Näitemäng "Tagasi" ilmus 2019. aastal ajakirja Looming juuninumbris ja esietendus jaanuari lõpus Theatrumis. "Näitekirjanduse puhul on huvitav, et algul kirjutad teksti ning pärast tulevad näitlejad ja lavastaja, kes teevad sellest midagi füüsilist. Ma arvan, et me mõlemad oleme mõjutatud laval nähtust. Tegelased on meie jaoks juba kehastunud," rääkis näidendist Eva Koff.

"Meestegelaste puhul olid samad näitlejad mul juba silma ees. Tekstist on keeruline mõelda ilma nende näitlejateta tegelaskujude peale," lisas Indrek Koff.

Kõige laiemas mõttes on näidend igatsevate inimeste lugu. "Meie tegelased on kõik üle 60aastased ja kõik on jõudnud etappi, kus neil on tunne, et mingi unistus tuleb täide viia enne, kui elu lõppeb," avas näidendi sisu Eva. "Selles loos on kaks maad. On neli tegelast, kellest kaks on portugallased ja kaks on eestlased. Näitemäng kulgeb vaheldumisi Portugalis ja Eestis," täpsustas ta.

"Näidendi idee läks käima totakana tunduvast mõttest. Sellest, et eestlased ja portugallased on tegelikult sarnased. Oleme Portugalis mõne korra käinud ning hakkasime seda sarnasust märkama. Samuti lavastaja Lembit Peterson, kes tuli sellise avastusega tagasi, kui oli Portugalis ära käinud. Lähtusime sellest ideest, kuid lõpuks ei ole see tekstis kõige olulisem," kommenteeris tausta Indrek.

"Sarnasuse puhul on nii, et see on armunud inimese pilk kellessegi. Armunud olles arvame või tunnetame, et sarnaneme armastatuga – leides ühiseid punkte," rääkis Eva ja lisas, et samamoodi juhtus nendega. "Kui me Portugali ja Lissaboni esimest korda läksime, siis see linn lummas meid."

"Sarnasus, mis on selle näitemängu puhul tähtis, on nimetu igatsus. Portugallastel on selle kohta lausa eraldi sõna. Oleme seda kirjeldanud nii, et kui portugallane vaatab üle suure ookeani, siis tunneb sellist igatsust, mida ta seletada ei oska," lausu Indrek ja selgitas, et eestlasel on selle tundega sarnasusi. "Eestlane, kes suveõhtul vahib kuni hommikuni lõkkesse."

Selline igatsus võib väljenduda ka lauludes. "Portugallastel on saatuselaulud ja eestlastel kurblikud rahvalaulud. Kõige selle juures on ka mingisugune introvertsus. Midagi on sees rohkemat, kui sa oskad väljendada – nii nad väljendavadki seda pilgu, laulu või žestiga," ütles Eva.

Näitekirjandus on eelkõige suunatud lavale. "Võime olla õnnelikud, et Theatrum ja Lembit Peterson võtsid selle tüki enda mängukavva. Lembit on suurepärane lavastaja, kes läheb teksti mõtestamisel väga sügavale. Tal on alati teksti suhtes suur austus, kuna ta on eelkõige lavastanud suuri klassikaid. Näitlejateansambel tema kõrval on samuti kõrgel tasemel," rääkis lavastusprotsessist Indrek.

Indrek tõdes, et see polnud neil esimene kord kahekesi midagi kirjutada. "Oleme kunagi koos kirjutanud ka ühe lastenäidendi. Me juba teadsime, kuidas see umbes on. "Tagasi" koos kirjutamine oli väga rikastav kogemus. Peale seda kogemust on mul tunne, et ma üksinda ei oskagi enam näidendit kirjutada," kõneles ta.

Kõik sai alguse ühisest kogemusest, nentis Eva: "Meil oli ühine tunnetus ja kogemus, ilma milleta poleks me saanud näidendit kirjutada. Järgnev kirjutusprotsess tundus loomulik, sest üksi seda teha poleks saanud."