Lavastaja Tamur Tohver avas tausta, miks Polygon Teater sel keerulisel koroonaajal just selle uuslavastusega välja tuleb: "See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et me ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veel vähem meie lapsed või inimkond tervikuna. Selliselt on aeg, milles lugu näeme, on juba peale koledusi. Selgusse jõudmine, selle loo tunnelilõpu valgus.

Näidend "Roheline nagu laulaks" võitis 2018. aasta kevadel peapreemia Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlusel "Talking About Borders".  Värskelt auhinnatud näidendist kirjutas siis Sirbi veergudel teatrikriitik Ott Karulin nii:

"Tegu on viie tegelase põimunud monoloogide abil jutustatud utoopiaga. Keskmes on sündmused, mis viisid Kolmanda maailmasõjani 2031. aastal, ning seejärel muutunud Euroopa/ Eesti ülesehitamine. Koppelmaa kasutab seega elulooteatri võtet, aga tegelased on (ilmselt) välja mõeldud ning näidendi teeb paeluvaks just nimelt see, et meenutatakse sündmusi, mis tegelikult pole veel toimunud. Tekst on huvitav lugemine ka esseena, praegu Euroopas toimuva kommentaarina." (Ott Karulin "Piirijutud", Sirp, 18.05.2018)

Näidendi autor, 1992. aastal sündinud Karl Koppelmaa, lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia,  tegutseb näitekirjaniku ja lavastajana ning on ka Polygoni Teatrikooli õpetaja.

Karl on öelnud oma näidendi kohta nii: "Roheline ei laula, ainult tundub nii. Pealkiri algas lõpust. Sõda juba käib. Või pigem: sõda käib ikka veel. Näidend fantaseerib teemal, milline on minu põlvkonda kuuluva Sebastiani elulugu. Huvitav on seejuures asjaolu, et ükski näitleja Sebastiani ei kehasta, temast räägivad tegelased, kelle elu Sebastian mingil moel mõjutas. Peale Sebastiani seob neid omavahel ka see, et kõik nad on ühel eluhetkel küsinud endalt, kes nad on. Ja pole osanud sellele vastata."

"Lavastajana ei meeldi mulle sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst," ütles Tohver. "Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad."

Mulle loeb silm. Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reakstioon. Impulss ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina. Nende pärast lavastan ma selle loo. Siin isolatsiooni- ja rollimängude aegses Eestis. Eesti ja vene keeles, kõigile: kleitides ja pükstes, heledatele ja tumedatele, jääjatele ja lahkujatele. Et ei leviks uus viirus- järgmine võõrandumine ja vastutustundetus," lisas lavastaja.

Laval on Margus Prangel, Kersti Heinloo, Nikolai Bentsler, Alina Karmazina ja Siim Maaten.

Lavastus on eesti ja vene keeles subtiitritega. Lavastust toetab Integratsiooni Sihtasutus.