Arvustus. Artur Sirk: kaubamärgi uuestisünd ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalle Muuli esitles ajaloobiograafilist raamatut Artur Sirgust
Kalle Muuli esitles ajaloobiograafilist raamatut Artur Sirgust Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sirgu elulooraamat on ladus kergelt kallutatud lugemine, mis ei paku uusi vastuseid.

Raamat

Kalle Muuli

"Artur Sirgu elu ja surm"

342 lk

Kava kirjastus 2020

 

Siiani peamiselt hilisajaloo jäädvustamisega tegelenud Kalle Muuli on kirjutanud elulooraamatu Eesti ajaloo ühest kõige mütologiseeritumast tegelasest, vapside juhist Artur Sirgust. See samm on esmapilgul ootamatu, sest kui käesoleva sajandi algul aktiivse poliitikaajakirjanikuna oli Muulil päevakajaliste sündmuste kohta ametist tulevalt keskmisest rohkem taustateadmisi, siis ajalooraamatu kirjutamine erineb sellest täiesti, kuna piltlikult öeldes on keeruline olemuslugu kirjutada, kui kõik su allikad on ammu surnud. Teisest küljest on loogiline autori endagi mainitud põhjendus või retooriline küsimus, et kuidas on üldse võimalik, et Sirgust polnud seni ühtegi elulooraamatut ilmunud?

Vundament eduka raamatu ja teemapüstituse jaoks on juba aastakümneid loodud ning see püsib peamiselt sellistel küsimustel nagu "Kas vapsid olid natsid?" ning "Kas Päts/Eesti riik tappis Sirgu?" Neist viimane on suurelt välja toodud ka raamatu tagakaanel, kuid tegu on peamiselt tavapärase kaubandusliku võttega, nagu pealkirjastati hiljuti üks sügavalt keskpärane elulugu "Kes tappis John Lennoni?" Olgu kohe öeldud, et Sirgu surm katab raamatu mahust umbes kümme protsenti või alla selle ning kokkuvõte jääb juba üle kaheksakümne aasta samaks – mitte midagi ei saa kindlalt öelda ja võimalikku mõrvateooriat ei kinnita miski peale selle, et Sirgul oli vaenlasi.

Raamatu osas paneb kõrvu teritama paar tekstivälist asjaolu: esiteks on siin mainitud toetajana ärimees Parvel Pruunsilda ning konsulteeriv toimetaja on olnud Jaak Valge. Kui arvestada, et Pruunsild on paistnud silma praeguse koalitsiooni kindla toetajana ning Jaak Valge on erakonnastunud ajaloolane, nagu on Kalle Muuli erakonnastunud ajakirjanik, siis tekib küsimusi, kas see on lihtsalt juhuslik taustainfo või paistab silma ka raamatu meelsuses? Raamat ei ole programmiline poliitiline kirjandus, kuid siin on mitmeid kohti, kus teatud küsimusi tekitavaid varjundeid võib märgata. Vähemalt võib seda pidada sarnase mõttemaailmaga inimeste koostöö viljaks, mida muidugi pole ka imestada.

Võrreldes "Artur Sirgu elu ja surma" mõne varasema Eesti ajalooraamatuga tekivad esimesena paralleelid Martti Turtola kirjutatud portreeraamatutega Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist. Mõlemate autor on süsteemiväline inimene (autor ei ole Eesti ajaloolane) ning nad on tiheda allikakriitilisuse asemel jutustavas vormis ülevaateteosed, mis toetuvad teiste koostatud baastekstidele. Muuli raamatu viited on Turtola omadest paremad, aga nendega tutvumine annab ka selge pildi, et suurema arhiivitöö asemel toetutakse suures osas teiste mälestustele ning perioodikale. Palju leiavad tsiteerimist sellised sõjaeelse vabariigi elu käsitlevad ematekstid nagu William Tomingase mälestused, Rein Marandi raamat vapsidest või uuemast ajast hiljutine Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri Pätsi-monograafia.

Uuematest teooriatest väärib mainimist ühel politsei ettekandel põhinev jutt, et enne Pätsi-Laidoneri riigipööret oli arutluse all ka vapside ja Laidoneri ühine võimuhaaramine.

 

Palju halbu tegelasi, üks hea

Raamatut võib kiita ladusa narratiivi loomise ning sõjaeelse vabariigi teatud võtmeskandaalide uuesti tutvustamise eest. Perioodi kohta lugenud inimestele ei pruugi need pakkuda palju uusi teadmisi (näiteks lood Harju Panga pankrotist, Eesti Panga kullavarudega seotud segadustest, laevade müügist, kaikameestest), kuid ehk on neid vaja meenutamaks: sõjaeelne Eesti Vabariik ei olnud Downton Abbey vaimus mälestuste roosamanna, kus meremeheülikonnas poisid rõõmsalt kuurortis palli taga ajasid, vaid ka paljudest vastuoludest ja korruptsioonist räsitud riik, mis alles õppis riik olema.

