Arvustus. Washed Out maandus parakosmosest tagasi karmi argireaalsusse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Washed Out
Washed Out Autor/allikas: promo

Uus album

Washed Out

"Purple Noon" (Sub Pop)

5/10

 

"Star Treki" fännid on ehk tuttavad legendiga, et mammutsaaga paarisarvulised järjed pidavat olema alati paremad filmid nii kunstiliselt kui finantsiliselt. Nimekirjas paarituid numbreid kandvatel linateostel pidi väidetavalt aga lasuma needus, mille mõjul need kukuvad läbi ja valmistavad pettumust. Nii peetakse 1982. aastal ilmunud "Star Trek 2: Khani raevu" parimaks, mida meenutatakse heldimusega, kuid 1989. aasta "Star Trek 5: Viimast piiri" saadab seeria madalpunkti maine. Nõidused, müstika ja paranormaalsed nähtused on paeluvad teemad ning võivad olla ka müügiartikliks.

Teaduspõhiselt on neid teooriaid võimatu tõestada ning olgu öeldud, et Atlanta chillwave'i artistile Washed Out ehk Ernest Greene'ile selline needus ei kandu. Tugevate singlite ja minialbumitega alustanud muusiku teoseid on saatnud heakskiit ning isegi, kui 2017. aasta "Mister Mellow" tekitas enda uutmoodi suunaga küsimusi, jäid arvamused pigem positiivseks. Lugusid nagu "Feel It All Around" ja "Belong" on kutsutud popiliku chillwave-žanri teedrajavateks klassikuteks, mis suutnud säilitada värske kõla siiani. Kui Greene tõesti kannab needust, siis võiks olla selleks muusikameedia pealesurutud "chillwave'i printsi" tiitel.

Washed Out on aastate jooksul katsetanud erinevate lo-fi-stiilidega ning paljude arvates oli tema muusika küpseim hetk 2013. aasta "Paracosm", mis psühhedeelsuse ja täisbändi saundiga rändas lausa Tame Impala territooriumile. Uuel albumil keskendutakse aga retrohõnguliste 80ndate süntpopi helidele, mis võib tunduda loomingulise originaalsuse osas paraja tagasiminekuna. Liigagi tuttava kõlaga elektroonilised kajarohked instrumendid mulisevad loost loosse nagu panduks kokku käsiraamatu "Chillwave-muusika võhikutele" abil. Seekord on lo-fi-elementidega tublisti koomale tõmmatud. Greene'ile omast uimasevõitu vokaali on seekord selgelt rõhutatud, kuigi endiselt on laul efektide alla uputatud. Lüroeepiline muusikateos on täis pikitud kõiki mõeldavaid armastuslaulude klišeid. See mõjub ebasiiralt ja paneb pead vangutama. Toonilt kiirgab muusika Miami Vice'i või balearic'u moodi pastelselt, mis on ju chillwave'i üks iseloomulik tunnusjoon.

Kuna albumi ballaadid kõlavad kõik identselt, on variatsiooni vähe. Keeruline on nimetada väljapaistvaid momente ning see frustreerib. Greene'i taandareng tekitab pettumust. Põhisinglina on jõudnud end tõestada kerglase R&B kulgemisega "Paralyzed". Liigagi palju meenub Sade "Promise" (1985), mis on tõenäoliselt olnud selle plaadi eeskujusid, kuid Washed Outi imitatsioonid ei mõju nii kütkestavalt ning põhjus tundub lasuvat pinnapealses produktsioonis, kus puudujääke üritatakse korvata rohkete heliefektidega. Michael Boltoni ja Kenny G jälgedes astuvad imalad smooth pop-mustrid on kehvalt teostatud. Refräänid on peaaegu olematud. Elutud paarinoodilised bassimeloodiate progressioonid kõlavad monotoonselt ning tekib kange tahe kuulata vastukaaluks hoopis Roosevelti "Montreal'i" repiidil.

Täpselt nagu artistinimi viitab, on tegemist kulunud ja pleekinud helipildiga, mis seekord mõjub väsinumana kui kunagi enne. Tulihingelised Washed Outi fännid leiavad kena kõlaga lugudest kindlasti veidi lohutust, kõik teised - mitte nii väga.

Esitluskontserdi video:  

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: