kunstniku ookeani ääres tehtud lapsepõlvepildid ja vanaema nooruspõlvefotod, mis annavad juurde perekonnaarhiivi läbitöötamise ajalist mõõdet.

Teose tugevus on emotsionaalne toon, mille balanss on täpselt paigas. Haagensen mängib soojade mälukildude kokkupanekuga minevikku ilustamata. Huvitav on märkida Haagenseni fookust merele, sest kas pole mitte meri (antud juhul ookean) paadipõgenikele vabaduse ja võimaluse sümboliks? On meri, mida kunstnik ja tema vanaema vaatavad, see sama meri? Või näevad nad meres midagi muud, kuna nende kogemused sellega on niivõrd erinevad? Meri on oma heitlikkuse ja allumatusega erinevatelt paatidelt ja laevadelt lõpututes hulkades inimelusid nõudnud, mistõttu on mere tunnetamine hoomamatu.

Sellest pingest tõukub teose üldistusvõime, sest ei pea olema läbi teinud sama teekonda, mille läbis kunstniku vanaema, kuid instinktiivselt on võimalik aru saada sellest, kui keeruline see võis olla. Teos moodustab võluva dialoogi mastaapse tekstiilpaanidest koosneva ruumiinstallatsiooniga, mis on tema vanaema disainitud. Videos on kaadrid nendest samadest kangastest, mida kunstnik koos vanaemaga lahti rullib ja kui videos jäävad need ilma kontekstita, siis seinalt saab lugeda, et Haagensen kasvad antud tekstiilide ümber üles teadmata, et need on ta vanaema tehtud.

Mõnevõrra ootamatuna mõjusid kaadrid põlevast Austraalia metsast, mida vaadates kangastusid silme ette uudised 2019. Aasta lõpus ja 2020. aasta alguses levinud Austraalia tulekahjudest, mis põhjustasid kolosaalset hävingut. Leekides Austraalia moodustas omaette väikse temaatilise kõrvalepõike põhiliinist, mida Haagensen oleks võinud isegi pikemalt avada. Kuidas mõjutasid tulekahjud tema vanaema, kes Austraalias elab või kunstnikku ennast, kui ta vaatas seda trööstitut olukorda?

Tundlikku teemakäsitlust näitab üles ka Kerge, kelle videoinstallatsioonis on kuus naist, keda lapsena 1949. aastal Siberisse küüditati. Kerge alustab videot sellega, et kokku küüditati 6000 last ning nende inimeste lugudes väärib märkimist, et ka neil on ilusaid lapsepõlvemälestusi, vaatamata sellele, et tegu oli koletu olukorraga, kuhu nad sattusid. Video ülesehitus on iseeneset lihtne - kuus naist on ükshaaval sõitvas trammis üles filmitud, kui nad vaatavad kaamerasilmaga tõtt. Terve video jooksul ei ütle nad sõnagi, vaatajad ei saa nende kohta muud infot teada peale selle, et nad küüditati lapsena Siberisse. On ainult lumine Tallinn, liiklus ja  kordamööda samad trammipeatused, kuid kaadris on erinevad inimesed. Video on justkui staatiline, pealtnäha lõpmatusse kordusesse tardunud, kuid siiski, midagi muutub.

Kuigi videos esialgu anonüümsena üles astuvad naised vaikivad, kõnelevad nad siiski pilguga, mida nad hoiavad kaameras relvitustavalt kaua. Tõesti, kui pikalt püsivad inimesed vesteldes lakkamatus silmsides ilma, et teine tunneks end pilgu all ebamugavalt? Kerge videos võib vaataja vaadeldavate naistega kauem silmsidet hoida, kui tavaliselt tehakse. On näha, et osad naisi tunneb end kaamera ees mugavamalt kui teised, sest kõik ei hoia konstantset silmsidet ja nad nihelevad pisut. Teose juures on huvitav kunstniku valik anda vaid näidatavate nimed, kuid jätta nende (lapsepõlve)lood rääkimata. Kuna Kerge ei intervjueeri neid videos ega esita neist muud täiendavat teavet, jäävad naised vaatajaile salapärasteks. Nad on pealtnäha tavalised inimesed me kõrval trammis, kelle kohta me ei tea, mida nad elus läbi on teinud.

Aga vaatamata sellele, mis inimesi elus tabanud on, liiguvad nad ühele või teisele poole ikka edasi. Ka Kergel on näitusesaalis ruumiinstallatsioon, mis mõjub oma hapruses ja kerguses kontrastina Haagenseni maast laeni tekstiilidele. Kerge kasutas installatsioonis katkendeid Siberisse küüditatud inimeste kirjadest, mida ta esitab õrnalt klaasil ning fotod. Kokku moodustavad Kerge ja Haagenseni teosed ühtse terviku, kus teosed täiendavad üksteist. Isiklik ja kollektiivne mälu sulanduvad kokku, sest üks koosneb teisest ja nii on tegu mõtliku väljapanekuga identiteedi otsingutest ja mõtestamisest.