Muuli raamatu vaimu järgi on selles süüdi kogu valitsev klikk, eriti Päts, Laidoner ja sotsid. Tolleaegse parteirohkuse juures võiks eredaid näiteid tuua mitmesuguseid, aga kuna Vaikiva ajastu teravik näitab Pätsile ja Laidonerile, on peamised vastased nemad ning välja on toodud erinevad varasemast tuttavad majanduslikud mahhinatsioonid ja isiklikud huvid. Üldjoontes pole nendes küsimustes Muuliga väga vaielda, aga on rõhutusi, valikuid ja väljajätmisi, mis on märksa küsitavamad.

Muuli ütleb kohe raamatu algul, et vapsid ei olnud kindlasti natsid: "Maailma autoriteetseim fašismiuurija Stanley Payne määratleb vabadussõjalased mitte fašistideks, vaid paremradikaalideks" ning  "Nõukogude okupatsioon ainult kinnistas seda kujutlust, käsitledes vabadussõjalasi fašistidena, mida nad ilmselgelt polnud". Paremradikaalide määratlus on ilmselt tõesti õigem, aga edasine küsimus on see, kas selline määratlus teeb vapsidest ihaldusväärse päästja? Aga just see on käsikirja üks nõrgemaid punkte, kus paistab läbi autori liiga tugev kiindumus subjekti või vähemalt kõrgevõitu ootused. 

Autor kirjutab, et piisavalt selgepilgulise ja rahvast ühendava liidri leidmise korral oleks Eesti võinud 1940. aasta mullistustest pääseda ja et just Sirk oleks võinud olla see isik. Esiteks on see mõttekäik spekulatiivne, aga eelkõige on see lihtsalt naiivne – ei ole ühtegi käegakatsutavat põhjust väita, et just vapsid oleksid Eesti teinud paremaks riigiks tüüri juurde päästes. Pigem on vapsidel üsna palju ühist kõigi uue iseseisvuse aegsete parteidega, kes tulevad valimistele loosungiga "aga meie oleme päriselt ausalt" – ja mõned neist isegi võidavad. Ja mis oleks teoreetiliseltki võinud olla see imevits, mis oleks Balti riigid päästnud? Seejuures ei saa mööda hiilida faktist, et rahva arvatavat tahet eirati (Pätsi kuulus tsitaat "Rahvas on haige"), kuid raamatu esimeses pooles on rida detaile, mis vapse liiga üle kuldavad.

On tõsi, et vapside tõrjumine sündis pettuse abil, kuid natuke liiga lõdvalt suhtutakse sõjaväe taustaga ühingu loomulikkusse, et mitte öelda – voorusse. "Mis enne oli vabadussõjalaste puudus, muutus nüüd üleöö vooruseks. Poliitika tõmbas kogu Euroopas mundri selga ja säärikud jalga," kirjeldab Muuli vapside välise sümboolika ja kommete tausta. See on ka üks väheseid kordi raamatu jooksul, kui vapse on üritatud paigutada rahvusvahelisse tausta, napilt on mainitud ka soomlaste lapua liikumist ja lätlaste Pērkonkrustsi, mis jõudsid vapsidest märksa radikaalsemaid asju korda saata. Kuid napid väited, et eestlaste vapsid olid midagi hoopis teistsugust, ei ole lõpuni veenvad, sest mitte miski ei teki päris tühja koha peale ja laiemas mõttes oli ka vapside liikumine osa rahvusvahelisest nähtusest, mis tõstis pead suurest sõjast naasnud ja hilisemas reaalsuses pettunud põlvkonna seas.

Nii jõuame raamatut lugedes autori mõttes kumava järelduseni, et sobival hetkel on vapsid lihtsalt osa ülemaailmsest voolust, ebasobivate nüansside puhul aga võrdlused ei klapi. Küllaltki vähe on juttu vapside poliitilisest programmist, kindlasti oleks peetud kõnedest olnud võimalik välja tõsta üsna värvikaid tsitaate. Ka Muuli ise toob näiteid, et kui vapsid hakkasid kasutama natsitervitust (ükskõik, kas seda siis kutsuti Rooma või Bellamy tervituseks), tõrvikutega marssima, käesidemeid ja barette kandma, siis hulk kaasaegseid naeris nende üle ja nimetas neid sama moodi natsideks. Leidub ka mõningaid lõbusaid pisikesi fakte, nagu see, et naisvapsidele valmistati oma munder ja Paul Pinna jõudis juhatada vapside naiskoori. Jah, tõenäoliselt suurem osa vapsidest ei olnudki mitte mingid natsid, kuid sama tõenäoliselt oli äärmusparempoolseid selles liikumises siiski rohkem kui üheski teises meil esinenud ühenduses.

Kaasaegse paralleeli järgi ei ole ju ka EKRE liikmed automaatselt natsid, aga selliseid ideid toetavaid inimesi on seal ilmselgelt rohkem kui mujal. Arvata on, et isegi sakslaste NSDAP-is ei olnud suur osa selle liikmeid vaimult üldse natsid! Raamatus ei leia eraldi käsitlemist, kui paljud vapside asjamehed Saksa okupatsioonivõimudega lähedast koostööd tegid – oli ju näiteks Hjalmar Mäe varem vapside propagandajuht. Kui Sirk juba Soomes redutades üritab korraldada Tallinnas relvastatud riigipööret, on see kõigest parimate kavatsustega reaktsioon tema vastu toime pandud ebaõiglusele.

Kui lisada kohad, kus Muuli rõhutab eriti sotside toime pandud sigadusi, siis on selgemalt näha, et autor on valinud poole. Lugejana mina aga reeglina ei soovi lugeda poolt valivat autori, sest eelistaksin sportlikule ajaloole võimalikult mitmekülgset ja tasakaalustatud pilti. Küllap on seegi üks põhjus, miks mõned soomlaste raamatud Eesti ajaloost on üsna populaarsed olnud või miks näiteks on menukaim raamat Hispaania kodusõjast kirjutatud inglase poolt.

 

Rahvusromantika

Mida kaudsemad on allikad, seda ilustatum pilt. Lugedes kirjeldusi noorest Sirgust, kes on "põnapõsine poisike", kes kunagi ei kartnud venelastega kakelda ja mängis ka kõige vaesemate perede lastega, siis meenutab see natuke liiga ühekülgselt lugusid väikesest Volodjast. Sirgul on "hea välimus" ja tema "kõned on nii head, et nutavad nii naised kui vanad mehed". "Meie veri ja rahvas kohustavad meid hoiduma ühte. Kui meie Eesti rahvast veel edasi laseme talutada seda teed mööda, siis muutume varsti sarnaseks näljaste huntide karjale, kes saagi lõppemisel tormavad üksteisele kallale…. Kodumaa pind, tule ja ühenda meid veel kord, et saaksime olla õnnelikud oma väikeses ja ilusas kodus."

Hea küll, 1930ndate retoorika oligi natuke teistsugune, aga sellises stiilis kõned pole vaieldamatult geniaalsed, vaid ikkagi meeldivad eelkõige oma žanri fännidele. Kui Muuli kirjeldab sotside ja vapside kaklusi, on tema sümpaatia alati varjamatult vapside poolel. Kui sõjakooli ülem kirjutab luuletusi ja marsse, siis on see rahvusromantiline – noh, umbes nagu Henn Põlluaasa maalid. Ja kuigi võrdlused EKRE või Isamaaga on kerged tulema, siis praegune Eesti ja 1930ndate oma erinevad siiski natuke liiga palju otseste võrdluste jaoks.

Pealegi toetati vapse tollal selgelt rohkem linnades, maal olid populaarsed põllumeeste erakonnad – aga iroonilisel kombel on ju EKRE paljuski endine Rahvaliit, nii et rollid on vahetunud! Vapsid ja Artur Sirk on alati olnud Eesti ajaloo üks suuri vaidlusaluseid sümboleid ja jäävad selleks ka edaspidi. Kuna tegu on teravat emotsiooni tekitava kaubamärgiga, siis tasub seda vähemalt osa häälte püüdmiseks ka edaspidi elus hoida – mäletame, kuidas Edgar Savisaar üritas samamoodi omastada Jüri Vilmsi märtriaurat, aga näiteks Pätsiga on juba märksa keerulisem, tavalisest siis täpsustatakse, et imetleda võib noort Pätsi, vanema Pätsi käsitlemisega on meil "probleeme".

Raamatupoes oli uudiskirjanduse riiulil tekkinud huvitav komplekt, raamat natside kullast, natside imerelvast ja seal kõrval ka Artur Sirgust. Kui raamatule tuleb uus trükk, soovitan vahele panna ka peategelase kokkuvolditud plakati. Ei ole kahtlust, et legend Sirgust elab kauem kui meie.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: