Mulle on igaveseks mällu sööbinud episood Boiler Roomi videomikside seeriast, kus keset Romare Amsterdami DJ-setti ilmub rahva keskelt värvilise hipisärgiga krampis olekuga piduline, kes teeb umbes kümne sekundi vältel kentsakalt mõjuvaid robotlikke tantsuliigutusi ning kaob seejärel pildilt ära tagasi publiku sekka. Samal ajal mängiv Earl Jeffersi funky house'i lugu "Jump" on seetõttu muutunud üheks mu lemmikuks. Kahtlemata on Romare, pärisnimega Archie Fairhurst, entsüklopeediliste teadmistega võimekas DJ, kes teab, kuidas inimesi tantsitada, kuid eelkõige on ta tuntud downtempo mõjudega artistina. Enda lavakavaga on ta Jazzkaarel Eestiski üles astunud, mis annab talle kohalike kuulajate seas boonuspunkte.

Käekirjalt on Romare kõlakangas olnud siiani äratuntav maitsekalt kokku pandud funk'i, jazzi, bluusi, gospeli ja souli sämplitest koosneva kompoti järgi, mille tipphetk oli debüütalbum "Projections" (2015). Järgmisel plaadil "Love Songs: Part Two" (2016) oli kuulda juba vähem laenatud elemente ning rohkem omaloomingut. Selline trendijoon on tõusvas suunas jätkunud uuel albumil, mida võiks kirjeldada Romare kõige omanäolisema väljundina pillimehe ja helimeistri rollis. Teistelt artistidelt võetud sämplite kogus on viidud miinimumi. Otsus distantseeruda sämplite kasutamisest on arusaadav, sest nende litsentsimine võib olla vaevaline ja kulukas protsess ning piraadi moodi tegutsedes ei pruugi nii lihtsalt läbi lipsata.

Oma rolli mängib asjaolu, et sämplimine on endiselt vaidlusi tekitav teema, eriti, kui muusikajupid pärinevad afroameeriklaste loomingust. Kultuuriline omastamine (cultural appropriation) on kahtlemata üks tulisemaid arutelusid praeguses muusikamaailmas. Uut albumit varasemate töödega võrreldes võib väita, et Romare viitab enda afrotsentristlikele mõjudele oluliselt vähem.

"Home" on esmajärjekorras tantsumuusikaplaat. Hetkel, kui enamik maailma klubidest, pidudest ja üritustest on pausil, võib teose ilmumine ajastuse poolest mõjuda kurvapoolsena, eriti aktiivselt mööda maailma tuuritanud artistile endale. Samas on Romare nägemus kaasaegsest tantsumuusikast piisavalt huvitav ja loominguliselt intelligentne, et seda omaette rahulikult kodustereos või klappidega kuulata. Nagu viitab plaadi pealkirigi, on tegemist karantiiniaja tulemiga. Romare salvestas materjali Londoni lähistel maakodus, kus ta naudib vaikset pereelu. Kompositsioonilt on uued lood endiselt kihilised, aga kuna keerukamad sämplikollaažid on seekord välja jäetud, mõjuvad üldpilt palju minimalistlikumana.

Pikad instrumentaalpalad lubavad artistil katsetada eksperimentaalsete ja abstraktsete struktuuridega. Põhiliseks kandetoeks on elektroonilised basstrumm-käteplaks-hätt-diskobiidid, millele on laiali hajutatud lühikesed vokaalkatked ja lihtsad sündimeloodiad. Helidele antakse ruumi kõlada kaua koos kajaefektidega, mis lisab sügavust. Aretha Franklini sämpliv "The River" meenutab enim Romare varast loomingut ja on üks väljapaistvamaid hetki plaadil. Hingeline lugu sobib 2020. aastal pead tõstnud organic house'i stiililainetusse. "Deliverance" ja "Home" on folktroonika piirimaile rändavad jämmid, mis melanhoolse tunnetusega toovad mõttesse saabunud sügise. Liiga veniv "Heaven" üritab lihtsuse ja naiivsusega tekitada sama efekti, mida saavutas Krystal Klear hitiga "Neutron Dance", aga ei kõla nii haaravalt.

"Home" toob korduvalt meelde Romare leiblikaaslase Leon Vynehalli. Mõlemad artistid jagavad palju ühist nii muusikalise tausta kui helidisaini osas, ometi tundub Vynehall mulle huvitavam. Öelda, et Romare on Vynehalli rasvavaba light versioon tundub veidi ebaõiglane, aga peab tõdema, et lugude alaprodutseeritud tunnetus jääb veidi kriipima. See ei tähenda, et Romare peaks naasma raskekujulise sämplimise juurde. Uus suund on tervitatav, kuigi vajab tugevamat visiooni.