Praeguseks on kultuuriloolisele arhiivile saadetud 21 päevikut. Päevikuid on laekunud erinevaid.

"On inimesi, kes on depressioonis ja kirjutavad, et kirjutamine oligi nende jaoks nagu teraapia. Samal ajal on jällegi inimesi, kes just meenutavadki positiivseid aspekte," rääkis Hollo.

Ta tsiteeris näiteks ühe naise päevikut, mis näitab väga positiivset ja helget hoiakut. "Ta kirjutab siin: "Me võtsime täpselt juhised omaks, kedagi ei tülitanud ja paanikaks ka ruumi ei jätnud, pigem viskasime nalja. Lugesin meeletult, kulutasin tunde arvutis, huumor aitas päeva sisustada. Koormasid kõned, mis nõretasid ägamisest.""

Üks päevikupidaja väidab aga, et tema ongi kogu aeg vist elanud isolatsioonis ja karantiin elu justkui muutnud ei ole.

"Sellel eriolukorra ajal on tema meelest positiivne mõju, et ma tsiteerin jälle: "Kui see kõik kord läbi saab, siis siit võib tulla mitu positiivset murrangut suhtumises ja mõtteviisis. Ei pea tormama kogu aeg või üritama kõike võimalikult palju korraga kogeda, et saab rahulikumalt ka teha asju ja midagi tegelikult ei juhtu sellest. Millestki ei jää ilma ega sure igavusse.""

Päevikuid uurivad küll teadlased, kuid tegemist on ka omamoodi võistlusega. "Meil on plaanis neid paremaid kirjutajaid ka autasustada. Võistluse kolmele paremale on ikkagi rahaline auhind ka välja pandud."

Hollo sõnul oleks neil huvitav uurida ka eesliinil töötajate kogemusi, mida nendeni veel saabunud ei ole. "Ükski kirjutaja ei pea muretsema, kuna lood kuskile avalikult ei jõua. Lugusid loeb žürii ja uurijad. Tegemist on siiski esimese isolatsiooni olukorraga praegusel ajal."

Ta usub, et 10–30 aasta pärast on väga huvitav lugeda neid päevikuid ja mälestusi. "Me muidugi ei tea, milliseks see olukord kujuneb nüüd. "Väga vabalt võibki juhtuda nii, et meil tuleb veel üks eriolukord, aga igal juhul on see tuleviku tarvis väga huvitav."