Heast raamatust paremat asja on raske välja mõelda. Intervjuu Mudlumiga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mudlum.
Mudlum. Autor/allikas: ERR

Maia Tammjärv vestleb ajakirja Estonian Literary Magazine värskes numbris kirjanik Mudlumiga kirjanikuametist, "Poola poistest", kirjutamisest, kriitikast ja lugemisest.

Mudlum, kodanikunimega Made Luiga, on eesti kirjanduse tõusev täht. Raamatuga debüteeris ta 2014. aastal, mil ilmus tema jutukogu "Tõsine inimene", järgmisel aastal nägi ilmavalgust "burleskne jutustus" "Ilus Elviira", misjärel juba novellikogu "Linnu silmad" (2016) ja kriitikakogumik "Ümberjutustaja" (2017). Eelmisel aastal avaldas Mudlum romaani "Poola poisid", mille eest on tänavune aasta toonud talle juba nii Eesti kultuurkapitali proosa kategooria aastapreemia kui ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna.
Lisaks – tema auhinnatud romaan "Poola poisid" on otseselt seotud arvutimänguga  "Disco Elysium", mis noppis 2019. aasta Game Awardsil auhinna lausa neljas kategoorias. Niisiis, olete lahkesti palutud Mudlumi maailma.

 

Kui me viimati sinuga vestlesime, oli kalendris aasta 2015 ja sul oli just ilmunud teine raamat "Ilus Elviira". Tookord ma küsisin, kas pead ennast päris kirjanikuks ja sa vastasid, et ei pea vist veel – ütlesid isegi, et sa ei oska kirjutada selles mõttes, et sa ei tea, kuidas on õige, mis on kombeks jne, aga ütlesid ka, et pead seda õieti enda trumbiks. Kuidas sa selles mõttes praegu tunned? Kas nüüd juba oled, kas nüüd juba oskad?

Küsimused muidugi peavadki olema provotseerivad. Ausat vastust on enda seest aga raske välja kangutada. Võiks ju hakata iidamast-aadamast seletama, et mis asi see kirjanik siis üldse on, kas see on mingi täiesti eriline imeloom. Üksjagu aus vastus oleks, et ma ise ka imestan, et mind kirjanikuks peetakse. Ja seda, kuskohast siis see kõik niimoodi järsku tuli ja miks ta tuli. Eks võib-olla mingid vähesed käsitööoskused on hakanud tekkima, aga väga tagasihoidlikul määral, kompositsioonist ei tea ma endiselt midagi, põnevikku või krimi kirjutada ei oska. Üldjoontes on ikkagi nii, et tuleb nagu tuleb ja siis ma olen ise hirmus õnnetu, et miks ta siis just niimoodi tuli, kas paremini poleks võinud.

Tolle ammuse intervjuu pealkirjaks panin lõpuks isegi "Täiesti väljast, elust enesest" ja siis see n-ö väljastpoolt tulija perspektiiv tundus küll üsnagi domineerivat. Midagi niisugust, et sa pole justkui päris sisering – et n-ö kirjandusavalikkus on kusagil sinust eemal. Aga nüüd, kui me vaatame paberil, võiks isegi arvata, et hakkad etableeruma! Oled "Poola poiste" eest näiteks juba kaks väga kõrget auhinda saanud!

Tõepoolest, millest me räägime. Kas kirjanik kirjutab siseringi jaoks, iseendale või lugejale? Eks natuke kõike kolme. Just sellepärast, et minusugustel lastakse etableeruda, võib siiski öelda, et sisering ei ole hermeetiline. Aga väljaspool seisja positsioon on kirjaniku jaoks ainumõeldav. Ta on alati kõigest kõrval, vaatab eemalt ja jätab meelde. Ega ta ise ei teagi, et ta meelde jätab või et ta on spetsiifiliselt väljaspool. Ta on korraga kohal ja kõrval, mina näen seda asja nii. Maia, kas sa ei tahaks seda siseringi asja natuke lahti rääkida? Mis see sinu meelest täpsemalt on? Kultuurifunktsionäärid? Kirjanikuks sündinud isikud, nagu sünnitakse aadlikuks? Veel midagi kolmandat?

Sul on õigus, sisering ei ole hermeetiline, teda ei ole üks ja küllap võib isegi öelda, et ta on enamasti illusioon, miraaž. Siiski, debüteerisid kirjanduses tavapäratult hilja, veidi varem küll ZA/UMi blogis, aga kultuuriperioodikas aastal 2012, raamatuga 2014. Kuidas see kõik sul käis?

No nüüd saab küll sae käima tõmmata. Mis tähendab tavapäratult hilja? Mu luuletused ilmusid Pioneeris [nõukogudeaegne Eesti noorteajakiri, millesarnaseid ilmus kõigis NSVL vabariikides – toim.]. Pole küllalt hea, mis? Ma olen terve elu pidanud kuulma seda, et ma olen millegi jaoks liiga vana, et ma olen oma võimalused maha maganud, see hakkas peale umbes vanuses 22. Liiga hilja! Liiga hilja! Kirjutamine tegelikult ei ole sedasorti elukutse, mille saab endale peale keskkooli lõpetamist valida. Ma võin sulle tuua müriaadi näiteid kirjanikest, kes alustasid jumal teab kui hilja, igatahes hiljem kui mina! Olin 43, kui uuesti juhuse tahtel kirjutama hakkasin. See pole kas tead üldse nii puruvana inimene. Ma olen väga õnnelik, et see ei juhtunud varem. Millegipärast on mul tunne, et see on ida-euroopa küsimus, vali oma tee ja püsi sellel, ära hüppa vaost kõrvale.

Aga käis see kõik nõnda: sain noorelt lapse, siis tegin igasugu töid, et hing sees seisaks, siis veel ühe lapse, toppisin möödaminnes kaks kasutut kõrgkooli ka oma aktivasse, aga asjad, mis juhtuda tahtsid, juhtusid ilma minu isikliku panuseta. Tekkis ZA/UM – mul ei olnud selle loomises mingit rolli. Et nad lasid mul seal kiibitseda ja pikapeale ise kirjutama hakata, nii läkski. Esimene tekst, mis nõnda sündis, oli "Mudlum ja töö" ja selle ajend oli kunagi kommentaariumis antud lubadus, et okei, ma räägin teile, kuidas on tööl käia.

Näed, kohe hakkad sõdima! Ma mõtlesin seda hoopis nõnda, et mitte sina ei hakanud raamatuid kirjutama liiga hilja, vaid vahel tundub, et hakatakse liiga vara! See on küllap väikeste turgude, nagu Eesti kirjandusturg kahtlemata on, eripära – et avaldada on hästi lihtne. Mis ühelt poolt on väga tore, sest igaühel on võimalus, ongi demokraatlik, aga teisalt …

Muidugi hakkan sõdima, mul on sellega tõesti oma teema. Ülikooli astudes olin 24, seal esimese asjana vestlusel küsiti, kas nagu väheke hilja pole? Koolist nii palju aega möödas. 25. sünnipäeval olid nagu elu matused juba. 30 liiga vana ükskõik mis töökoha jaoks. Olid sellised ajad. Tegelikult just praegu tunnen, et lõpuks teen õiget asja. Mitte tingimata raamatuid avaldades. Ma ei hakanud ju meelega ja otsusekindlalt kirjanikuks, see kasvas välja blogindusest ja süüdistada võiks ühe kultuuriajakirja toimetajat, kes mu tekste esmalt avaldama hakkas ja hiljem ka raamatut toimetama nõustus. Ma ei usu, et mul ilma sellise toetuseta oleks endal jätkunud oidu ja furoori raamat välja anda. Võib-olla ma sooviksin istuda hoopis kuskil ajakirja toimetuses, planeerida, mis ilmub, toimetada saabunud kaastöid. Tahan olla tekstide sees. See sai mulle ZA/UMi ajal selgeks, kus ma lõpuks väga suure osa taolisest korralduslikust tööst ära tegin.

Ega alati ei ole olnud nii lihtne avaldada. Aga ma ei usu, et peab tingimata alustama noortele autoritele mõeldud väljaandest ja siis täie hooga edasi panema. 

Su "Poola poisid" on natukene kummaline raamat ja selle lugemiseks paistab olevat (vähemalt) kaks üsna erinevat võtit, kusjuures üks neist võib olla kättesaadav vaid eesti kultuuriruumi lugejale – sest meie kultuurimälus on rühmitus ZA/UM nähtusena fikseeritud. Kes need Poola poisid sulle on?

ZA/UM nähtusena kultuurimälus – no ei. Enamik ikka ei tea seda.  Sestap hoidsin ka väga madalat profiili raamatu ilmumisel, ma ei sidunud teksti otsesõnu ZA/UM-iga, sest raamatut kirjutades olid mul silme ees igasugused rühmitused nii Eestist kui ka mujalt, nad töötavad ikka idealismi pealt ja hääbuvad lõpuks omavahelistesse tülidesse ja konformismi.

Nad on mu tegelased. Ma olen neid maha vehkinud reaalsete prototüüpide pealt küll, aga raamatus on nad ikka omaette tüübid, tegu ei ole dokumentalistikaga. Alustasin kirjutamist 2015, lõpetasin 2018, see oli aeg, mil arvutimängustuudio ZA/UM hakkas vaikselt Londonisse tilkuma. Ma ei teadnud ju, et neil läheb nii hästi ja ma elasin neile kaasa küll, aga olin tegelikult sõpruskonnast täiesti kaugenenud. Polnud kursis, mida nad täpselt teevad. Veebruaris mängisin lõpuks ise ka "Disco Elysiumi" läbi ja leidsin hulga selliseid inside-asju, mis ei saa olla teada ega tuttavad kellelegi peale tillukese siseringi. Isegi ühe sama nimega tegelase, nagu minu romaanis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis arvan, et mängu arvukas rahvusvaheline fändom haaraks heal meelel ka "Poola poiste" järele. Sest ühisnimetajad mängu ja raamatu vahel on olemas. Mina vaatasin kõrvalt, panin tähele ja kirjutasin romaani, milles püüdsin oma tähelepanekuid üldistada. Aga mõlemas on seesama luhtumiste ja ideede pingeväli.

Kust ma võisin hinges teada, et romaani ilmumine jääb aastale, kus jagatakse Euroopa kirjandusauhindu. Mõlemad auhinnad on mulle suur üllatus, sest ma ei pea ise "Poola poisse" oma parimaks teoseks. Võib-olla sellepärast, et tööprotsess oli piinav ja raske.

ZA/UMi arvutimäng on tõesti hea näide sellest, kuidas piiride ja žanrite hägustumisest saab sündida midagi kummalist ja edukat; kuidas mingisugune out of the box mõtlemine tekitab ootamatuid tulemusi. Midagi sarnast kehtib ka sinu loomingu kohta, oled alati sidunud argist ja (kõrg)kirjanduslikku, päriselulist ja fiktsionaalset jne. Küsin siis hoopis, mida sa pead oma parimaks teoseks?

Jah, ma imestasin ka, et see mulle nii tuttav ZA/UMi ideestik maailmas sellist vastukaja leiab. Teenitult, see on superhea mäng. Parimaks peab autor tavaliselt oma viimast asja. Seda, mis parasjagu kirjastamist ootab. Kirjutamine on teekond, miski ei saa tulla enne õiget aega ega teistmoodi, kui ta tuli. Iga raamatuga lisandub midagi uut ja süvenevad vanad teemad.

Miks just Poola? Miks mitte Tšehhi või Slovakkia näiteks? Kas poola kultuur on sulle kuidagi iseäranis lähedane?

Poola nimed on puhas juhus ja päris täpset ajendit ma enam ei mäletagi. Kirjutasin vist aastal 2013 ZA/UMi ajaveebi jutukese "Hea emand ada Nosek ja tema kostiline Sulisław Zawisza". See läks ka raamatusse "Tõsine inimene". Mingil hetkel hakkas formeeruma mõte, et selles võtmes võiks jätkata, peamiselt sellepärast, et jutu kohta arvati, et no näed, oskab küll "mitte ainult oma elust". Natuke nagu nimme ka, et kuidas saab nii lollide nippidega nagu võõrnimed inimesed ära petta. Eks see võti maksis mulle rängalt kätte, sest oli ikka kuradi raske terve romaan enam-vähem usutavalt Poola kanda.

Mulle tundub – ja paranda mind muidugi, kui ma eksin! – et oled autor, kes kriitikat võtab üsna südamesse. Või võib-olla täpsem oleks öelda, et mulle näib, et sa leiad kriitikast kergesti valestimõistmist, nõnda jääb mulje, et kriitika häirib sind tihti ka siis, kui see teistele tundub päris positiivne. Aga samas oled ka ise kriitik. Kuidas mõjutab sind autorina arvustuste vastu võtmisel ka asja teise poole tundmine?

Ma võisin seda võtta südamesse esimeste raamatute puhul. Vahel muidugi ikka natuke kulm kerkib, kui arvustaja on eriti ootamatute mõttekäikude peale tulnud. Olles ise nii palju kriitikat lugenud ja ka kirjutanud, paraku juba tean, et täielikku rahulolu autor vaevalt et ühegi arvustuse puhul tunneb. Mõlemal rindel töötamine mõjub kurnavalt. Ühest küljest sa tead, kuidas autor ootab tagasisidet, teisest küljest kriitikuna suudad vaatluse alla võtta ikkagi vaid mõned aspektid raamatust. Arvustuse formaat on kuidagi aegunud. Ta on üldse mingi teise asja tarvis, ta on süsteemsete ülevaadete või sidususe saavutamiseks, sest ma jälgin tõepoolest maniakaalselt kõiki ilmuvaid raamatuarvustusi, mulle lihtsalt meeldib. Jah, mõned on igavad, mõned halvad, mõned ülistuslaulud, mõned asjalikud, nad räägivad kirjandusmaailma tendentsidest rohkem kui konkreetsest teosest, kui neid niimoodi massina tarbida. Aga ise autor olles oled ikka inimene nagu iga teinegi, ootad, et öeldaks midagi uut, midagi, mis oleks huvitav. Ja tihtipeale öeldaksegi, aga autoril on side oma teosega veel liiga tihe, ta ei ole ennast oma tekstist lahti haakinud. Näiteks kui ma viis aastat hiljem vaatan mõnda vana enda teose arvustust, siis ma näen, et seal on õigeid asju räägitud. Või kas õigeid, aga ma aktsepteerin neid lähenemisnurki.

Mis kirjutama paneb? Miks mõni inimene kirjutab ja mõni mitte? On autoreid, kes ütlevad hästi dramaatiliselt, et kirjutada tasub ainult siis, kui mitte midagi muud üle ei jää! Ja siis on autoreid, kes teevad kirjatööd nagu igasugust tööd – mis on neile parasjagu näiteks sattunud ja milles nad on osavad –, teevad üheksast viieni lõunapausiga ja siis puhkavad. Kuidas sinul on?

Mõlemat moodi on. Alguses muidugi asjad lihtsalt juhtusid. Tekst hakkas tulema teadmata kust. Siis hakkasin kirjutama, siis hakkasin selle eest isegi raha saama. Tekib ju mulje, et tegemist on tööga? Romaani ei saa nii kirjutada, et istud ja ootad, kunas tuju tuleb, siin on ikka vaja looma moodi tööd ka teha. Mis ei ole sugugi alati meeldiv ja on vahel lausa talumatult vastik. Ma sõna otseses mõttes kardan uut tööd: kui sellega kord alustad, siis ei saa ju enne välja, kui see on valmis ja siis läheb veel umbes aastake, kuni teos sind lahti laseb ja sul on temast ükskõik.

Mis on lugevatel inimestel teistmoodi võrreldes nendega, kes kirjandusest kaugel seisavad?

Rohkem maailmu, rohkem tegelikkust, rohkem ilu. Heast raamatust paremat asja on ikka raske välja mõelda. Mul jääb heast raamatust, isegi kui ma teda mõne aja pärast enam väga täpselt ei mäleta, meelde emotsionaalne pilv, umbes nagu lõhnapahvak, ja vajalikul hetkel see kõik aktiveerub mälus, tekivad seosed, mingi hoomamatu närvivõrgustik maailma kirjutavate ja lugevate peade vahel.

Kas sulle lugemine empaatiaga ei seondu? Ma ise olen viimasel ajal küll selle peale palju mõelnud. Aga võib ka olla, et see on peaasjalikult just lastele vajalik – lugedes kogeda teisi vaatepunkte ja maailmu, elada läbi teisi elusid… Täiskasvanutena ehk peaksime seda juba niisamagi oskama.

See on keerulisem teema, kui siin mahub lahkama. Lugemine on ju ka eskapistlik tegevus. Ta on kapseldumine tegeliku elu eest, ta võib olla vabalt ka kapseldumine tunnete eest. Teisi maailmu leiad sa ju igalt poolt. Tee ainult telekas-läpakas lahti. Praktiliselt kõik tahab sulle pakkuda teist reaalsust kui see, et sa lamad omas voodis koos küpsisepuruga. Minu kohta on ka öeldud, et mu tekstid on empaatilised. Ma olen väga kahtlev selles suhtes, kas see empaatia ka praktilises elus realiseerunud on. Mul on üleüldse see häda, et ma ei leia mitte millelegi selgeid vastuseid. Näen ikka, et igasse asja on võimalik sisse lugeda poolt ja vastuargumente, maailm lihtsalt ei ole lihtne! Võiksin sulle praegu 15 lehekülge teksti vastuseks kirjutada selle kohta, aga ehk siis mõni teine kord.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Estonian Literary Magazine

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: