Mari Laaniste. Hüpe tundmatusse koos joonistatud heliloojaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Joonas Sildre graafiline romaan
Joonas Sildre graafiline romaan "Kahe heli vahel". Autor/allikas: ERR

Mari Laaniste kirjutab ajakirjas Estonian Literary Magazine Joonas Sildre graafilisest romaanist Arvo Pärdist.

Joonas Sildre raamat pealkirjaga "Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist" ilmus 2018. aasta sügisel. Autor on üks väheseid Eesti kunstnikke, kes kasutab juba paarkümmend aastat oma peamise väljendusvahendina pilte ja sõnu osade summast suuremaks kombineerivat, hübriidset koomiksimeediumi. Raamatu alapealkirjas[1] viidatud termin on aga otsetõlge angloameerika kultuuriruumis käibivast mõistest graphic novel, millega tähistatakse mahukaid (enam kui 100 lk), omaette seisvaid koomiksiteoseid, ning see on üks esimesi kordi, mil eesti autor oma koomiksiraamatut otseselt niisugusena määratleb. Märksõna esiletoomine oli Eesti seni õhukest koomiksi-kultuurikihti arvestades küllap asjakohane, kuid kas seda teost ka sisuliselt defineerida Eesti esimese omasugusena, on suhtumise küsimus: see küll ületab varasemaid võimalikke näiteid lehekülgede arvult (224 lk), samas on raamatu mahus algupäraseid koomikseid Eestis avaldatud siiski ka ennegi, lausa 1970. aastatest peale, olgugi et need olid peamiselt lastele suunatud.

Ka Joonas Sildre ise on varem avaldanud lastele mõeldud koomiksiraamatuid. Kümmekond aastat töös olnud, siirast isiklikust vaimustusest ja huvist kantud Pärdi-projekt aga ei piiritle võimalike lugejate iga kuidagi. "Koomiks Arvo Pärdist", mida raamat sisuliselt ju ongi, võib idee tasandil kõlada lõbustavalt ja tulemus on seda kohati tõepoolest, ent taotlus pole ka ainult nalja teha ning pildiraamatu vormi pärast ei tasu teost kahtlustada kergemeelsuses. Tegemist on hoopis muljetavaldavalt töömahuka, julgelt erinevaid kultuurivaldkondi sünteesiva biograafilise uurimusega, mis kujutab helilooja Arvo Pärdi isiksuse ja helikeele kujunemist, tema käekäiku ning keerukaid loomingulisi ja hingelisi otsinguid kuni aastani 1980, mil ebasoosingusse langenud Pärtide perekond sunnitakse viimaks Nõukogude Liidust emigreeruma.

Suuremalt jaolt tavapärases lineaarses võtmes kulgeva eluloonarratiivi allikateks on põhjalik arhiivitöö Pärdi kohta leiduva dokumentaalse materjaliga, millele lisandusid töö käigus, kui koomiksiraamatu projekt jõudis inspiratsiooniallika huvivälja, Arvo ja Nora Pärdi isiklikud mälestused. Sel moel omandab "Kahe heli vahel" lausa ametliku biograafia jume ning see on äratanud ka teatud kahtlusi, kas autor on äkki lasknud end subjekti sekkumisest liialt kammitseda. Teisalt hoidis konsulteerimine Pärtide endiga ära arvukate Arvo Pärdiga seotud kuulujuttude, linnalegendide ja lihtsalt väljamõeldiste jõudmise raamatu lehekülgedele. Markantseid episoode Pärdi sageli ekstsentrilistest ettevõtmistest jagub raamatus nendetagi, kuigi ka faktikontrollitud materjalist sai töö käigus lõpuks kümneid lehekülgi välja praagitud ning kõikehõlmavusest ei saa rääkida. Näiteks elatise teenimine filmimuusika kirjutamisega mõjub loos pigem kui pisut piinlik taustadetail, kuigi just sellest vallast pärineb Pärdi Eestis üldrahvalikult tuntuim-armastatuim heliteos, "Ukuaru valss". Ent kärpimine oli möödapääsmatu, et raamatu maht ja tempo püsiksid mõistlikkuse piires ning amüsantsete seikade jadas ei hajuks tähelepanu loo põhiteljelt, milleks on andeka helilooja loominguline ummikussejooksmine ja viimaks enese vaimne ja loominguline taasleidmine, mis aga viib lahendamatusse konflikti valitseva võimuga.    

Eesti suhteliselt hõredas koomiksipildis oleks "Kahe heli vahel" märkimisväärne saavutus juba sirgjoonelise koomiksi-biograafiana – Lääne-Euroopas ilmub selliseid kultuuri-suurkujudest kümnete viisi, kuid meil on tegemist esimese taolise näitega. Mis aga teeb selle raamatu ka rahvusvahelisel foonil silmatorkavaks, on selle kunstiline kaal: biograafiline sisu on valatud koomiksimeediumi võimalusi nutikalt ja loominguliselt kasutavasse kunstilisse vormi, milles olmeliste stseenide taas(esitamine) vaheldub sujuvalt abstraktsemate, sisekaemuslike lõikudega.

Kasutatud visuaalne väljenduslaad on peaaegu askeetlik, kõike liigset välistav – ka värvipalett on karge, napilt enamat kui monokroomne (ei saa jätta märkimata, et visuaalse lahenduse lihtsus ja keskendumine olulisele on diskreetselt harmoonias inspiratsiooniks olnud muusikaga). Nii aeg-ruumilisi olusid, hooneid Tallinnas ja mujal, kus peategelane liikus, kui ka arvukaid Eesti muusikamaastikul rohkem või vähem tuntud kõrvaltegelasi on püütud äratuntavalt edasi anda, nagu biograafia žanrile kohane. Ent Sildre astub adekvaatse visuaalesteetilise vormistusega piirdumise asemel suure sammu kaugemale: kogu raamatu selgrooks on õigupoolest kontseptuaalne lahendus, läbi mille suudab ta manada piltides esile helide maailma koos selle emotsionaalse mõjujõuga, ilma milleta oleks lugu ju peaaegu mõeldamatu. Küsimusele, kuidas kujutada kujutamatut, ehk helisid, mida me ei näe, on Sildre leidnud geniaalselt lihtsa lahenduse: peategelast saadab algusest peale abstraktne must täpp, justkui üksik noot, mis sümboliseerib pildis nii kõikvõimalikke helisid kui laiemalt ka inimhinge. Raamatu stseenides kasvab see täpp kord publikut kontserdisaalis pommitavateks crescendodeks, või kahaneb pea märkamatuks, tähistades näiteks Pärtide väljasaatmise eelõhtul paneelmaja trepikojas tundmatu külalise mahasurutud nuukseid. Kirgastumise, hingelise eneseleidmise ja jumalikkuse äratundmise hetkel aga tekib musta täpi sisse ka valgushelk. Just raamatu abstraktsemates lõikudes, mis kujutavad Pärdi sisemonoloogi ja niihästi spirituaalseid kui loomingulisi otsinguid ning kus tegelaskuju irdub täielikult reaalsest maailmast, pääseb Sildre virtuoossus meediumi võimaluste valdajana tõeliselt esile. Sama efekti taasloomine väljaspool koomiksit tundub võimatu ülesandena.

"Kahe heli vahel" pakub ühtaegu meelelahutuslikku, tervitatavalt üldloetavat ülevaadet Eesti kultuuri suurkuju eluloost (mis raamatuturul seni üldse puudus) kui ka iseseisvat, sügavalt läbitunnetatud, häbenematult spirituaalset kunstilist elamust, mil on puhuti peaaegu eepiline mõõde. Selle ilmumine 2018. aasta sügisel langes kokku Arvo Pärdi keskuse avamisega Laulasmaal ning keskusest sai ühtlasi ka raamatu väljaandja (kuna tõele au andes ei jookse Eesti raamatukirjastajad algupärastele koomiksikäsikirjadele just tormi). Raamatule võiks seega pinnalisemal vaatlusel ette heita nii konjunktuursust kui autori vähest kriitikameelt oma ainese suhtes – ühes vaimukamas hulgast avaldatud arvustustest on seda õigusega nimetatud ka hagiograafiliseks romaaniks.[2] Sildre pühendunud lähenemine Pärdi loole on kogu selle uurimuslikkuses tõesti kahtlemata läbivalt aupaklik. Samas on ta jõudnud tunnetuslikult eheda ja haarava, Eesti kultuuri harjumuspäraseid sisepiire ja raamistuid ületava tulemuseni. Teose võimest kõnetada laia, ka täiesti koomiksivõhiklikku publikut on tunnistust andnud nii lastest seeniorideni ulatuva lugejaskonna tagasiside kui kuivad numbrid: raamatust sai ilmumise järel kõiki ootusi ületanud bestseller, mille müügiarvud ei jää alla kaasaegsetele kodumaistele menuromaanidele. Raamatu teine trükk valmis esimesest vaid paar kuud hiljem ning 2020. aastal lisandus kolmas. Ühtlasi oli "Kahe heli vahel" retseptsioon kohalikus kultuuripressis koomiksi kohta täiesti pretsedenditu juba oma ulatuselt, enamik arvustusi olid seejuures ka ülekaalukalt positiivsed.   

Eesti koomiksi- ja kirjandusajaloo kontekstis jääb "Kahe heli vahel" lisaks märkima ka esimest juhtumit, kus koomiksiraamat kandideerib kultuuriauhindadele: raamat jõudis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominatsioonini vabaauhinna kategoorias ning Joonas Sildre esitati sellega Eesti Vabariigi kultuuripreemia kandidaadiks 2018. aasta loominguliste saavutuste eest. Konkreetsetes tähistes mõõdetavat erialast tunnustust on see seni pälvinud vaid välismaal sel lihtsal põhjusel, et Eestis puuduvad kodumaised koomiksiauhinnad. 2016. aastal jõudis raamat veel poolelioleva projekti staadiumis Londonis ELCAFi (East London Comic Arts Festival) auhinna nominatsioonini. 2020. aasta kevadel pälvis see Bologna rahvusvahelisel raamatumessil BolognaRagazzi ühe žürii eriauhindadest noortekoomiksi kategoorias, saateks žüriipoolne kommentaar: "The judges loved the sheer confidence here: the idea that an esoteric creative life (albeit one of a national hero in Estonia) could be turned into a comic book. And it has a more serious, underlying theme in the Estonians struggle under Soviet occupation. It is beautifully drawn. Astonishingly, the artist has found a way to convey creativity, and all the difficulties it involves."[3] 

Laia Euroopa koomiksiturg on kohalikust märksa avaram, ent seal valitseb ühtlasi ka tihe konkurents ning Eesti kultuuriheerosed pole Prantsuse või Anglo-Ameerika keeleruumis müügiargumendina kuigi veenvad, seetõttu pole raamatust "Kahe heli vahel" hetkel veel valminud ühtegi tõlkeversiooni, kuid 2020. aasta kevade seisuga on peagi oodata tõlkeid saksa ja leedu keelde.

[1] Märkuse korras tuleb siinkohal osutada, et peagi valmiv kolmas trükk ja ka tõlked kasutavad uut alapealkirja: "Arvo Pärdi tee oma helikeeleni".
[2] Ave Taavet, Hagiograafiline romaan Arvo Pärdist. – Vikerkaar, juuli 2019, https://www.vikerkaar.ee/archives/24598
[3] Vt http://www.bookfair.bolognafiere.it/en/highlights/awards/bolognaragazzi-award/bolognaragazzi-award-2020-winners/comics-young-adult-2020/10080.html

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Estonian Literary Magazine

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: