Indrek Koff kirjutas isa Philippe'ist raamatu: inetuid saladusi sealt ei leia, aga üht-teist rokkivat küll ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/Kadri Põlendik

"Vikerhommiku" stuudios oli tõlkija ja lastekirjanik Indrek Koff, kes kirjutas raamatu laupäeval 60. sünnipäeva tähistanud piiskop Philippe Jourdanist. Koff märkis, et ühtegi inetut saladust isa Philippe'i elust välja ei tulnud, kuigi üht-teist rokkivat raamatust siiski leiab.

"Leidus mulle soodsaid soovitajaid, kellele meenus, et prantsuse keel on ju minu töö suures osas ja mõeldi ka sellele, et kindlasti on vaja rääkida isa Philippe'i sõprade ja sugulastega, ja see võis olla üks kaalukeel," rääkis Koff "Vikerhommikus" põhjustest, miks kirjastus Gallus just talle seda tööd pakkus.

"Teine asi – mul endal oli väga hea meel, et mul selline võimalus avanes. Kui loete raamatut, siis seal päris alguses kirjeldan ma ühte väikest seika, kuidas ma ise juba mõnikümmend aastat tagasi isa Philippe'iga lühidalt kokku puutusin. See oli selline armas ja naljakas aeg," lisas ta.

Selleks ajaks, kui Koff hakkas isa Philippe'ist raamatut kirjutama, oli nende kontakt aga täiesti kadunud. Isa Philippe ka ei mäletanud teda isiklikult. "Ma olen temaga eemalt kokku puutunud kogu aeg. Meie lapsed käivad Vanalinna koolis ja Vanalinna koolil on katoliku kiriku kooliga head suhted."

Koff ütles, et tema enda suhe katoliku kirikuga on väga sõbralik. "Mul on väga palju katoliiklastest sõpru ja ilmselt seepärast arvatakse, et ma ka ise olen katoliiklane, mis tegelikult ei ole õige."

Isa Philippe olevat olnud raamatu kirjutamise osas alguses pisut tõrges. "Tegu on väga tagasihoidliku inimesega, mida mingis mõttes amet eeldab ja loomu poolest ei ole ta keegi selline, kes tahaks kuhugi ette trügida."

Koff ütles, et tõrksus oli selleks hetkeks kadunud, kui tema protsessiga liitus. "Meie vestlused leidsid aset väga soojas ja avatud õhkkonnas ja tundus, et mida aeg edasi, seda rohkem meeldis Philippe'ile ka meenutada. Ikka on tore mõelda sellele, mida me oleme kunagi teinud, rännata tagasi lapsepõlve, noorusesse, mõelda koolidele jne."

Raamatu tarbeks kohtus Koff isa Philippe'i endaga umbes tosin korda. "Iga kord vestlesime tunnikese või pisut rohkem." Ajaliselt oli kõige mahukam aga Prantsusmaa reis, märkis Koff.

"Kuna oli ju väga oluline suhelda tema sõprade, sugulastega. Veetsin mõned päevad Prantsusmaal, kohtusin Pariisis tema vennaga, samuti mõningate sõpradega. Käisin ka tema kodukülas, mis asub Lõuna-Prantsusmaal," meenutas ta.

"Mul oli isegi see õnn, et sain veeta öö tema vanemate juures, kes on väga kõrges eas, aga väga krapsakad ja kepsakad ning vaimult väga värsked ja ühtlasi väga külalislahked inimesed."

Kõik inimesed, kellega isa Philippe'i on kokku puutunud, on omal viisil huvitavad, mistõttu on raske kedagi konkreetset välja tuua, märkis Koff. "Aga kui 20 aasta pärast hakata meenutama, siis väga hästi jääb meelde just tema vanemate juures külaskäik. Väga huvitav on rääkida 92aastase meesterahvaga tänapäeva Prantsuse kirjandusest."

Koff ei lähenenud raamatule mõttega, et tal oleks hirmsasti väga rokkima hakata. "Teisest küljest, kui ma hakkasin kirjutama, siis ma otsustasin, et ei hakka ennast ühegi koha pealt tagasi hoidma. Välja arvatud see, et kui ma külastasin isa Philippe'i vanemaid, siis nemad kui vanemad inimesed suhtusid diktofoni pisut ettevaatlikult."

Ta rääkis, et enne kui jutt algas, ütles Philippe'i isa, et nad räägivad, aga raamatu peab enne ilmumist Philippe kindlast läbi lugema ja selleks nõusoleku andma. Selline kokkulepe oli Koffil isa Philippe'iga tegelikult juba varem tehtud.

Koff ei üritanud isa Philippe'i elust välja kaevata midagi kollast või koledaid saladusi ja tõdes, et kõigi intervjueeritud inimeste juttude, mõtete ja info kõrvutamisel selgus, et midagi niisugust ei olegi leida.

"Midagi niisugust ei ole lihtsalt. Võibki olla inimesi, kelle elus ei ole inetuid saladusi. Aga üht-teist rokkivat seal siiski on, kui raamatut lugeda," lisas ta.

Koff märkis, et tegu on inimesega, kes on juba üsna noorena otsustanud pühendada oma elu jumalale ja jäänud sellele otsusele truuks. "Ta on selles mõttes tõeline jumalamees. Piiskopina tundub ta olevat väga tasakaalustav ja oma rahvast koondav."

Isa Philippe ei põlga kedagi ära, lisas Koff. "Kui keegi kaldub pisut kaugele, siis ta on alati valmis ootama. Ta on valmis dialoogiks ja väga paljud Eesti katoliiklased on öelnud, et pärast seda, kui temast sai piiskop, ei muutunud tema inimesena, vaid kirikuelu muutus tasakaalukamaks ja rahulikumaks."

Koff sõnas ka, et isa Philippe üritab kõiki tuua kiriku keskele kokku ja valutab palju südant seepärast, et kristlased – ennekõik katoliiklased oleks võimalikult ühtsed.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: